Esmaspäev: trennivaba. Läksin Jooks Jõud Venitusse kohale, aga terve tunni andsin ainult rullile hagu. Mu vasak säär ja Achilleus olid nii valusad, et võtsid kergelt lonkama. Ei mingit jooksu ilmselgelt. Esmaspäeval ma veel ei arvanud, et see asi midagi tõsist on. Pika jooksu lihasvalu lihtsalt, lõpuks annab ju ikka järele. Eks?

Teisipäev: trennivaba. Eelmise päeva rullimine ja mudimine olid sääre palju paremaks teinud, aga kodus sörgisammu proovides oli selge, et mingit jooksu nendest jalgadest veel välja ei tule: pinge oli kohe sääres sees. Rullisin, venitasin ja määrisin Diclaciga ning lootsin parimat.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Päeval ringi käies olid jalad täiesti valuvabad. Kodus sörgisammu proovides oli olemine okei. Selge: pika jooksu järelmõjud nüüd lõpuks kadunud ja saab hakata uuesti trenni tegema. Läksin JJVsse, et üks kerge jooks teha. Kuskil teisel kilomeetril tundsin sääres ja kõõluses pinget. Valu ei olnud, selline ebamugavus. Vahepeal tegime kanali ääres pausi, et võimelda ja teha jooksuharjutusi. Harjutuste osas kahtlesin, aga kuna tunne halvem ei olnud, siis tegin ikka kaasa. Tõenäoliselt viga. Lõpuks sörkisime 2,5 km TYSKi tagasi ja selle sörgi ajal sai pingest jalas päris korralik valu. Tempo ja pulss muidu olid kenad (6:39 min/km, 144 bpm).

Enam polnud mingit kahtlust: mu Achilleuse kõõluses on põletik. Eelmise nädalaga tegin liiga suure hüppe koormuse kasvus ja mu jalg ei pidanud sellele vastu. Oma osa võis olla ka läbitud Ciprinoli kuuril, mille kõrvalmõjude hulgas on tendiniit ja kõõluse rebenemine, mis võivad ilmneda kuni 6 kuud pärast ravi lõppu. Igal juhul päris masendav seis 10 päeva enne maratoni. Uuesti leitud jooksurõõm võeti minult jälle ära.

Neljapäev: trennivaba. Olin masenduses. Võtsin missiooniks igal hommikul ja õhtul ca 15 minutit sääri rullida ja venitada ning seejärel Diclaciga sisse määrida. Enamikke rullimisi mul tegelikult Garminis polegi. Tegin kuuma ja külma veega dušše, mis verevarustust parandavad. Proovisin minimaalselt jalgadel olla.

Reede: kerge rattasõit. Treener luges sõnad peale: võin ju mootorit vaikselt putitada, aga kui ratast all ei ole, siis auto ei sõida. Tark naine, targad sõnad. Ehk siis null jooksu ja kõndimine ka ilmselgelt piiratud. Et südamele kerget koormust anda (ja natuke meelt rõõmsamaks saada…), käisin õhtul hilja TYSKis jõusaalis kergelt ratast sõitmas, sest see ei aja säärelihast rohkem pingesse ega traumeeri kõõlust. Lasin lihtsalt jalgadel kerida, pulss oli kuskil 120 kandis ja kokku väntasin 45 minutit (117 bpm, 23,1 km/h). Jube igav värk, aga mis teha parema alternatiivi puudumisel. Loomulikult rullimised-venitamised-määrimised olid ka päevakavas.

Laupäev: trennivaba. Tegin kergemaid koduseid toimetusi. Ikka loomulikult ka taastavaid tegevusi jalgadele. Sain perearstilt retsepti ühele kangemale põletikuvastasele ravimile, mida kohe ka võtma hakkasin.

Pühapäev: kerge rattasõit. Hakkab pihta: öösel nägin unes, kuidas maratoni jooksin. Enesetunne oli hea ja finišikell näitas 3:57:02 – mõlemad kuuluvad ilmselt utoopia valdkonda. Vähemalt unes olin õnnelik, hea seegi, eksole…

4. jooksuvaba päev ja ronisin jälle natukeseks ratta selga. Kuulasin podcaste ja “sõitsin” tund aega (120 bpm, 24,4 km/h). Jalad tundsid end rattal hästi. Pärast loomulikult jälle rullisin ja venitasin.

Kokkuvõttes:

Üks jooks maratonieelsel nädalal – nuta või naera. Peab tõdema, et seda esimest on kõvasti rohkem tehtud. Raske on vaimu tugevana hoida, raske on mõelda positiivseid mõtteid. Aga ma veel päris alla andnud ei ole. Võitlen kuni viimse hetkeni. Ravin oma jalgu, püüan olla mõistlik, käin teisipäeval füsioterapeudi juures, hoian pöidlaid ja varbaid. Ma pole vist… 4–5 aastat ühtegi ülekoormusvigastust saanud?

Being strong feels exactly the same as being weak, the difference is you don’t quit. Loodame, et mitte allaandmine teeb mind siis tugevamaks. Juba vähem kui 7 päeva pärast on Berliini maraton läbi. Kas ka mina sain stardijoonele või kui kaugele ma sealt jõudsin või kui kaua mul finišijooneni jõudmiseks kulus: seda näitab ainult aeg. Sest mul endal pole praegu veel vähimatki aimdust, mis saab ja mis seis on.

Kui teil on, siis teie ennustusi ootan ikka kommentaarides.