Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala trennid. 

Esmaspäeval käisin oma kodukoha BodyPumpi trennis. Seal kasutavad kõik millegipärast üpris väikseid raskusi ja seega tekitasin mina oma kangi ja päkkadel kätekõverdustega omajagu kõõriti vaatamist. Lisaks oli pulss kuidagi natuke tavapärasest kõrgem ja trenn oli päris intensiivne. TYSKis on parem. 😀 Aga ostsin sinna 8 korra kaardi ka ära, seega ikka parem kui mitte midagi ju. BodyPump: even when it’s bad, it’s still pretty good.

Teisipäeval läksin jooksma. Ma ei saanud enne arugi, et mul lihased eelmisest päevast valusad oleksid, aga jooksu ajal andsid jalad korralikult tunda. Pidin tõeliselt aeglaselt liikuma, et mitte pulssi üle 150 lasta. Ausalt öeldes mõtlesin valdava aja jooksust sellest, et äkki pingutasin ma eelmisel nädalal pärast Pekist Priiks 48 km jooksumatka oma trennidega ikkagi üle (kuigi võtsin vaiksemalt ja tunne oli hea…), sest enesetunne oli selline nagu augusti alguses, kui ma korralikult ületreenitusega võitlesin. Aeg annab arutust.

Kolmapäeval tegin koeraga väikse matka Kukruse mäele. Oli külm, aga meeletult ilus ja selge ilm. Õhtul tahtsin ujuma minna, aga kohale jõudes ilmnes, et ujulas oli mingi avarii ning ujuma kedagi ei lastud. 😦 No täielik jama… Sunnitud puhkepäev.

Neljapäeval käisin end jälle BodyPumpis ägedana tundmas. 😀

Reedel käisin hommikul ujumas. Bassein oli pool aega ainult minu päralt ning hiljem lisandus üks härra, kuid üldiselt ujusin seal nagu mingi VIP. Eelmise nädala uusaasta lubaduste hordidest polnud jälgegi. Pärast käisin verd annetamas.

Kuna doonorlusega kaotasin siiski 450 ml verd ning kuigi plasma taastub 24 tunniga, siis täielik taastumine võtab aega umbes 3 nädalat. Võtsin kohe heaga nädalavahetusel vaiksemalt. Laupäeval tegin ainult koeraga väikse sörgi (loe: seisin iga posti juures, kui ta nuuskimisega tegeles).

Pühapäeval käisin jälle ujumas ja see oli täielik katastroof. Mu vasak käsi oli siiani pärast vereloovutust küünarnukist valus ning krooli ujuda oli kõige kehvem, rinnuli polnud ka palju parem. Tehnika oli kohutav ning meenutasin ilmselt rohkem uppuvat kana kui mingit ujujat. 

---

Kokkuvõttes: 9 h 42 min (neto: 6 h)

Ausalt öeldes ei jäänud ma nädalaga üldse rahule. Miks? Vastus peitub pulsinumbrites ja minu enesetundes, mis on kergelt kahtlane. Jooksu ajal tahab pulss lakke ronida isegi ülipisikese kiiruse juures. BodyPumpis on keskmine pulss ligi 10 lööki kõrgem kui tavaliselt. Unekvaliteet pole kiita. Ise olen hetkel selle teooria juures, et taastumist jäi pärast Pekist Priiks matka liiga väheks. Esimesel nädalal pärast üritust tundsin end liigagi hästi ja vist pingutasin natuke üle. Nüüd lööb see siis lõpuks välja. Nojah, ma ei teagi enam. Äkki olen hoopis haigeks jäämas? Üks pereliikmetest võitleb siin palaviku, nohu ja külmetusega. Eks ma siis jälgin asjade käiku ja teen omad järeldused.