Treeningpäevik 24.–30.06.2019

On käes selle nädala ja ühtlasi ka juunikuu viimane päev, mis tähendab, et täna tuli lisaks tavalistele nädalavahetuse kohustustele roppu moodi kokkuvõtteid teha: arveid välja saata, raamatupidajale dokumente saata, oma isiklik raamatupidamine kokku võtta ja säästetud rahad eri kontode vahele ära jagada (see viimane on ikka see parim tunne). Juunikuu oli selles osas päris mõnus, sest raha jäi alles isegi rohkem kui eesmärgiks seatud 50% sissetulekutest, vaatamata sellele, et suutsin lisaks põhipalgale lisa kraapida vaid mõnikümmend eurot.

Viimaks kell 23.17 jõudsin ka blogini, mis on selle nädala to-do listis viimane asi. Üks asi – nimelt üks remonditoimetus – jäi küll ikka nädalavahetusel tegemata, aga asendasin selle ühe teise väiksema remonditööga, seega… 95% nädalaplaani täidetud? Pole ju paha. Nüüd aga võtame juunikuu viimased sportlikud liigutused kokku.

Esmaspäev: trennivaba. Remonti tegime päris õhtuni välja. Mingit jooksuisu õhtuks ei tekkinud. 😅

Teisipäev: kerge jooks. Pärast töiseid tegemisi ja härra Jooksja ärasõitu võtsin õhtul jalad selga ja tegin oma tavapärase Kesklinn-Supilinn-Emajõe äär 6-kilomeetrise ringi. Täitsa tore õhtune jooks oli, ei olnud liiga palav ega midagi. Isegi VO2max tõusis, vau! 6:08 min/km, 152 bpm.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Ootasin mingisuguseid lõike, aga neid veel ei antud ja ilmselt parem oligi. Rahulik 40 minutit jooksu koos trennikaaslastega (6:39 min/km, 147 bpm), siis peaaegu pool tundi ÜKEt kerelihastele. Selline tunne oli, et pole kunagi lihastrenni vist teinudki. 😂 Peab ruttu selle asja ette võtma, et ikka jõudu ka alles oleks. Juulikuus saab jõutrenni endale veel õnneks lubada. Isegi sellest paarikümnest minutist ÜKEst olid kerelihased paar päeva valusad.

Kolmapäeval oli mu blogil 6. sünnipäev. Varsti hakkab kooli minema – äkki saan mina siis ka targemaks? 😅 Igal juhul palju õnne talle ja mulle ja meile kõigile.

Neljapäev: spontaanne tempojooks. Plaanisin teha tunniajase pikemat sorti jooksu, aga kuidagi kujunes sellest välja spontaanne tempojooks. 🙄 See on see muusikaga jooksmine. Venitasin tükk aega, enne kui end õhtul kell 20.50 vihma kätte välja veetud sain. 10 minutit hiljem paistis päike ja Annelinnas nägin oma elu kõige perfektsemat vikerkaart:

No oli ikka hea jooks küll, emotsiooni poolest vähemalt (5:53 min/km, 160 bpm). Ehk ei juhtunud sellest tempokamast jooksust midagi hullu, kuigi noh, pühapäevast jooksu arvestades ma väga kindel selles ei oleks. Aga samas rajale tagasitulek päris pausi polegi kunagi lihtne. Nagu öeldakse: it gets worse before it gets better. Loodame, et varsti on parem. 🙂

Reede: BodyPump. Sain tööl ühe SUURE asja jälle õigeks tähtajaks valmis, vaatamata vahepealsele haigusele ja punastele pühadele. Oli ikka hea tunne küll. 🙂Reede õhtul käisin Pumpis. See 110. kava on täitsa tore ja päris intensiivne. Minu lemmik on ikka õlalugu, mis seal imestada. Jalad teen kergemalt, sest jooksudest taastumine läheb muidu keeruliseks. Korra nädalas täpselt enne trennivaba päeva saab Pumpida küll. Veel mõned nädalad.

Laupäev: trennivaba.

Pühapäev: pikk jooks. Oi juudas. Paha siga, sada viga? Ilmselt küll. 🙄 Plaan oli 1,5 tundi ära joosta ja sellest plaanist ma ei kavatsenud loobuda, kuigi ega see aeg meeldiv eriti kahjuks ei olnud. Päike säras taevas, korralikult üle 20 kraadi, sain isegi natuke päikeselt põletada. Selle lühikese ajaga suutsin oma sisereied ära hõõruda, “jess”. Ja kõige hullem oli see, et pulss elas mingit täiesti oma elu. Vahet pole, mis tempoga liikusin, ikka oli pulsinäidul 160 ees. VO2max kukkus ilusti 46 peale tagasi. No jumal temaga siis: tegin oma jooksu ära ja loodan, et jään ikka ellu. (6:28 min/km, 158! bpm) Ehk järgmine nädal on juba parem?

Kokkuvõttes:

Juunikuus kogunes jooksukilomeetreid rekordiliselt vähe: 103 km. Selle aasta kõige kehvem tulemus, aga arvestades 10-päevast (haigus)pausi, siis ei ole ilus palju vinguda. 😉 Järgmisel nädalal peaks selle aasta 1000. km täis saama ja juuli-august-september saab veel trenni teha.

Üldiselt ega ma eriti midagi paremat ei lootnudki: esimene korralik tagasituleku nädal on alati raske. Samasugused on ilmselt ka järgmised paar-kolm. Esimene kuu päriselt ainult maratonifookusega treenimist ei ole kunagi olnud meelakkumine, see tuleb üle elada ja loota, et augustis hakkab asi juba libedamalt minema. Õnneks on sel aastal ka natuke rohkem nädalaid maratoniks valmistumiseks.

Berliini maratonini on jäänud 89 päeva.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.