Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala treeningud.

Esmaspäeval käisin koormustestil (postitused SIIN ja SIIN) ja kõndisin päris palju vihmases Tartus.

Teisipäeval proovisin koormustestil saadud infot praktikas kasutada ja jooksul jälgida, kuidas erinevad kiirused mõjutavad mu pulssi. Alguse- ja lõpukilomeetrid tegin nii, nagu tulid, sest sellel ringil on mul teel ees üks sild, mida mööda tuleb tükk aega üles joosta ja see mõjutab omajagu ka pulssi. Vahepeal jooksin kilomeetri tempos 7:30, 7:00 ja 6:30. Kilomeetriajad ja pulss:

• 1. km: 7:14, 142 bpm
• 2. km: 7:28, 148 bpm
• 3. km: 7:16, 149 bpm
• 4. km: 6:57, 154 bpm
• 5. km: 6:34, 160 bpm
• 6. km: 7:06, 156 bpm
• 7. km: 7:45, 153 bpm
• 8. km (500 m): tempo 7:18, 156 bpm

Üldiselt nii palju, kui jooksu ajal jälgisin, siis 7:30 min/km juures oli pulss u 145 lööki, 7:00 juures 150 ringis ja aeroobse läve juures (158 bpm) oli tempo umbes 6:45 bpm. 6:30 juures läks pulss 160 löögi juurde ja kiiremat tempot ma ei proovinud. Kui juulikuus 5:30 lõike jooksin, oli lõikude ajal pulss umbes 170 löögi juures, sellest paar lööki üleval- ja allpool. Inimkatse sai edukalt sooritatud ja omad järeldused tehtud. Eks tulevikus on hea võrrelda, mida pulss hiljem samade tempode juures teeb. 🙂

Kolmapäeval tegin väikese soojenduse rattal (keskmine pulss: 143 bpm) ja siis tegin tunnikese BodyPumpi. Nagu juba kolmapäevases postituses kirjutasin, tegin kavas mitu feili, aga trenn oli ikka väga mõnus. Keskmine pulss: 129 bpm. Tundsin kergelt juba teisipäeva õhtul, et vist hakkab tekkima mingi luuümbrisepõletik säärtes ja eriti imelik oli parema jala sääre sisekülg, seega kandsin peaaegu terve päev kompressioonisääriseid. Need aitavad päris hästi.

Neljapäeval plaanisin jooksma minna, aga kuna ei tahtnud riskida luuümbrise põletiku süvenemisega, läksin rattaga oma traditsioonilisele Ontika-Toila ringile. Kokku 42 km. Tuul oli kohti päris tugev, seega sain natuke pingutada ka, aga 80% ajast olin 2. tsoonis, natuke ka 1. ja 3. tsoonis. Keskmine pulss: 145 bpm.

Reedel tahtsin enne BodyPumpi jalgrattal soojendust teha, minu ebaõnneks hakkas aga padukat sadama. Tegin oma pumpi ära, väljaastete asemel kükid, et sääri säästa. Keskmine pulss: 129 bpm, maksimum 171, 3. ja 4. tsooni jõudsin ainult osaliselt kükkide ja seljaloo ajal. Viimane BodyPump kodus tehtud, järgmisest esmaspäevast juba oma armastatud TYSKi tagasi. 🙂 Kuna ilm pööras päris kenaks, sõitsin õhtul pool tunnikest aeglaselt rattaga, keskmine pulss 141 lööki. Õhtul tundsin jalgades natuke väsimust, aga luuümbrise põletikku enam mitte. 

Laupäeval tegin väikse jooksuotsa. Luuümbrise põletik endast märku ei andnud. Tempo oli aeglane, 7:25 min/km, aga alguses natuke liiga kiire ja see viskas pulsi üles. Keskmine tuli 158 bpm. Palju, aga mis siis ikka. Järgmine kord järgin rohkem kella ja mõtlen vähem omi mõtteid.

Pühapäevasel jooksul oli väga lihtne eesmärk: sörkida natuke väga madala pulsiga. Minu jaoks oli 8 minutit km kohta tiksumine viimane piir, aeglasemalt ma enam ei oska. Seejuures pulss oli 145, madalamaks enam ei saa. Viimane kord üle pika aja kodupaigas trenni teha. Suvevaheaeg ongi läbi saanud.

Kokku: 12,5 tundi (neto: 7,5 tundi)

• 3 tundi rattasõitu
• 2 tundi 40 minutit jooksu (21,5 km)
• 2 tundi BodyPumpi
• 3 tundi 20 minutit kõndimist
• 1 tund 45 minutit vahurullimist

Ei saa nädala üle kurta. Enesetunne on hea, trenni sai tehtud. Täna registreerisin ennast ära SEB Tallinna Maratonile, valisin poolmaratoni distantsi. Eks näis, mis enesetunde ja eesmärkidega sinna lähen. 2 nädalat on õnneks veel aega vormi sättida ja ka puhata. 

Üldiselt olen ma aru saanud, et see eesmärgitu treenimine ei vii mind mitte kuskile. Mul peab olema mingisugune plaan, mingisugused eesmärgid, mingi siht silme ees. Praegu on mul eesmärgid, aga plaani pole. Olen teinud terve suve trenni enesetunde järgi ja ilma kindla treeningplaanita. See ei sobi mulle. Ühel nädalal pingutan üle, siis järgmisel nädalal teen megavähe ja ainult taastun. Kus on kuldne kesktee? Treeningplaan ei tohiks olla liiga ambitsioonikas, aga selline korralagedus ei meeldi mulle.

August oli peale jaanuari, kui 3 nädalat Tais olin, kõige väiksema treeningtundidega kuu sellel aastal. Ilma kõndimise ja rullimiseta sai treenitud 25 tundi. Juunis oli see number näiteks 46,5 tundi. Eks saabki siis nüüd septembris jälle uue hooga alustada. Suvekuudel jooksin kokku 400 km ja rattaga sõitsin 760 km. Olen rahul!

Õnneks homsest saan tagasi Tartusse, algab kool magistrandina (hmmm…) ja mingisugune rutiin loksub ajapikku paika. Eks ma jään kodu ka igatsema, siin on ikka nii hea. 🙂 Umbes 5 nädalat on veel seda jooksuhooaega jäänud, vaja asi ilusti kokku pakkida. Tartu Linnamaratoni poolmaraton saab olema minu jaoks hooaja lõpp; Novembrijooks 22. novembril tuleb lihtsalt vanast “rasvast”, aurude pealt ja selleks ajaks ma mingit tippvormi ajastama ei hakka.

Olgu kõik uus septembrikuus.