Pool sajast blogipäevast on läbi. Homsest algab teine pool.

Tänane päev algas kell 8. Uni oli veel nii magus, hea meelega oleks edasi maganud. Meid ootas aga hommikune jooksurada. Haarasin kiirelt ühe banaani, ajasime jooksuriided selga ja asusime Heidi jooksurada avastama. Jooksime aeglases tempos umbes 8,5 km ning vähemalt minu pulss oli küll liiga kiire. Aga tore oli sellegipoolest ning kõht oli jooksu lõpus täiesti idiootselt tühi. Süüa!

Jooksult naastes käisime kordamööda pesemas ja Heidi kattis meile väga mõnusa hommikusöögilaua. Lisaks pildil olevale sõin juurde veel banaani, pähkleid ja natuke leiba. Kõik maitses imehea! Tühi kõht pärast jooksu on omaette hea tunne ning täita seda korraliku hommikusöögiga veelgi parem.

Alles kella 12 aegu saime kodust välja, sõitsime natuke trammiga ning asusime korralikult Dresdeni südalinna avastama. Heidi oli meile välja mõelnud väikese ekskursiooni, mis sisaldas ilusamaid ja huvitavamaid kohti Dresdeni vanalinnas. Enamik ehitistest on tegelikult pärast II maailmasõja pommitamist ja kokkuvarisemist uuesti esialgses stiilis taastatud. On täiesti ajuvaba mõelda, et kõik see ilu pommitati maatasa ning ehitati hiljem nullist üles…

Dresdeni ooperimaja

täiesti imelised vaated ja imekaunis linn

Oopermaja juurest suundusime edasi Zwingerisse. Tegime seda, mida ikka: jutustasime, nautisime arhitektuuri, naersime ja tegime pilti. 😀 Zwingeris nägime palju ilusaid purskkaevusid, kujusid, lilli ja nautisime Dresdeni imelist ilma. Meil on siin 22–25 kraadi, osaliselt pilves, täpselt paras ilm reisimiseks. Eesti palavusest oli mul juba ammu kopp ees, seega on tore normaalset suveilma nautida.

Zwinger

Heidi photoshoot: behind the scenes. 😀

Vahepeal oli meil vaja ühest kaubakeskusest läbi minna ja sattusin seal ühte imelisse šokolaadipoodi. Vaatasime Elariga igasuguseid käsitsi valmistatud maiustusi. Ma tahtsin neist pilti teha, jõudsin ühe foto ka ära klõpsata, kui kuulsin selja tagant kurja häält, et selles poes ei tohi pilte teha. Kuskil silte üleval polnud ja ma olin päris šokeeritud. 😀 Tundsin end veidi süüdi ja ostsin sealt siis natuke kraami kodustele kaasa. 

Edasi suundusime Frauenkirche juurde. Vaatasime hetkeks sisse ning seejärel külastasime tipus asuvat vaateplatvormi. Üles saamiseks sai poolele teele liftiga, aga alla tuli tulla jala. Minu arvates täiesti ideaalne lahendus. Tornist avanesid maalilised vaated Dresdenile. Ma täitsa saan aru, miks Heidile siin elada meeldib. Millised vaated, milline ilu, millised jooksurajad. 🙂

Pärast vaadete nautimist sõime natuke jäätist ja liikusime edasi Elbe jõe teisele kaldale einestama. Võtsime joogid ning sõime oma kaasa toodud banaane, banaanileiba, valgubatoone ja aprikoose. Pärast söömist istusime jõeäärses kohvikus veel kaua aega ja jutustasime niisama ja jagasime lugusid oma elust. Oli tore aeg. 🙂

vaade meie söögikohast

 Minu jook on täiesti alkoholivaba, apfelschorle. Jook oli pigem hapukas ja mitte magus. Hea!

 Niisama ilus Piescheni linnaosa raekoda.

 Vaated Elbe jõele ja Dresdeni vanalinnale. Hingemattev.

Koju tulles hakkas Heidi süüa tegema ja valmistas meile Ebly’st ja tuunikalast maitsva roa. Lisaks sellele sõime veel Elari toodud leiba, leberwursti ja jäätist. 😀 Kõhu sai korralikult täis, Heidi on meie tulekuks ikka korralikult valmistunud. 😀

Õhtul tuli Heidile veel üks ukrainlasest sõber külla eesti keelt õppima. Tüüp oskab meeletult palju keeli ja ta eesti keelel pole ka ausalt midagi viga. Ülimalt äge. Lõpuks sain pärast südaööd ka blogi kirjutama hakata. Ma olen praegu lihtsalt niiiiiiiiiii väsinud. Kui tekst pole ideaalne, siis andestage. Vähemalt on emotsioon värske ja ehe. 🙂