Juba minu kolmas reis imelisse Norra kuningriiki. Olen viibinud Norras alates 2-päevasest kiirkülastusest kuni 2-nädalase visiidini ja tundnud end iga kord äärmiselt koduselt. Nagu oleks jõudnud õigesse kohta. Minu seekordne, nädalane reis oli neist kolmest kindlasti parim. Kirjutan veidi pikemalt kolmest kohast, mida külastasin. Kirsi tordil jätan viimaseks.

Bergen: Norra suuruselt teine linn

Teatavasti on Norra pealinn Oslo, kus teha ja vaadata on küll ja veel. Mina sinna kurioosselt siiani jõudnud ei ole: minu ainus külastus piirdub ümberistumisega Oslo Gardemoen lennujaamas. Norra suuruselt teises linnas töötab aga minu teine pool, seega on Bergeni külastamine mulle mõnusalt mugav ja soodne (loe: tasuta elamine Bergeni südames).

Kui Oslosse saab soodsalt Tallinna kaudu, nimelt airBalticuga, siis otse Bergenisse lendab Riiast teine odavlennufirma: WizzAir. Kui piletid mõni nädal ette osta, võib ka suvel saada ühe otsa alla 30€ eest. Talvel oleme näinud ka 10€ pileteid. Pole paha!

Norra ise on eestlase jaoks muidugi kallis reisisihtkoht, olenemata linnast. Öö eest hostelis ja kämpingus tuleb välja käia kena pakk eurosid, hotellidest rääkimata. Kui tuttavat või pereliiget ees ootamas ei ole, on mõistlik jahtida mõnusat majutust airBNBst. Loodusreisi puhul on populaarne telkimine: Norras kehtib igameheõigus, seega telkida saab üpris vabalt. Meie veetsime ühe öö enne varahommikul algavat matka näiteks autos magades, kuid minu soovitus on siis kaasa võtta korralikult soe magamiskott. Isegi suvel. Kes otsib mugavusi, peab nende eest ka korralikult maksma.

Minnes tagasi Bergeni juurde, siis võib julgelt öelda, et suur tükk minu hinge on nende kolme külastusega sinna maha jäänud kindlasti. Minu lemmikkohad, mida külastada:

• Fløyen. Üks seitsmest Bergenit ümbritsevast mäest. Fløyenile pääseb väga kergelt ligi otse kesklinnast. Matk üles on suhteliselt kerge ja võimetekohane ka vanematele inimestele, lastele või käruga vanematele. Samuti on Fløyeni jalam ideaalne koht mäkkejooksude trenniks. Soovijad saavad üles-alla sõita funikulööriga, pilet maksab ca 5€ üks ots.

• Ulriken. Kõrgeim tipp Bergeni ümber: 643 meetrit. Ulriken asub südalinnast veidi eemal, jalamile saab nii ühistranspordiga kui ka autoga. Ka jalgsimatk läbi linna sinna on nauditav, kui puitmajade imetlemine on meelt mööda. Kui veel paar aastat tagasi oli matk tippu üpris väljakutsuv, siis nüüd viib praktiliselt tippu välja kivirahnudest “trepp”. Siiski on tegu raskema matkaga kui Fløyeni puhul ja näiteks lapsekäruga üles matkata võimalik ei ole (kuid teades norrakaid, on seda kindlasti tehtud). Meie ronisime jalamilt tippu umbes 45 minutiga. Vaated on lummavad. Soovijad saavad Ulrikenilt mööda Viddeni tasandikku matkata Fløyenile (või ka vastupidi). Ulrikenile ja alla pääseb ka köisraudtee abil.

Uus Ulrikeni rada

Vana Ulrikeni rada

• Rundemanen. Taaskord üks maagiline mäetipp, mida vallutada. Turistide seas vähem populaarne, seega annab natuke rohkem “päris”looduse mõõdu välja. Üles saab ainult omal jõul: köisraudteed Rundemanenil ei ole. Sealt saab edasi mugavalt matkata näiteks Fløyenile.

• Stolzekleiveni “trepp”. Järjekordne kivirahnudest “trepp”, kust ülesronimine on väga korralik trenn. Astmed on kõrged ja nõlv järsk. 722 astet.
• Bryggen. Bryggeni hansaaegsete restaureeritud puitmajade kompleks, mis kuulub UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja, oleks kindlasti osade jaoks nimistus esikohal. Minu jaoks on turistide kontsentratsioon seal lihtsalt veidi liiast. Väljaspool hooaega on asi muidugi parem. Bryggenilt leiab nii poode, kohvikuid, kunstipoode kui ka ööklubi. Parima pildi ja rahuliku vaate neist majakestest saab aga hoopiski vastaskaldalt.

• KODE kunstimuuseum. Munchist kuni Picassoni: KODE neljast eri hoonest koosnevas muuseumis leiab kunsti igale maitsele. Isegi härra Jooksjal, kes pole suur kunstimuuseumifänn, oli seal põnev jalutada. Vähemalt kaks aastat tagasi oli sissepääs õpilastele ja tudengitele neljapäeviti tasuta. Pilet maksab täiskasvanutele 120 NOKi ja tagab sissepääsu kõigisse hoonetesse kahe päeva jooksul.

• Kalaturg. Ei ole vist kedagi, kes oleks käinud Bergenis kalaturgu külastamata. Lettide kaupa kõiksuguseid värskeid mereelukaid, koorikloomi ja kalu, mida on niisamagi põnev vaadata, kuid saab ka kohe söömiseks endale sobiliku roana tellida. Kalaturg asub kohe südalinnas Bryggeni vahetus läheduses.

Pilte ei ole, sest ma konkreetselt unustasin seal kalalummuses pildistada. #epicfail

• Sisustuspoed. Kui esimesel kahel korral sattusin ma hea õnne korral vaid IKEAsse, siis seekord võtsin ühel päeval eesmärgiks kesklinna sisustuspoed üles otsida, vaateaknaid nautida ja inspiratsiooni ammutada. Kui meie kodu sisustamiseks rohkem valmis on, tahan kindlasti tagasi minna. Põhjamaade disain on lihtsalt imeline. Seekord tuli minuga koju samuti üht-teist kaasa. Lemmikpoed oli Illums Bolighus, Ting (mõlemad pakuvad ka Tax Free võimalust), Små Ting (Tingi lasteasjade kauplus), Røst, Granit ja Søstrene Grene. Kõik asuvad üksteisest mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel.

Paar vaadet Illums Bolighusis: HAY, vitra. ja teised

• Akvaarium. Mereloomade fännidele meeldib kindlasti ka Bergen Akvariet. Seal on nii troopilisi loomi, pingviine kui ka merilõvid. Käisime seal kaks aastat tagasi, kuid praegu on mul selle kohaga veidi kahetised tunded: seal on siiski loomad, keda eksponeerimise nimel kuskil kinni hoitakse…

• Pagariärid, kohvikud ja restoranid. Süüa need norrakad juba oskavad. Kuna Bergenis elab rohkelt ka teisi rahvuseid, leiab vabalt ka autentset maailma kööki alates Itaaliast kuni Hiinani. Parimad hamburgerid peidavad end “meie kodutänaval” ehk Skostredetil ameerikapärases dineris Roll & Rock ning imelist itaalia toitu leiab müstiliselt ilusa interjööriga tuttuues Villanis. Nende toidud tegid kohati silmad ette ka Itaalias söödule… Hinnad on eestlase jaoks krõbedad, aga samas kvaliteedile vastavad.

Itaalia restoran Villani (Skostredeti tänaval)

Ameerika diner Roll og Rock (samuti Skostredeti tänaval)

• Väiksed tänavad ja puumajad mäenõlvadel. Kui kõik must do turistikad juba läbi vaadatud, tasub alati lihtsalt mõnest tundmatust väiksest tänavast ülesmäge jalutada ja vaadata, kuidas kohalikud elavad. Kui meeldivad vanaaegsed korda tehtud puitmajad ja uued ning vinged Teslad, siis olete õiges kohas.

Buarbreeni liustik

Esiteks peaks alustama sellest, et autoga Norras reisimine on autojuhile kohati küll veidi kurnav, kuid vaated saadavad sind praktiliselt igal kilomeetril. Lihtsalt sõidad ja vahid suu ammuli fjorde, mägijärvesid, mägesid ja nõlvadelt allakohisevaid koskesid. Lihtsalt müstiliselt ilus! 🙂 Minu siiani lemmiktee oli kindlasti 13. maantee: küll kitsas, aga minu elu ilusaim sõit. Sellele teele jàäb rohkelt väikseid külasid ja linnasid ning puuviljaistandusi. Imeilus augustis, kui viljad valmivad ja teeäärest saab kohalikku toodangut osta, aga ilmselt täiesti #instagoals puude õitsemise ajal. Eriliselt jäi meelde Ullensvangi linnake, kuhu kindlasti tagasi minna tahan. Isegi Alpidele tegi silmad ette.

Mis puudutab tee-, silla- ja tunnelimakse, mida Norras rohkelt ette tuleb, siis neid peaks Norras maksma automaatkontrolli alusel, kuid siiani on vaid üksikud kaamerad suutnud meie Eesti numbrimärkidega auto numbri ära lugeda. Maksud on iseenesest päris kopsakad ning muudavad autoga reisimise päris kulukaks. Aga arvestades instrastruktuuri, mis kogu riiki läbib, lähevad need ilmselt asja ette. Näiteks on võimalik teekonnal Bergenist Oslosse läbida 23 km pikk tunnel ning sõites Bergenist Stockholmi tuleb läbi sõita peaaegu 70 tunnelist.

Nüüd aga 13. maanteelt Buarbreeni. Oma põhimatkale soojenduseks tegime läbi matka Buarbreeni liustikule. Buarbreen on osa Folgefonna liustikust ja asub Hordalandi maakonnas nagu ka Bergen. Sõit sinna võttis veidi üle 3 tunni.

Buarbreeni läksime täiesti spontaanselt ühe minu blogilugeja soovitusel. Jõudsime sinna kella 18 paiku õhtul, seega oli parkla peaaegu tühi ning mäkke liustiku juurde liikusid peale meie veel vaid üks väike matkaseltskond. Saime nautida loodust ilma turistihordideta. Teekond liustikule oli mõõdukalt väljakutsuv ning 3 km ülesmäge läbimiseks kulus veidi üle tunni aja. Alla kulub mägedes meil alati sama palju aega kui üles, sest kive mööda allaminek on kohati isegi raskem kui tee üles.

Kuna minek oli spontaanne, olime täiesti võlutud suurest ja võimsast kosest, mis liustikult piki mäekülge alla tuli. Terve matk toimus selle kose kõrval ja valju kohina saatel. Matkal tuli ületada ka kaks väiksemat silda. Minu jaoks oli see kosk isegi võimsam elamus kui liustik ise.

Kokku oli Buarbreeni matk 6 km pikk ja meil kulus selleks 3 tundi. Kiireks õhtuseks käiguks väga mõnus matk ja kohake. Parkimine maksab veidi üle 15€.

Buarbreenist sõitsime tagasi läbi Odda linna ja võtsime ööpimeduses suuna Skjeggedali poole, kus magasime autos mõned tunnid ning seejärel alustasime kell 5.20 oma teekonda sinna, miks ma üldse sel korral Norrasse sõitnud olin: et käia ära kuulsal Trollikeelel (Trolltunga).

Trolltunga: minu elu võimsaim looduselamus

Trolltunga on minu bucketlistis olnud juba paar aastat, alates sellest ajast, kui ma sellest kunagi internetis pilti nägin. Kas selline koht saab tõesti maailmas olemas olla? 😳

Kui selgus, et lisaks kõigele on see imeline paik härra Jooksja Norra kodule üpris lähedal, oli meil kindel plaan seal kunagi ära käia. Kuna härra Jooksja Norra aeg hakkab selle suvega ühele poole saama, oli see meie viimane võimalus suhteliselt soodsalt Trollikeelel ära käia. Plaanisime üht- ja teistpidi, aga küll ei sobinud minek minu töögraafikuga, küll piletihindadega. Lasime sellel plaanil juba lihtsalt minna ja leppisime nukralt kokku, et meil jääbki siis härra Jooksja Norra elu ajal Trolltungal käimata.

Siis hakkas see mõte mind aga piinama. Tegin meie ambitsioonikates reisiplaanides veidi järeleandmisi, ostsin härra Jooksjale teatamata piletid-kindlustused ära ja astusin ühel ilusal päeval lihtsalt härra Jooksja kodutänavale. Küll ma ikka olen andekas üllatuste tegija. 😜

Trolltunga matk on klassifitseeritid kui very demanding ja expert level matk. Põhjusega. See matk sisaldab endas 2000 tõusumeetri ronimist, on 27 kilomeetrit pikk ja võtab koos pildistamis- ja puhkepausidega aega 10–12 tundi. Kõrgeim punkt, kuhu tõustakse, on merepinnast 1100 meetri kõrgusel. Ilm mägedes on alati ettearvamatu. Kuigi matka on viimaste aastate arendustega lihtsamaks muudetud, on isegi füüsiliselt väga heas vormis inimeste jaoks tegu väljakutsega. Rada on matkatav juuni keskpaigast septembri keskpaigani. Kui ei ole plaanis kaasa võtta telki ja muid ööbimiseks vajalikku tarbeid, tuleb matka alustada varakult, et enne pimedat õigel ajal alla jõuda.

Enne Trolltungale minekut peaks kindlasti tutvuma kõigi internetis leiduvate infomaterjalidega. Näiteks on Visit Norway lehel hulgaliselt head infot koos asjalike lühivideotega. Riietus on Trolltungale minnes ÄÄRETULT oluline.

1. Sul peavad olema jalas vettpidavad jäiga tallaga ja soovituslikult hüppeliigesest üle ulatuvad matkasaapad. Jooksutossuga, igasugustest sandaalidest ja ketsidest rääkimata, ei ole mõtet Trolltungale minna. Rajal on rohkelt vesiseid, mudaseid, libedaid ja kiviseid kohti. Palun ära riski mitte millegagi, alates alajahtumisest kuni libisemisteni ja hüppeliigeste väänamistega. Matkarajal käib iga-aastaselt juba piisavalt päästeoperatsioone. Mina ostsin endale eestimaised Samelini matkasaapad ja olen selle 120€ investeeringuga lihtsalt nii meeletult rahul. Need saapad saavad ka Eesti kevad-sügis-talves olema mu parimad sõbrad.

2. Riideid peab olema mitu kihti. Alustame välimisest, milleta mitte kuidagi ei saa: vett- ja tuultpidavad püksid ja jope. Mägede ilm on ettearvamatu. Kui Skjeggedali parklas on 15 kraadi sooja, siis Trolltungal on sooja 5 kraadi. Päeval. Päikesega. Kui peaks vihma tulema või puhuma veidigi tuult (ja see juhtub 99% kindlusega), oled vale riietusega kohe läbi külmunud.

3. Lisaks oli mul kaasas paar buffi, kaks paari kindaid, õhem ja paksem müts, seljas õhuke fliis ja T-särk, matkapükste all veel jooksuretuusid. Loomulikult head spordisokid. Vahetuseks oli kaasas veel kaks pikkade varrukatega särki (üks soojem, üks õhem), T-särk, sooja pesu püksid, mitu paari sokke. Enamus riideid läks ka kasutusele (enne Trolltungalt tagasiteele asumist vahetasin ülemises osas kõik läbihigistatud ja niisked kihid ja sokid ära) ja jope rändas pidevalt selga ja ära, olenevalt tuulest ja pulsisagedusest.

4. Loomulikult peab nii pikal matkal kaasas olema piisavalt süüa ja juua.

Läheks nüüd lõpuks matka juurde, kui kõik olulised detailid on läbi arutatud?

Ärkasime autos pärast väheseid unetunde kell 4.30. Pärast hommikusööki, kerget ülessoojenemist, hügieeniprotseduure (parklas on olemas korralikud WCd ja joogiveevõtukoht; dušš puudub) ja riietumist olime kell 5.20 valmis alustama oma matka Trollikeelele.

Matka esimesed 3,5 km kulgevad alates eelmisest aastat üles mööda autoga sõidetavat kõvakattega teed. On olemas ka ülemine parkla, kuhu mahub parkima vaid 30 autot. Kui meie Skjeggedali saabusime, oli üleval silt “Parking full”, mis oli seal ka kell 5 hommikul (kuigi mõned autod said siiski kella 6 paiku üles) ja kell 16 päeval. Parkimine ülemises parklas maksab 600 NOK (üle 60€) ja alumises parklas 500 NOK (üle 50€). Tõusunurk lööb pulsi üles ja annab lihastele valu, aga on ilmselgelt üks raja lihtsamaid osi.

Pärast esimest tõusu jõuad Mågelitopp’ile. Sealt edasi järgneb korralik jupp üpris siledat maad. Meie ristisime selle vesiste kohtade, ojade ja vee”laugaste” järgi rabaks, kuigi tegelikkuses on rabast asi kaugel. 😅 Seal tuleb ületada paar silda ja üldiselt saab nautida imelisi vaateid ja rahulikku pulssi. 🙂

Pärast “raba” järgneb kohe üks raja kõige raskemaid, kui mitte isegi kõige raskem tõus. Tõusu läbimist kergendab asjaolu, et Nepaali sherpad on sinna ehitanud kivirahnudest “trepi”, kuid sellest üles ronimine võtab pulsi korralikult üles, kuna see tõus on päris pikk ja järsk.

Kui lõpuks selle tõusu tipu jõuad, avaneb vaade pisikese mägijärvele ja huvitavale kivirahne täis maastikule. Mõtled, kuidas loodus ja jääaeg on kõik selle kujundanud, ja oled sellest kõigest vaimustunud. Kauguses paistavad lumised mäetipud. Müstiliselt ilus.

Edasi saab veidi jälle rahulikult matkata ning siis hakkab tulema vaheldumisi jälle kivine tõus, väike lauge mudaseks tallutud lõik või pisike langus. Peagi hakkavad paistma vaated Ringedalsvatnet järvele. Meie hommikul neid vaateid eriti nautida ei saanud, kuna järve kohal olid paksud valged pilved, millest meie kõrgemal olime. Niimoodi praktiliselt kaljuserval seal muudkui tatsad edasi.

Näed esimesi safety cabin’eid ja mäevahi valget majakest, mis meenutab burgeriputkat.  😂 Vahepeal on kõik nii ilus, et ennat unustades läheb isegi meelest pilti teha. Isegi siis, kui sa oled fotograaf. True story.

Veidi enam kui poole maa peal ületad ühe suurema oja/kose ning pead üpris järsust, kitsast ja mudasest tõusust üles saama. Etteruttavalt võib öelda, et seal allasaamine on veelgi keerulisem. Õnneks oli mul toetav käsi ja asfalttee tõusu lõpust leitud mahajäetud jalutuskepp. Korralikud kõnnikepid (või vähemalt üks) kuluvad Trolltunga matkal tegelikult ära küll, teevad ronimise kergemaks ja turvalisemaks.

Järgneb veel kauneid vaateid järvele, kus vesi on nii helesinine nagu kuskil kauneimal troopilisel saarel. Kes hästi otsib, hakkab seal juba kauguses nägema Trolltungat. Sinna minnes me seda kohta üles ei leidnud, aga tagasiminnes nägime küll. Aina rohkem hakkab nägema ka telke, kus mitmepäevased matkajad ööbivad.

Kaks kilomeetrit enne lõppu, kui juba ligi 12 km on matkatud, jõuad suurte kividega kaetud alale. See pole tehniliselt raske lõik, küll aga võttis läbimine omajagu aega, sest tuleb olla tähelepanelik ja liikuda mööda sinka-vonkalist rada. Otsetee tundub ahvatlev, aga see punaste T-märkidega tähistatud rada on seal asja pärast maha joonistatud. Sellest lõigust mul pilte pole, kuna minnes oli suur pano sees, et juba kohale jõuda, ja tulles olin veel Trolltunga elamusest sõnatu. 😂

Ja järsku pärast pisikest tõusu astud sa paar sammu ja sinu ees on terve hulk inimesi, kes kõik ootavad astumist imelisele Trolltungale. Seal ta ongi. Vägevam kui ükski foto eales suudaks edasi anda.

Meie ootasime fotode järjekorras ligi tund aega, kuigi olime kohal väga varakult, juba enne kella 10. Kokku kulus meil üles jõudmiseks 4 tundi. Kaval on leida järjekorras veidimaad tagapool keegi, kes on nõus sinust pilti tegema (ja muidugi ka sina temast). Siis ei pea kaks korda järjekorras seisma. Meilt palus teenet üks sõbralik ameeriklane Californiast. Mul oli küll veidi hirm, kas ta minu hiiglasliku (otseloomulikult manuaalprogrammis) peegelkaameraga hakkama saab, aga panin ise kõik seaded paika, näitasin kompositsiooni ja kõik nupud ette ja õnneks tulid pildid lausa imelised.

Kusjuures paar minutit enne meie korda tõusid järsku järvelt sellised pilved, et paar inimest said sellise pildi, kus vaadet järvele absoluutselt näha ei olnud. Ma laulsin vaikselt oma “Pilved, minge ära” laulu ja see töötas. 😅 Teised arvasid, et vist olen peast lolliks läinud…

Kusjuures ilmaga vedas meil meeletult. Eelmisel ja samal päeval ei tulnud praktiliselt tilkagi vihma ja paistis päike. Vaid öösel sadas. Seal piirkonnas on tegelikult pilves ja vihmaseid päevi ikka kordades enam kui selgeid ja päikselisi. Enne matka tuleb kindlasti ilmaennustusega tutvuda ja vajadusel matka üks või mitu päeva edasi lükata. Kehva ilmaga võid mägimatkale minnes ohtu panna oma elu. Kui ilm on päikseline, siis ärge unustage päikesekreemi peale panna. Meie unustasime, kuigi SPF50 oli meil terve tee mäe peal kotis kaasas. Õnneks me väga hullult ära ei põlenud, vaid ninad olid kergelt roosad.

Emotsioon oli nii ülev, et unustasin “keele” peal isegi selfiet teha. 😁 Vaade on lihtsalt lummav. Mina kui kõrgusekartja pidin end isegi natuke koguma, kuid õnneks on “keel” veidi ülespoole kaldega, seega pole asi nii hirmus. 🙂 Ääre peal istuma me ei hakanud: esiteks on see ohtlik ja keelatud ja teiseks minestaks ma seal vist kohe ära.

Ja niimoodi sa siis seisad seal: ligi 1100 meetri kõrgusel merepinnast ja 700 meetri kõrgusel Ringedalsvatneti järve pinnast, lihtsalt keset õhku imelise vaate ees ühe mitte just väga suure kivi peal. Kukkumise korral jõuad ikka veidi aega elu üle järele mõelda. Olgu, kehvad naljad. 😅 Teadaolevalt on aastate jooksul Trolltungalt alla kukkunud vaid üks inimene. Ilmselgelt lõppes see intsident surmaga.

Müstiliselt ilus koht.

Samal ajal, kui meie juba “keelelt” tulema olime saanud, kuulsime valjut aplausi ja ovatsioone. Trolltungal oli toimunud järjekordne abieluettepanek. 🙂 Neid tehakse seal vist küll igapäevaselt. 😅

Pärast pildistamist vahetasime riideid (tegelikult oleks pidanud seda enne tegema, kuna seistes hakkas ikkagi päris jahe), sõime natuke, otsisime sobilike kivitaguse WCks (WCsid rajal ei ole, seega tuleb loov olla), nautisime vaateid ja hakkasime siis allapoole tagasi liikuma. Üleval kulus meil koos pildistamisega umbes 2 tundi.

Teekond alla oli jälle põnev, kuna nägime kõiki vaateid uue nurga alt. Samuti olid pilved järve kohalt kadunud ning vaated olid lihtsalt i-m-e-l-i-s-e-d. Tegime muudkui pilte ja nautisime sajaga. Ma ei tea, mitu korda ma päeva jooksul kasutasin väljendit: “Siin on ikka niiiiii ilus.”. Ikka kümneid ja kümneid kordi. Peaaegu sama palju kordi kiitsin oma matkasaapaid. 😅

Tagasiteel olid rada tallanud juba väga palju rohkem jalapaare, seega oli muda ikka kõvasti rohkem. Minu hämmastuseks oli prügi kogu rajal väga vähe, kuigi prügikaste rajal ei ole. Ma ise kipun arvama, et mäevaht, giidid jm rajaga seotud inimesed teevad seal regulaarselt puhastust. Või siis tõesti peavad inimesed nii hästi mäeetiketist kinni? Loodame. Meil oli prügi jaoks eraldi kilekott kaasas, millega kõik samamoodi mäelt alla tõime. 🙂

Allatulek sherpade “trepist” oli päris raske. Lihased hakkasid väsima – pärast 20 km mägedes on see ka enam kui normaalne – ja võtsime asju väga rahulikult. Vaated muidugi olid taaskord imelised. 😍 Viimane jupp mööda raba läks juba kiiresti, samuti tee allamäge asfaltteed. Ilm oli ilus ja soe, emotsioonid olid laes ja autos ootas toit. Matk alla võttis koos kõigi fotopausidega meil isegi veidi üle 4 tunni. Kokku läks aega seega 10 tundi. Härra Jooksja üksi oleks ilmselt 1–2 h kiiremini käinud, aga tema on ka suurepärase vastupidavusega ja mägedes treeninud. Minusugune sai 10 tunniga hakkama. Veidi kehvemas vormis või kehvema ilmaga võibki see 12+ tundi ära kuluda. 🙂

Selline oligi meie Trolltunga, ilmselt minu senise elu parim reis. Mul on nii tohutult hea meel, et seal ära käisin, ja läheksin iga kell sinna hea meelega tagasi. Jah, turiste oli palju, aga mind see ei häirinud. Mitte ainult Trolltunga ise, vaid terve matk on väga eriilmeline ja ülimalt nauditav. Minu poolt 10 tärni 10st.

Norra – sinna lähen ma veel kindlasti tagasi. Nii palju on veel avastada, lõunast kuni Trollitee ja Lofootideni välja. Nägemist!