… ehk 69 ja pool minutit. Kohe kõigest lähemalt.

Kui täiesti aus olla, olen ma veel praeguseni sõnatu. Pühapäev oleks justkui paralleeluniversumis möödunud, tegelikult tunnen sama tunnet kogu selle hooaja ja püstitatud tippmarkide suhtes. Veel ei ole kohale jõudnud, mis juhtunud on. Kuidas kurat ma küll siia punkti jõudnud olen?!

Alustame sealt, kus viimati pooleli jäin.

Reede, 18. august 2017

Mäletate, kuidas ma kahtlesin ja selle postituse kirjutasin? Järgmisel päeval, 18. augustil sain ma ajakirja Jooksja kaudu pakkumise tasuta osalusele. Vabalt valitud distantsil. Kui see pole saatus, siis ma ei tea, mis on. 🙂 Samal päeval juhtus veel midagi ägedat: paluti luba avaldada minu koduvalla aastaraamatus minu lugu Kohtla valla jooksul poodiumile tõusmisest. See on mulle loomulikult suur au. Olen varemgi tähele pannud, et kui asjad siia blogisse avalikult kirja saavad, tuleb justkui kuskilt kõrgemalt vastus minu küsimustele ja põnevaid asju hakkab juhtuma. Kogu universum justkui ütles: sa pead sellele maratonile minema. You are good enough!

Laupäev, 9. september 2017

Maratonieelne päev. Teiper oli edukalt lõppemas: seekord sain suuremate vaevusteta süsivesikud maha laetud, st kui hakkas süsikate puudusest iiveldama, siis tarbisin köögivilju ja dipikastet, mis iivelduse ära võtsid, ning süsivesikute peale laadimine läks ka väga hästi: esimest korda õnnestus mul neid mitte liiga palju sisse süüa. Nautisin võimalust süüa sefiiri, kummikomme, leiba, saia, mahla. Sõin peedi-kitsejuustu ning sinikarbi-kreveti pastat. Mmmmm. Laadimine on mõnus. 😀 Maratoninädalal tegime ka omajagu remonti ära, ronisin natuke redeleid mööda ja roomasin mööda saarepõrandat. Ega see jalgadele mingit moodi hea küll ei olnud, aga magamistuba sai lõpuks valmis. 🙂

Maratonile eelnev päev oli veidi ebatavaline: kella 14 paiku suundusime härra Jooksjaga hoopis Võsu, mitte Tallinna poole. Nimelt oli mul tarvis ära pildistada selle aasta viimane pulm. Õnneks oli tööd vaid 1,5 tunniks, seega ei midagi hullu. Vihma ei sadanud ja pildid said tehtud. Oli üks väga ilus pulm. 🙂

Sealt sõitsime otse Tallinnasse stardimaterjale välja võtma. 10 km jooks oli just lõppenud ja liiklus oli pehmelt öeldes hull. Expol kaua passida ei viitsinud: võtsime asjad ja suundusime poodi ning seejärel minu venna poole ööbima. Õhtusöögiks oli mul pikk baguette sai ja tükk venna tehtud toorjuustukooki. 😀 Kell 22.30 olin juba unedemaal ja jooksin terve öö unes Pariisis maratoni, kus rada oli raske, kehvasti märgistatud, eksisin ära ja kasutasin Google Mapsi. Muudkui jooksin ja jooksin. Täitsa põnev oli.

Pühapäev, 10. september 2017. Maratonipäev!

Hommik

Hommikul ärkasime kell 5.30. Hea meelega oleks edasi põõnanud. Õues oli kottpime ja toas oli jahe. Brrrr. Teki all oli palju mõnusam olla, aga pidin hakkama putru keetma. Kella 6 paiku sõime kaerahelbeputru rosinatega, mis oli küll maitsev, aga tavalisest 2 korda väiksem ports läks mul väga vaevaliselt alla. Närv oli jõhkralt sees. Vaatasin YouTube’ist maratonivideosid, käisin 2 tunni jooksul 3 korda vetsus, määrisin hõõrdumisohus kohad (käsivarred, kaelaalused, reite siseküljed, alaselja) vaseliiniga sisse, toppisin eelmisel õhtul valmis seatud riided selga. Andsin vennale kaamera, kuna ta kavatses rattaga mõnda kohta sõita ja paar pilti teha. Aitäh sulle! 🙂

Lugesin veel viimase Marise kirja läbi: ütles, et proovime ikka 4 tundi püüda ja kui põleme, siis põleme. Andis ka vaheajapunktid ette: võib öelda, et neid vaheajapunkte teadmata ma eesmärki A üldse saavutanud polekski, niivõrd palju aitasid ja motiveerisid need mind. Ilmselt saate veel mitu korda lugeda, aga: mul on lihtsalt parim treener. Pakkisime asjad autosse ja asusime Vabaduse väljaku poole teele.

Saabusime stardipaika kella 8 ajal. Külm oli ja tuul tahtis pea otsast ära puhuda. Temperatuur oli ilus ja päikest õnneks ka ei olnud, aga see tuul. Pani muretsema. Kohtusime korraks blogijatega – Marise, Viigi ja Kristinaga – aga pikalt ma nendega juttu rääkida ei suutnud, sest 1) ma olin nii närvis ja 2) mul oli nii külm. Läksime Prorunneri telki peitu. Enne starti jõudsin veel korraks WC-sse ja teistega juttu ajada ning oligi juba aeg minna. Soojendus jäi tegemata, sest tavaliselt ma enne maratoni sooja pole teinud, sest tempo on olnud aeglane. Oiiiii kuidas see mulle pärast kätte maksis…

Eesmärgid: mida püüda?

Kes jälgib minu blogi Facebooki lehte, see võis päev enne maratoni lugeda, mis eesmärkidega rajale sai mindud.

 

Eesmärk A oli alistada 4 tunni piir. See on minu “jooksjakarjääri” ilmselt kõige ambitsioonikam eesmärk, millega üldse rajale läinud olen. Kuna enamus inimesi, k.a härra Jooksja, olid ennustanud-arvanud, et alla 4 tunni ma finišisse ei jõua, hakkas lõpuks ka minu usk veidi vankuma. Aga saage aru: ma lihtsalt pidin proovima ja otsustasin alguses 4 tunni grupiga kaasa minna, et ma ei jääks pärast võistlust endalt küsima, aga mis siis oleks saanud, kui… . Tagantjärele vaadates: ainuõige otsus.

Eesmärk B oli lõpetada ajaga alla 4:15. See tundus mulle endale kõige realistlikum, kuna 6:00 min/km tempo on minu jaoks juba peaaegu mugavustsoon. Kui 4 tunni tempo oleks tapma hakanud, oleksin tahtnud vähemalt 4:15 ajaga kohale jõuda.

Tegelikult oli mul eesmärkide A ja B vahel veel üks eesmärk: parandada isiklikku rekordit vähemalt tunni ajaga (saada aeg 4:08:14) ja finišeeruda enne esimest poolmaratoni lõpetajat.

Eesmärk C, loe: kui kõik peaks metsa minema, oli jõuda finišisse ajaga 4:30, 6:23 min/km tempos, mis on enam-vähem minu pika jooksu treeningtempo.

Rajal

Stardikoridoris murdsin vaatamata oma suurele stardinumbrile – 2002 – mis mind viimasesse stardigruppi paigutas, 4:00 grupi juurde välja. Ma oleks nendest nii kaugel startinud, et järele poleks ma neile ealeski jõudnud, rääkimata sellest, kui palju selline “slaalom” energiat kulutab. Lihtsalt võtsin kätte ja trügisin 4:00 pundini, kus Maria ja Tauri mind juba ees ootasid. Sättisime Maria kellale veel mugavama ekraani ette ja oligi minek. Minu kolmas maraton algas.

Samamoodi, nagu me kolmekesi viimases maratonitempo trennis koos jooksime, läksime ka 42 km vastu. Lisaks mitu-mitukümmend teist jooksjat, kes sama aega sihtisid. 4:00 punt oli ikka tõeliselt suur. Mul hakkas kohe stardis paremal pool pistma. Jalad olid väsinud ja rasked. Maraton oli saanud ikka päris kehva alguse…

Stardist sain minema 979. kohal, stardijooneni jõudmiseks läks 36 sekundit.

Esimesed 10 km kulgesid Kalamaja ringil. Kõik oli ilus ja tore: ilm, rada, kaasaelajad, Maris Balti Jaama juures kaasa elamas, aga minul oli meel päris mõru. Pistis, jalad olid rasked, punt oli nii suur, et joogipunkt oli rohkem olelusvõitluse moodi ettevõtmine. Pulss tõusis kohe 172–173 peale, mida oli alguse kohta kindlasti liiga palju. Olin enda peas valmis mõelnud, et pulssi üle 175 ei lase. See piir oli väga lähedal. Kõike arvestades olin juba leppinud, et varsti kukun 4:00 pundist välja. Esimesed 10 km oli minu jaoks kindlasti maratoni kõige raskem osa – kes oleks seda osanud arvata.

 

10 km: 56:17 (5:37 min/km), 1108. koht

Minu õnneks nägin esimese 15 km jooksul mitu korda oma venda, kes rattaga erinevate punktide vahel sõelus, proovides pildile püüda ja ergutada nii mind kui ka härra Jooksjat. See natuke ikka motiveeris.

Esimese geeli võtsin 9 km joogipunktis. Suutsin pool endale veel peale valada, mida järgmises joogipunktis hangitud veega siis hoolega pesema asusin. Aga High5 õunageel on ikkagi parim.

Kahjuks enam-vähem normaalset enesetunnet liiga kauaks ei jagunud. 14 km peal tundsin, et vasaku hüppeliigese välisküljel miski kisub ja ikka väga korralikult. Valu oli päris tugev. Sama valu, mida Ööjooksul tundsin ja vihmaveest raskete tossude süüks pidasin. Trennis ja igapäevaelus ma seda tundnud ei ole. Ilmselt mingi lihas tõmbab pingesse, samuti tahavad tossud välja vahetamist, sest 800 km saab neil kohe täis, aga Saucony Mirage 5 paremat ei ole ja rohkem neid ei toodeta. Olin eelmisel õhtul oma geelikotti igaks juhuks pannud 2 Paracetamoli tabletti. Mingi kõhutunne ütles, et neid võib veel vaja minna. 14 km joogipunktis võtsin ühe sisse. Teadsin, et hiljemalt 20 km peal peaks see tablett kindlasti mõjuma. Kes tahab, võib nüüd öelda, et valuvaigisti võtmine ei olnud õige tegu, aga mina oma otsust ei kahetse.

18 km kandis jõudsime Vabaõhumuuseumisse ehk tere tulemast 3–4 km mudaradu! See oli jõhker. Mina ei teadnud rajakaarte vaadates üldse, et mingisugune osa pehmel kattel joosta tuleb. Seal võtsin oma teise geeli: High5 apelsini, millele ei pea vett peale jooma. Pidin ainult seda pakki käes kandma, sest ühtegi prügikasti tabada ei õnnestunud. Eelneval õhtul sadanud vihm oli pinnaseteest teinud mülka. Jumal tänatud, et olin selle valuvaigisti sisse võtnud, valudes hüpekaga ma sealt mudast elusana väljunud ei oleks. Tossud ja säärised olid paksult mudased, samm oli tönts, niiskus oli seal veelgi hullem ja palav hakkas kah.

Grupis jooksmine ajas üldiselt närvi (pidevalt keegi töllerdas ees, inimesed ei suuda sirget trajektoori joosta, pidevalt toimub mingi tõmblemine, mis joogipunktis eriti hulluks läheb), aga seal kohe eriliselt: mudas ei pidanud keegi enam etiketist kinni ja muudkui tõmmeldi. Huh kuidas see närvi ajas. 😀 Nii ootasin selle muda lõppu.

Tempogruppi hoidsin ainult selle tõttu, et tempomeister Kaido Vetevoog oli tõeliselt hea: instrueeris, kus tarvis, samas ei jutustanud liialt, tegi paar korda nalja. Minu jaoks võeti joogipunktides veidi liialt tempo alla, eriti lõpus, kuid üldiselt olen ma rahul ja ilma grupita poleks ma kindlasti seda tulemust saanud, mis tuli. Juba tuulevarjus olemine paaris kohas oli puhtalt grupi teene.

Mudale järgnes kohe mingisugune kilomeeter (vist?) laudteed, mis kohati hullult võnkus. Õnneks vähemalt minul libe ei olnud, kuigi teised kurtsid selle üle küll. Kuidagi pidasime selle tee vastu. Järsku hakkasime koos Tauri ja Mariaga tabama end mitmel korral tabama grupist paar sammu eespool. Vahe tuli sisse joogipunktides: sealt saime kiiremini, st ühtlasemas tempos minema kui teised ja siis lasime grupil end jälle kinni võtta. Niimoodi kõikusime seal, kord grupis, kord nende ees.

21,1 km: 1:58:40 (5:37 min/km), 1102. koht 

Võib öelda, et minu jooks, päriselt hea jooks, algas alates poolmaratoni läbimisest. Enesetunne läks paremaks, kilomeetrid hakkasid kiiremalt minema, pulss läks madalamaks ja täitsa tore oli, vahetasime Tauri ja Mariaga paar lausetki. Ainult reied hakkasid ära hõõruma ja kipitama, vaatamata vaseliinile. Otsustasin kõike ignoreerida. 😀 Kõik mõtted, mis puudutasid seda, kui palju veel joosta on, mis ajaga võiks finišisse jõuda, kui hästi on hooaeg läinud – need kihutasin kohe peast minema ja kordasin endale, et Margit, lihtsalt jookse, ei mõtle. Autopiloot peale ja lihtsalt jookse.

25 km joogipunktis kohtusime jälle Marisega. Jagati häid sõnu, veetopse ja geele. Ütlesin pärast seda Mariale ja Taurile: “Meil on ikka parim treener.” Selles lauses pole grammigi liialdust. Meil on väga hea tiim ja mul on au olla selle tiimi pikaaegne liige. Mariseta seda tiimi ei oleks. Kui meie oleme tellised, siis Maris on mört telliste vahel, mis teeb seina tugevaks ega lase tellistel kokku vajuda.

Edasi hakkasid kilomeetrid väga ruttu minema. Jälle tuli mingi edasi-tagasi lõik, neid ikka jagus sinna rajale. Siis olime juba Koplis. Ühel hetkel sain aru, et lõpuni polegi enam väga palju minna. Kuid nagu tempomeister ütles: 35 km peal võite minna, enne peaks end tagasi hoidma. Kavatsesin seda nõu järgida. 27 km peal sõin oma kolmanda geeli: taaskord High5 õuna.

30 km: 2:49:26 (5:39 min/km), 1070. koht

Kuskil seal võtsin ära ka teise valuvaigisti, kuna põlved muutusid kahtlaseks ja tõusud ootasid ees. Iga kilomeetriga sain aru, et grupi tempo on minu jaoks veidike palju kõikuma hakanud. Kui varasemalt oli tempomeistril selge plaan: liigume 5:35 min/km tempos (4:00 eeldab tempot 5:40), tõusud võtame võib-olla veidi rahulikumalt ja tiheda sammuga ning iga kilomeetriga kogume 5 sekundit joogipunktis veetmise tarbeks. Nüüd aga kippusid need joogipunktide tempod juba liialt aeglaseks vajuma. Ühel hetkel vajusime sujuvalt Mariaga grupil eest ära. See polnud üldse nii plaanitud, aga enam nad meile järele ei tulnud. Tauri jäi gruppi.

33 km peal mõtlesin, et peaksin geeli varem ära võtma, kui esialgu plaanisin. 36 km peal oleksin geeliga juba veidi hiljaks jäänud. Võtsin viimase, High5 tsitruse kofeiiniga geeli ära 35 km täitumisel. Mind kui kofeiini mittetarbijat tõmbas see geel korralikult uuesti käima. Jalad olid tegelikkuses ikka juba väga väsinud. Motivatsioon oli samas kõrge. Kõndisime peale ei mõelnud ma terve maratoni jooksul kordagi: see oli küll täielik ime.

36 km peal ergutas mind pikaaegne blogilugeja Margery. Kui õigesti kuulsin, ütles ta, et teen elu jooksu. Korraks viskas klombi kurku ja peaaegu oleks juba emotsionaalseks muutunud, aga siis lubasin endale, et neid mõtteid võib mõelda alles viimasel kilomeetril. Nägin Margery’t veel korra. Aitäh sulle! 🙂 Tuttavaid oli õnneks teisigi, kes nimeliselt ergutamas olid. See tegi lõpu kergemaks.

Olime tagasi jõudnud radadele, kus 30 kilomeetrit varem juba jooksnud olime. Kui päris aus olla, siis ma väga palju enam ei mäleta. Jooksime. Jalg jala ette. Tõusukesed tundusid kergemad kui 30 km varem. Maria oli ikka minu kõrval, jooksime külg külje kõrval nagu kuu aega varem Rakveres. Nagu hästi õlitatud masin. Ega üksi poleks nii ühtlaselt suutnud. Ootasin haamrit või seina ning tempoga kiirustama ei kippunud. Umbes 4–5 km enne lõppu veel pakuti ühe auto pagasiruumist papist haamreid. 😀 Nagu nad ise ütlesid: rauapood on avatud. Üldiselt olid kaasaelajad sel korral Tallinna Maratonil paremad kui kõigil eelmistel aastatel. Eks väiksematel tänavatel jooksmine on selle võti. Ergutati ka rõdudelt, akendelt, aedadest. Mõnus oli nii. 🙂

Juba oligi täis saanud 39 km. Kuskil ergutas Sandra Raju. Nüüd hakkasid kilomeetrid jälle venima ja pea muutus arvutusmasinaks. Aega oli ju veel paari minuti jagu varus, aga me mõlemad teadsime t-ä-p-s-e-l-t, milline lõputõus meid ees ootab. See on väga salakaval. Sinna jäi eelmisel aastal minu isiklik rekord. Enam ma sinna takerduda ei kavatsenud. 4 tunni piir oli käeulatuses.

40 km: 3:46:35 (5:40 min/km), 990. koht

Jäid viimased 2 kilomeetrit. Nägime veel Kristinat, keda varem edasi-tagasi lõigul endast ikka tükk maad eespool näinud olime. Andsin endast 100%, utsitasime ja nii tahtsime ta endaga kaasa võtta, aga tol hetkel nägi Kristina juba maratoni tõelist palet. Rühkisime kahekesi edasi. Nägime Marist, kes andis teada, et kõik seni nähtud tuttavad on juba isikliku ära vormistanud. Meil olevat veel paar minutit varu. Raporteerisime, et Tauri on grupis, kõik on hästi.

 

Treeneri ergutus tõstis meie tempo paarikümne meetriga 5:40-lt 5:00 peale. Ütlesin Mariale, et viimasel kilomeetril haamrit ei tahaks saada. 😀 Ise arvutasime piinliku täpsusega, kas jõuame alla 4 tunni. Kui varem tulid kilomeetripostid isegi hiljem, kui minu kellal, mis on hea, siis nüüd hakkasid nad väga täpselt tulema. Aga vähemalt oli seekord rada täpselt 42,2 km pikk.

Tõus tuli, aga tõus ei tapnud. Vaatasin ainult enda ette ja rebisime end hammastega sealt mäest üles. Ega enam nalja ei olnud, käis sekundite mäng ajaga võidu. Ma ei jõudnud isegi oma emotsionaalseid mõtteid mõelda, mis varem pisaraid kiskuda tahtsid, sest mul oli tükk tegu aega jõudmisega. Olime Jaani kiriku taga. Pööre paremale. Rahvas ümberringi. Triinu oli veel bussipeatuses ergutamas ja ütles, et kiirustage, jõuate alla nelja! 

Tõmbasime jalad tagumiku alt välja, pöörasime munakiviteele ja jooksime nii kuis torust tuli. Saime aru, et jõuamegi alla 4 tunni finišisse. Külmavärinad käisid üle selja ja mõistus ei saanud päris täpselt aru, kuidas see võimalik on. Võtsime Mariaga käest kinni ja liuglesime koos üle finišijoone.

 

Tehtud. Tehtud!!!

3:58:51 (neto).

Isikliku rekordi parandus 69 ja pool minutit.

Tervituseks kallistus ja musi härra Jooksjalt, kes oli täitnud oma eesmärgi joosta ära Eesti Meistrivõistluste norm 2:52 ning finišeerinud ajaga 2:50. Minu kellal ilutses aeg, mis algas number kolmega. Murdsin läbi 5 ja 4 tunnist. Lihtsalt ei mahtunud pähe see kõik. Siiani ei mahu. Nägin veel blogilugeja Ingridit ja oma ristiisa, kes kõik mind õnnitlesid. Vend oli kohal ja hämmingus, kui kiiresti me jooksime.

 

Kõik oli täiuslik.

Pärast finišit

Ootasime Mariaga tükk aega veel raja ääres teisi tuttavaid. Nägin ära nii Kaire, Liili kui ka Viigi, lisaks mitmed tuttavad näod, kes poolmaratoni jooksid. Siis suundusime kiirelt maratonitelki sööma-jooma. Mul oli kõht nii tühi. Kui eelmisel aastal oli nii paha olla, et ei suutnud üldse süüa, siis seekord sõin pastat ja võtsin salati ja pannkoogid kaasa ja kugistasin need hiljem autos ära. Kiirustasime ruttu kell 14ks kokkulepitud Sportlandi telgi juurde, et seal fotod ära teha.

See kallistus, mis ma seal oma treenerilt sain, ütles rohkem kui ükskõik millised sõnad kunagi üldse öelda võiks. Oli näha, kuivõrd õnnelik Maris meie tulemuste üle oli. Põhjusega. Pool minu medalit kuulub talle kõigi nende heade trennide, aga eelkõige selle meeletu toe eest. Maris on minu kõrval olnud viimased 3,5 aastat ja näinud ära minu kõige sügavama põhja ja kõige säravama tipu, tal on alati olnud minu jaoks aega, ta vastab minu igale murele alati ääretu põhjalikkusega ja on alati südamega minu kõigi tegemiste juures olnud. Ta on suurepärane treener, kuid eelkõige on ta suurepärane inimene. Minu siiraim tänu.

Kokkuvõttes…

• Aeg: 3:58:51
• Distants: 42,2 km (minu kell: 42,24 km)
• Keskmine tempo: 5:40 min/km
• Max tempo: 4:33 min/km
• Keskmine pulss: 168 bpm
• Max pulss: 184 bpm
• Koht: 956/1779
• Koht naiste seas: 141/420 (naistest peaaegu esimese kolmandiku sees!)
• Koht N vanusegrupis: 81/206
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 177 spm
  • Keskmine sammu pikkus: 0,99 m
  • Vertikalne ostsillatsioon: 8,5 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 261 ms
  • Vasakul jalal olin 49,1% ajast ja paremal 50,9%
• Kulutatud kalorid: 2541 kcal

Mida mu keha asjast arvas? Säärelihased pole kunagi nii valusad olnud. Trepid olid 2 päeva vaenlased. Lihastel aitas hästi taastuda esmaspäevane remonditegu ja puude ladumine. 😀 Parema jala väike varvas on tundlik. Reite siseküljed on ära hõõrdunud, aga mitte nii hullult, kui vahepeal kartsin. Tegelen vaikselt taastumisega, joon liitrite kaupa vedelikke ja kõht on pidevalt tühi. Annab tunda, et sai maratoni joostud.

Ja viimaks… Mäletate, kuidas ma eelmise maratoni järel ütlesin, et loodetavasti kunagi saan ma aru, miks ma sellel maratonil niimoodi pettuma pidin? Nüüd ma mõistan. Ilma ebaõnnestunud maratonita poleks ma e-a-l-e-s-k-i end kokku võtnud ja kaalu langetama asunud. Varem polnud mul lihtsalt motivatsiooni, olin olukorraga niigi rahul. Nüüd tunnen, kui hea on joosta kergemas kaalus. Ilma kaalulanguseta poleks ma e-a-l-e-s-k-i nii kiirelt jooksma hakanud ja täitnud kõiki oma eesmärke ning nii palju rohkemgi. Mu 10 km rekord algab nüüd numbriga 4, poolmaratoni rekord on väga lähedal 1:50 piirile ja maratoni rekord algab numbriga 3. Ma ei osanud aasta tagasi sellistest asjadest isegi unistada mitte. See ebaõnnestunud maraton oli piltlikult öeldes kogu mu selle aasta edukate jooksuvõistluste alustala. Ma oskasin sellest kogemusest õppida. Selle eest teen endale pika pai.

Aitäh kõigile, kes ühel või teisel moel minu tegemistele kaasa aitavad: perekond, Tiit, Maris, kogu JJV tiim: alatise toetuse ja heade emotsioonide eest; High5 Eesti, CEP Eesti, Jooksuekspert: heade nõuannete ja magusate hindade eest; ajakiri Jooksja tasuta pääsmete eest, toetavad kolleegid, sõbrad, kaasblogijad ja blogilugejad: et olemas olete – aitäh!

Kuhu edasi? Ei oska öelda. 🙂 Ainus, mida ma tean, on see, et jooksmist ma armastan. Eks näis, kuhu teekond mind edaspidi viib. Tuleb vaid silmas pidada, et tuleb endasse uskuda, end armastada ja ropult tööd teha: siis saab ka mägesid liigutada!