“Kõik on uus septembrikuus.”

“Oh, kooliaeg, oh, kooliaeg, millal sina tuled…”

“…mul on valmis juba pliiatsid ja suled.”

Vist on arusaadav, et mulle kogu see koolivärk peale EI lähe. 😀 Lihtsamaks ei muuda kogu asja ka see, et alates eilsest õhtust olen vahelduva eduga võidelnud kõhuvaluga. 😦 Pikali olles tunnen end täitsa inimesena, aga istudes või püsti seistes lööb vahel mingi imelik valu kord kõhtu, kord külge. Ärkasin täna hommikul pärast kehva ööund üpris optimistlikult, vedasin end oma raske kohvriga Tartusse ja kõik tundus justkui korras olevat. Kauaks mu rõõmu aga ei jätkunud. Tänane BodyPump on tõsise kahtluse all ja kui mul homme kursusekaaslaste ja õppejõududega esmakohtumisel on sama kehv olla, siis mingit head esmamuljet ma endast küll ei jäta…

Mingit ootust mul kooli suhtes pole. Täielik null. Pärast juunikuist bakalaureusetöö kaitsmist, apelleerimist ja lõpuaktusele eelnenud jamasid pole ma enam ülikooli suurim fänn. Ma olen kuidagi väsinud sellest kõigest, aga 2 aastat tuleb veel edukalt vastu pidada. Jäin eile õhtul veel nende asjade peale mõtlema ja nii kuluski mul tund aega, et üldse uinuda. Kool – vana hea ärevuse tekitaja ja närvide sööja. Unes nägin ka mingit jama ja vaatasin mitu korda öö jooksul kella. Ärkasin nagu zombi ja tukkusin terve tee Tartusse sõites.

Täna sain lõpuks jälle õppeinfosüsteemi sisse, registreerisin end ainetele (nagu ikka, soovitud vabaained hakkasid kohustuslike asjadega kattuma ja nii ma ei valinud sellel semestril ühtki vabaainet), pakkisin asju lahti, ostsin 2 suurt kotitäit süüa ja mõtlesin oma õppekava üle veelkord järele. Millesse ma end seganud olen? Saan ma üldse selle kõigega hakkama? Ja pealegi veel hästi hakkama, et säilitada oma sihtstipendiumiga õppekoht. Kerge siin olema ei saa, see on kindel. 

Vähemalt on mul siin Tartus võimalik toituda korrapärasemalt ja tervislikumalt, teha korralikult trenni, joosta oma suurepärastel radadel ning suhelda rohkem tuttavate-sõpradega. Ärge valesti aru saage, Tartu mulle siiski meeldib. 🙂 Kooli puhul on ainus hea asi mingisugune enam-vähem kindel päevakava ja rutiin. Vaheaeg möödus üpris kaootilises rütmis. Midagi head peab ju leidma, pole mõtet mõelda ainult musti ja koledaid mõtteid.  

Magistrant – oh juudas…