Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala treeningud.

Esmaspäev polnud ikka üldse minu päev. Esimest korda pärast triatloni pidin oma maanteeratast kasutama. Avastasin aga, et kummid on liiga tühjad. Kui neid pumpama hakkasin, siis pumpa lahti keerates kerisid end mitu korda lahti ka ventiilid ja nii oli kumm absoluutselt tühi. Pärast tundi aega jauramist sain kummid korda. Hakkasin siis linna sõitma ja avastasin, et rattakompuuter ei näita kiirust. Lisaks oli rattas mingi imelik vibratsioon ja käigud ei vahetunud sujuvalt. Ei olnud üldse minu sõit. Rattasõidul oli mu keskmine pulss 136 bpm.

Pärast soojendust rattal tegin ühe BodyPumpi. Ma olen otsustanud, et ma ikkagi ei usu seda, mida mu pulsikell mulle BP ajal ütleb. Kui ma praeguse 90. kava raske rinnaloo lõpus, kui mul juba surm silme ees on, näen pulssi 95, mis on minu tavaline kõnnipulss, siis seda ma küll ei usu. Eks ta paneb selili olles selle pulsi ja kaloriarvestusega täitsa puusse. Keskmine pulss 125, kaloreid ainult 327.

Teisipäev oli jooksupäev. Päeval lugesin jooksuraamatuid ja siis oli mul kuidagi eriti kiire jalg, vaatamata tõsisele palavusele. 😀 Esmalt jooksin 45 minutit ja 7,5 km tempos 6:02 (minu jaoks ikka tõesti kiire, peaaegu 10K võistlustempo), keskmine pulss tervelt 161 bpm. Pärast tegin veel 20 minutit jooksuharjutusi ja kiirendusi. Pärast trenni hakkas mul millegipärast hullult iiveldama. Umbes pool tundi oli tunne, et kogu soolestik tahab välja tulla. Õhtu lõpuks oli jälle hea olla. Millest selline reaktsioon? Palavus? Mingi jama veresuhkruga? Ei tea…

Kolmapäev: intervallid staadionil. Ei olnud minu päev, kohe üldse mitte. 😦 Ootasin õhtuni, et ilm veidikenegi jahedam oleks, kuid siiski oli liiga palav. Tegin 20 minutit soojendust, siis 15 minutit jooksuharjutusi, 3 minutit sörki ja alustasin intervallidega. 1+2+1+0,4+0,4+0,2 km kiiresti, vahele 400 või 200 m kõndi (et pulss alla saada). Oli plaanis hoida kiirete lõikude tempot 5:15 ja 5:30 vahel, see ka õnnestus. Väga raske oli selles palavuses, lisaks oli terve trenn kõht kahtlane. Liiga palju infot, aga pärast 1+2+1 km kiireid lõike pidin puulehed peos võsasse jooksma. 😦 Lõpetasin siiski trenni ära ja väntasin rattaga koju tagasi. Oli ikka kehv olla küll. Keskmine pulss: 150 (palju kõndimist), maksimumpulss: 170 bpm.

Pärast kolmapäevast rasket trenni otsustasin neljapäeva vabaks võtta, et keha sellest šokist taastuks. Käisin elus esimest korda verd annetamas.

Reedesest raskest 15 km jooksust juba kirjutasin. Lühidalt kokku võttes: raske oli.

Laupäeval tegin ühe ülimõnusa õhtuse rattatiiru Ontika-Toila teel. Pankrannikul rattaga trippida on lihtsalt midagi kirjeldamatut. Soovitan kõigil rattasõpradel (ja teistel ka) tulla Ida-Virumaad avastama. Siin on lihtsalt nii ilus ja tore ja hea. 🙂 Kokku sõitsin veidi üle 42 km, keskmine pulss oli 139 bpm. Mõnus kerge trenn.

Pühapäeval oli plaanis pumpida, aga kuna alustasin oma toa remondiga päev varem kui plaanitud, siis “võimlesin” 5 tundi oma palavas toas ja kraapisin vana tapeeti seintelt maha. Päeva lõpuks olid mu käed, jalad ja kerelihased ronimisest ja kraapimisest täiesti läbi ning mingist BodyPumpist polnud juttugi. 😀 Garmin Connectis on küll ainult pisike jalutuskäik, kuid tegelikult oli füüsiliselt megaraske päev.

Kokku: 13 tundi ja 10 minutit (neto: 9 tundi)

• 4 tundi 20 min jooksu (35,5 km)
• 4 tundi rattasõitu
• 1 tund BodyPumpi
• 1 tund 15 minutit rullimist
• 2 tundi 40 minutit kõndimist

Kokkuvõttes võib nädalaga siiski rahule jääda. Vaatamata tapvale kuumusele sai korralikult trenni tehtud. Loodan väga, et järgmisel nädalal ilm natukenegi jaheneb, sest ma tunnen end tõesti kehvasti. 😦 Jalad on paistes ning hingatagi on raske ja uni on häiritud. 20 kraadi oleks väga OK, 30… thanks but no thanks.

Järgmisel nädalal on plaanis emaga koostöös remont valmis saada ja eelkõige kasutada ära oma viimast korralikku trenninädalat enne Ööjooksu poolmaratoni. Kuniks seda kuumust jätkub, teen trennid ära vahetult pärast päikeseloojangut või äärmisel juhul varahommikul enne kella 7. Saab olema põnev ja raske, aga nädal pärast seda sõidan juba puhkusele. 

Ootusärevus. 🙂