Nourish, Train & Flourish

Esmaspäev: trennivaba. Isegi kui oleks tahtnud jooksma minna, siis olid mu jalad, just lihaste kinnituskohad, ikka poolmaratonist päris valusad veel ja põlv oli eriti tundlik. Tõmbasin talle lausa elastiksideme peale. Tegin puhkepäeva.

Teisipäev: kerge jooks. Lihasvalu oli veel osaliselt alles, aga läksin jooksma plaaniga teha kerged 6 km. Esimesed paar kilomeetrit oli olemine kange, aga siis läks enesetunne nii mõnusaks ja kilomeetrid läksid lennates. Venitasin oma ringi pikemaks ja oleks veelgi jooksnud, aga ei tahtnud kohe üle ka pingutada. Mõnus jooks. 6:37 min/km, 150 bpm.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõpuks tagasi oma trennis, oma inimestega. 😍 Enamik taastusid veel suurtest pingutustest, seega tegime lihtsalt kerge 7 km jooksu (6:22 min/km, 148 bpm). Kuna mina jooksin enne veel trenni ja pärast koju ka, tuli kokku 11 km. Pole paha. Pool tunnikest sai ka rullitud ja venitatud.

Neljapäev: tempokam jooks. Panin klapid kõrva, kuulasin oma eelmise aasta maratoni treeninglisti ja lasin jalgadel lennata nii, nagu nad ise tahtsid. Olgu see pulss siis natuke kõrgem, üle 160 teda eriti nagunii pingutada ei taha. Peaaegu nagu tempojooks – sellist asja pole kuu aega teha saanud.

Õues oli pime, vihmapilved kummitasid peaaegu terve 10 km ja viimasel kilomeetril koju sain veel paduka kaela. Enesetunne oli nii hea ja oma peas olin kuskil väga heas kohas, kus muremõtteid polnud. Ilmselt üks parima tundega jookse sellel aastal. Sain oma eneseusu tagasi. 🙂 Otsustasin, et ei anna veel alla. 6:11 min/km, 157 bpm.

Reede: trennivaba. Andsin viimased analüüsid. Neist esimese tulemused sain samal päeval kätte ja kõik näitajad olid korras. Nüüd tuleb veel bakterite aeroobse külvi tulemused ka ära oodata, need peaks tulema järgmise nädala jooksul.

Laupäev: vahelduva tempoga jooks. Et jalgadesse natuke veel särtsu sisse saada, tuli üks vahelduva tempoga, õigemini vahelduva pulsiga jooks ette võtta. 2 km soojaks ja siis 1 km kaupa vaheldumisi ca 165 pulsiga ja 150–155 pulsiga jooksu. Pulss oleks võinud madalam olla, aga praeguse seisu kohta niigi hästi saadud. Kokku tuli 10 km (6:07 min/km, 158 bpm).

Kiired kilomeetrid:

5:32, 164 bpm,
5:30, 166 bpm,
5:19, 166 bpm,
5:38, 166 bpm.

Pühapäev: pikk jooks. Tõehetk: viimane võimalus ära teha 3-tunnine jooks. 30 km jooksust sel aastal rääkida ei saa, sest selleks oleks mul läinud trenn liiga pikaks, et sellest normaalselt maratoni ajaks välja tulla. Aga 3-tunnine on juba hästi saadud, eksole. 🙂 Igaks juhuks tuli ette võtta linnas tiirutamine, et juhul, kui raskeks läheb, saab trenni pooleli jätta. Ei saanud riskida ja minna oma tavalist Lähtele ja tagasi otsa tegema, juhuks kui midagi peaks juhtuma. Seega võtsin ette suurema Ihaste tiiru, väiksema Raadi tiiru ja veel väiksema Tähtvere tiiru.

Ilm oli muidugi lihtsalt vaimustav: terve aeg vihm ja ca 11 kraadi, lisaks puhanguti väga tugev tuul. 🙄 Eriti hullu paduka ja tuulehood sain viimastel kilomeetritel, kus konkreetselt kileka krae vahelt tuli nii palju vett sisse, et muidu kuivana püsinud särk sai ka läbimärjaks. Aga noh: ikka parem kui 30 kraadi sooja, eksole. 😅 Kilomeeter enne kodu kastis üks auto mu veel mingi õlise asfaldiveega üle, mille peale ta pikemalt mõtlemata ühe käežesti minult enda poole kirja sai.

Paar feili mahtus kohe jooksu algusesse ka. Vähem kui kilomeeter pärast alustamist avastasin, et olin oma veepudeli koju unustanud. Õnneks oli mul raha kaasas ja jooksin kiirelt Grossi poest läbi, sest see jäi mul õnneks tee peale. Seal aga unustasin kella pausile panna, seega oli keskmine tempo algusest peale lappes. No mis seal ikka.

Jooks ise oli ikka päris raske. Pulss oli üldiselt kena, aga enesetunne oli üpris väss. Ei olnud seda lennukat tunnet sees. Pooleteise tunni peal, kui Ihaste tiirult tagasi kanali juurde jõudsin, olid jalad juba jumala surnud. Ei aidanud seekord need 2 geeli elu sisse tuua, mis iga tunni täitumisel ära sõin. Jõin poole maa peal oma vett, venitasin jalgu ja võtsin suuna Raadi tiirule.

Neid väikseid venituspause tuli ikka hulgem teha. Kartsin natuke oma kõõluste pärast, sest mul on väga hästi meeles, mis mu viimase antibiootikumikuuri kõrvalmõjude listis kirjas oli. Kuulasin podcaste, kuulasin oma enesetunnet ja muudkui kulgesin vaikselt omas tempos. 2 tunni peal oli päris valus olla. 2,5 tunni peal olin lülitunud ellujäämisrežiimile. Koju jõudes oli ikka tegemist, et nende kangete jalgadega trepist üles saada.

Aga nüüd on see väga vajalik jooks tehtud. Selle üle on mul väga hea meel. Ja ma olen nii tänulik, et mu keha mulle selle võimaluse andis. 🙂

Kokkuvõttes:

Natuke hullumeelne, aga selle nädala kilometraaž oli mul sellel aastal suurim, kui aprillikuine kevadlaagri nädal välja arvata. Nüüd on põhiline sellest välja tulla, ära taastuda ja loota, et sellest kõigest oli veel midagi kasu. Järgmised 2 nädalat enam midagi paremaks teha ei saa, pigem ainult hullemaks. Tuleb hakata aktiivsemalt vaimu valmis panema.

Ühtlasi on käes õige aeg, et avada taaskord traditsiooniline ennustus”võistlus”: palun ennusta, (kas) mis ajaga läbin 29. septembril Berliini maratoni. Viska oma ennustus kommentaaridesse või kirjuta mulle mõne muu kanali vahendusel. Aitäh. 🙂

Berliinini maratonini jääb vähem kui 14 päeva.

Ma ei hakka pikemalt heietama oma nutulaulu, kuidas mu sügishooaeg on luhta läinud üheskoos kõigi plaanidega, sest mu tervis on iseenda hale vari. Alustame hoopis sealt, et veel 3 päeva enne võistlust ei olnud mul aimugi, kas ma poolmaratoni läbima minna tohin. Reedel ma õnneks selle loa siiski sain. Pühapäeval oli äratus kell 5.05, teele asusime kell 6 ja 8.30 paiku olime juba Tallinnas.

Õnneks leidsin kiirelt üles ka oma TYSKi inimesed, keda ma tervelt 3 nädalat näinud polnud. Enamik neist läks maratoni jooksma, seega sain nad kenasti teele saata. Osad tublid neiud olid koos minuga poolmaratoni stardis. Ja kõigil läks nii hästi, et mul on tõesti südamest hea meel. 🙂 Hea meel on näha, kuidas heade inimeste suured unistused täide lähevad. Kellel veel ei läinud, siis püüdke ikka neid unistusi edasi, sest see on seda väärt.

Enne oma starti tegin isegi natuke sooja, kuna õues oli päris külm ja sutsuke tuuline pealekauba. Sörkisin kilomeetrikese mööda rada Vabaduse väljakult allapoole, tegin Vene kultuurikeskuse kõrval pargis paar jalavibutust ja sörkisin kilomeetrikese mäest üles. Juba soojendusel sain aru, et pulss elab mingit täiesti oma elu ja koostöö tegemisest on täna asi kaugel. Kuna stardi ajaks oli hommikusöögist juba peaaegu 5 tundi möödas, siis sõin ühe geeli ära, et kõht päris korisema ei hakkaks. Rajale võtsin kaks geeli kaasa. Sest tühi kott ei seisa püsti.

Pärast soojendust oli kehas korralikult soe sees. Kuna läksin rahulikult rada läbima, siis jätsin jalga pikad retuusid, aga #teamspirit’i mõttes panin ikka TYSKi maika selga. Vähemalt tiimitunne aitab edasi.

Stardikoridoris paiknesin tänu oma heale numbrile uhkelt B grupi eesotsas koos Linda, Briti ja Kadriga. Vähemalt sai enne starti omadega veel juttu ajada. Mul oli tuju väga hea, sest olin juba stardijoone taha jõudnud ja ilusa osalejamedali saamise võimalused seega juba 100% suuremad kui mõni päev tagasi. Finišeerumise tõenäosus muidugi veel kaugeltki 100% ei olnud.

Üritasin pärast stardipauku oma sörgitempos seal teistele mitte jalgu jääda, kuna stardist minemasaamine oli ikka totralt kitsas. Kogu raja proovisin mitte optimaalsele teele sattuda, et mitte kiirematel jalus olla. Esimest korda elus võtsin eesmärgiks rada maksimaalselt pikaks joosta. 😂

Täitsa müstiline ikka, kui hea tuju mul kogu aeg oli. Nagu noor kitseke pärast pikka talve kevadisel põllul. Enesetunne oli väga hea ja kerge, kuigi pulss istus oma 160 peal ja head enesetunnet miskitpidi ei peegeldanud. Otsustasin, et 160 on veel kuidagi aktsepteeritav, aga ainult seniks, kuni see hea enesetunne püsib. Joogipunktides kõndisin rahumeeli ja ei kiirustanud terakestki. Ainus eesmärk oli jälle mitte teistel jalus olla, kuigi kitsamates kohtades oli see päris suur väljakutse.

Kui hakkasime 6 km kandis Stroomi rannale lähenema, siis oli juba kaugelt näha, kui tihe see olukord seal edasi-tagasi-edasi lõikudel on. Täpselt sama jama, mis oli eelmisel aastal, ainult seekord pidid kiiremad maratoonarid aeglasemate poolmaratoonarite merest läbi murdma. Eelmine aasta oli vastupidi. Miks nii lihtsalt ennetatavat probleemi korda ei tehta, on mulle siiani täiesti arusaamatu. 🙄 Mitu korda jooksjad selle Tallinna maratonile andestavad?

Ma karjusin seal 3-kilomeetrisel lõigul vähemalt 10 korda, et rada vasakult vabaks tehtaks, aga minu hüüded läksid kurtidele kõrvadele. Eriti kõva häält tegin siis, kui keegi tuttav või sõber möödus. Sest mul oli lihtsalt nii kahju nendest maratoonaritest, kes elu eest püüdsid rekordeid ja pidid aega ning jõudu kulutama trügimisele, rääkimata täiesti ebaoptimaalsest rajatrajektoorist.

Täpselt minu ees läks Stroomi rajaosale 3 tunni punt. Nende ees oli seal tihedal alal ligikaudu 2000 tunduvalt aeglasemat jooksjat. Ja see rada on nagu väga kitsas selle massi jaoks. Esimesed, kes ei pidanud kõige kitsamas kohas “möödasõite” tegema, olid vist alles 4 tunni jooksjad. Kes maratoni jooksid, võite vabalt seda kõike siin kommenteerida. Ja kas keegi 4 tunni grupis rääkis minust? Kui nii oli, siis andke teada, kas teid kuuldi õigesti. 😀

Järgmine lõik seal kalmistupargis ei olnud palju parem, sest ikka pidid vaesed maratonijooksjad trügima. Kurb, kurb, kurb. Kui viimaks sealt minema saime, sai ka minu hääl natuke puhata.

13. km joogipunkti järel otsustasin natuke rohkem pulssi maha võtta ja kõndisin umbes pool kilomeetrit. Seal oli viimaks selleks ka ruumi, sest kitsastes kohtades polnud mul südant oma jalutamisega teisi segada. Kauaks muidugi kõndima jääda ei suutnud, sest kuidas sa seal kõnnid, kui kõik jooksevad ja melu on ümberringi.

Kulgesin vaikselt oma tempos, tervitasin tuttavaid, keda näha õnnestus, ja viimaks möödus minust ka 2:15 pooliku grupp. Aeg läks üldiselt ruttu ja tüütuks see distants muutuda ei jõudnudki.

3 km enne lõppu korjasin üles ühes sakslase, kes oli kõndima jäänud. Ütlesin talle, et vaid 3 km on jäänud, sellest omajagu kergelt allamäge ja joostes jõuame rutem kohale. Tema tuligi minuga kaasa ja saime veel natuke juttu rääkida. Minu lugu luhtunud treeningutest Berliini maratonile minemisest vist tõi talle teadmise, et tal on tegelikult kõik veel päris hästi. 😅

Kilomeetrikese veetsin koos temaga ja siis kohtusin juba Kristeliga, kellega jooksime koos praktiliselt finišini. Arutasime tulevikuplaane ja olime niisama lahedad. Vahepeal nägime veel Olarit ja Jooksja-härrat, kes olid päris imestunud, kui heas tujus ma seal peaaegu viimasel tõusul neile vastu tulin. Paarsada meetrit enne finišit lubasin endale paar särtsakamat sammu ja nii ma kohal olingi.

Esimese asjana tõin endale soojad riided ja siis hakkasin oma inimesi otsima. Poolmaratoonarid olid kõik loomulikult enne mind kohal: Kadri, Linda, Brit, Careelika. Maratoonaritest leidsin esimesena Marise, kes oli teinud nii võimsa isikliku rekordi, et mul tahtis pisar silma tulla, kui seda aega kuulsin. 🙂 Riburada pidi saabusid ka kõik teised meie tublid maratoonarid – Tauri, Siiri, Aveliis, Maria, Liis, Kaire, Liili –, kes sai kõik aplausiga vastu võetud. Vihm meid ei heidutanud ja kui kõik kohal olid, tegime veel tiimipildid ära.

Niimoodi mööduski minu Tallinna poolmaraton, kus sai esialgselt plaanitust lausa 32 minutit kauem veedetud. Jooks täie raha eest.

Kokkuvõttes:

Aeg: 2:16:40 (neto)
Distants: 21,1 km (minu kell: 21,27 km)
Keskmine tempo: 6:26 min/km
Max tempo: 4:35 min/km
Keskmine pulss: 162 bpm
Max pulss: 183 bpm (😳 finiš)
Koht: 2652/3390
Koht naiste seas: 932/1446
Koht N vanusegrupis: 556/825
Jooksu dünaamika:
- Keskmine sammu tihedus: 170 spm
- Keskmine sammu pikkus: 0,91 m
- Vertikaalne ostsillatsioon: 8,0 cm
- Keskmine puuteaeg maaga: 278 ms
- Vasakul jalal olin 49,5% ajast ja paremal 50,5%

Nourish, Train & Flourish

Treeningpäevik 9.–15.09.2019

Kokkuvõttes:

Tallinna Maraton 2019 (21,1 km)

Kokkuvõttes: