10 nädalat maratonini (29.06–5.07.2015)

29.06-5.07.2015

Tere-tere, mina siin hilisel õhtutunnil. Oli kiire nädalavahetus ja ei jõudnud varem siia postitust valmis kirjutama. Annate andeks? 🙂

Kui nädala algus polnud ikka üldse kiita ning reedel tahtis minust viimnegi positiivsus ära kaduda, siis lõpp korvas kõik halva kuhjaga.


Esmaspäeval käisin ma esimest korda pärast vigastuse saamist jooksmast. Jooksupausi oli kokku 15 päeva. Plaani võtsin umbes pool tundi jooksu, ringikene Tähtvere suunas. Pulss läks kohe üles ja tempo oli väga aeglane (155 bpm, 7:36 min/km). Päike küttis ka korralikult, kuigi õues oli ainult 22 kraadi. Kuulasin kogu aeg põlve. Valu polnud!!! Olin niiiiii rõõmus. 🙂 Siiski ei hakanud põlve huvides pikema ringiga riskima, olin ettevaatlik. Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab. 

Teisipäeval käisin üle 3 (!) nädala BodyPumpis. Mina tegin seda 94. kava alles teist korda, oli uus ja põnev, meeldis. TYSKis on alati tore tagasi olla. Raskused olid minu jaoks tagasihoidlikud, aga ikka oli väga raske, selline tunne, nagu lihaseid polekski enam. Olen ikka tunduvalt nõrgemaks jäänud, isegi kätekõverdusi ei jaksanud teha. Regulaarsuses peitub asja võti: talvel tegin hea hulga kätekaid vähemalt 2 korda nädalas ja siis polnud need mingi probleem (aitäh, BP!). Seekord ei jaksanud isegi kahte õlaloos päkkadel korralikult ära teha… Oh well. 

Väljaastetes oli põlv kahtlane, ilmselt oleks pidanud kõik kükkidega asendama. Kui ma alles vigastuse sain, siis põlve üles tõstmine valu ei põhjustanud, valu tegi sääre taha tõstmine. Sama lugu jalatrenniga: kükkida saab ilusti, aga väljaaste, kui vasak jalg taga peab olema, see on kahtlane asend. Samuti kartsin ülessurumisi, kuigi tundus, et põlvel oli neist suhteliselt ükskõik. Õnneks.

Kolmapäeval oli üle pika aja kavas Jooks Jõud Venitus. Küll üks trenn võib ikka hea olla! Esiteks jooksin hästi rahulikult ja aeglaselt 45 minutit, proovisin pulssi alla 150 hoida. Enam-vähem peaaegu õnnestus, kui tempo algas numbritega 8:xx. Edasi jätkasime kere- ja seljalihaste trenniga. Ikka vanad head topispallid, plangud, keretõsted, puusatõsted, “ujumine”. Kus alles voolas higi ja väsitas ära. Super trenn! Lihased olid eelmisest päevast ka mõnusalt valusad.

Neljapäev: puhkepäev. Lihasvalu hakkas järele andma, aga reied olid veel hellad ja istumine-püstisaamine vaevaline. Olin terve päeva kodus arvuti taga tööd teinud ja õhtul tegin enda värskendamiseks ning lihaste ‘lahti’ saamiseks kerge jalutuskäigu. Jube ilus ilm oli ja hing kohe rõkkas sees. 🙂

5.07.2015
Fotod minu Instagramist.

Reedesest jooksust sai pulsi tõttu jooks-kõnd. Kohutav oli, kui kahe sõnaga kokku võtta. Pikemalt kirjutasin juba SIIN.

Laupäev oli trennivaba, aga muidu väga aktiivne päev, sest olin Tartu Mill Triatlonil vabatahtlikuna tööl. Nii äge oli! Kui leian pilte lõpuks kuskilt, siis tuleb sellest lausa eraldi postitus. 🙂

Pühapäeval elasin terve päev professionaalsetele triatleetidele kaasa ja olin õhtuks üpris väsinud. Koju jõudes viskasin end tunnikeseks horisontaali ja olin siis valmis nädala ühe mõnusa treeninguga lukku panema. Terve nädalavahetus ainult triatloni sees olla… Muidugi oli mu trenn sellest kõigest inspireeritud.

Kõigepealt väntasin rattaga mõõdukas tempos (24 km/h, 145 bpm) umbes 45 minutit. Lausa lendasin, jalad olid kerged, pulss oli korras, ilm oli super. Kogu aeg kujutlesin end kuskil triatlonil olevat. 😀 Siis ruttu ratast mitu korrust treppe ülespoole tassida, kiiver peast minema ja jälle treppidest alla ning Ülejõe pargi poole punuma. Kartsin, et nüüd on jalad pakud all, aga – EI!

Enesetunne oli jätkuvalt superhea ning ilma igasugust pulssi vaatamata tegin kiiremaid samme. Tõesti lennukas tunne oli jalgades ja kogu kehas, ei suutnud mitte endale pidurit peale tõmmata. Ühel hetkel ikka vaatasin  pulssi ja tempot ja olin positiivselt üllatunud: 5:45 min/km ja 164 bpm. Väga hea minu kohta, eriti kui reedest trenni vaadata. Kell ei valetanud, tunne oli vastav. Üritasin siis korraks aeglustada ka, et vaadata, kas saan pulsi alla 150. Kuna olin juba enne rattaga sõitnud ja kiirema lõigu jooksnud, siis ma ei uskunud, et seda suudan. Seda suurem oli mu imestus, kui pulsi umbes pooleteise minuti sörgiga 145 peale sain. Rõõmsal sammul tegin veel ühe kiirema lõigukese ja olingi koju tagasi jõudnud. Milline suurepärane lõpp sellele nädalale. 🙂 


Kokkuvõttes: 7 tundi 9 minutit (neto ehk ilma kõndimise ja rullimiseta: 5,5 h)

29.05-5.07.15

Oli ikka täiesti ühest äärmusest teise nädal, aga mu põlv ei valuta (!!!) ning nädal lõppes täiesti suurepärase enesetunde ja emotsiooniga. Lõpuks, LÕPUKS sain jälle tunda seda tunnet, mis sportides kõige olulisem on, mis tõesti paneb hinge sees laulma ning silmad peas särama. Oh, ma olen nii õnnelik! 🙂 Täpselt sellise emotsiooniga ongi hea järgmisest nädalast oma SEB Tallinna maratoni treeningplaaniga algust teha. Loodetavasti lähebki kõik nüüd lõpuks jälle hästi ja see suurepärane tunne püsib.

10 nädalat maratonini. Let’s do this! 

Maratoni treeningplaan vol 2

Mis s*tasti, see uuesti! 😀

Nagu ma juba rääkisin, siis mõnes mõttes oli mul vaja seda karmisõnalist kriitikat, et mind maa peale tagasi tuua. Ma ei saa öelda, et ma kõigega 100% nõus olen, aga teatud asjadega siiski. Ma olen väga jäärapäine  ning mida rohkem keegi mulle ütleb, et ma olen rumal, seda vähem ma teda kuulata tahan. Olen ka siiski vaid inimene. 🙂 Mida ma siis mõtisklemise järel välja nuputasin?

Kuni võistluseid pole, saab plaani normaalselt paika sättida. Kui põlv selle nädala ilusti vastu peab, siis tahaks järgmisest nädalast uue plaaniga alustada (10 nädalat enne maratoni). Sellel nädalal on veel nö katseperiood ja saan muid asju teha, mis varsti põhimõtteliselt maha jätta tuleb. :/ Augustis lisandub 2 jooksuvõistlust, kus normaalse treeningrütmi säilitamiseks viimast välja panema ei lähe, pigem kontrollpunktid teekonnal. Triatloni läbima (2. august) tahan jätkuvalt minna, kuigi ilmselt saan ainuüksi selle mõtte eest siin vastu päid ja jalgu.

Teoreetiline nädalaplaan võiks olla umbkaudu selline:

  • E: jooks kuni 60 min (enamasti kerge; kui peaks suur soov ja vajadus tekkima, siis fartlek)
  • T: lühike kerge jooks 30–40 min (+ vahel 15–20 min jooksuharjutused või kerelihased otsa)
  • K: ühistrenn Jooks Jõud Venitus (treeneri juhendamisel vastavalt lähenevatele võistlustele; kerge jooks + kerelihased või lõigutrenn; jooksuharjutused)
  • N: –
  • R: pikk jooks (1,5–2,5 h, alla aeroobset läve, aeglases tempos puhtalt pulsi järgi)
  • L: –
  • P: – (või äärmisel juhul piisavalt hea taastumise korral kerge ratas/ujumine/jooga)

Selle kena plaani järgi saan talitada vaid närused 3 esimest nädalat (N1–N3). :/ Edasi tuleb N4: TriSmile (kui ikka lähen sinna…), N5: taastumisnädal (olen välismaal, kavas vaid paar kerget jooksu), N6: Ööjooksu nädal (ilma pikema otsata, kui käisin TriSmile’il) ja N7: Tartu Suvejooksu nädal (kindlasti ka pikem jooks). Pärast seda veel üks 4 jooksuga nädal (N8), kus on kavas viimane pikk jooks enne maratoni. Ja ongi jäänud 2 viimast nädalat enne maratoni ainult lühemate kergemate jooksudega. Tabeli vormis plaani siia ei lisa, sest see on mulle ainult orientiiriks ja kindlasti võib veel natuke muutuda.

1. Puhkus. Puhkus. PUHKUS!

Puhkepäev on puhkepäev on puhkepäev. See ei ole päev teha üks ‘väike’ rühmatrenn, rattasõit või ujumine. See võib olla päev nt pikemalt (koeraga) jalutamiseks, aga jalgu ja südant on vaja hoida. Minimaalselt 2 päeva nädalas, enamasti arvatavasti 3. Kui puhkeolekupulss ja enesetunne lubavad ning süda kutsub, siis võib üks rattasõit/ujumine/jooga nädala lõppu ära mahtuda, aga neljapäev ja laupäev on vabad. Punkt.

2. Jooks on esmatähtis

Esialgu plaanin 4 jooksu nädalas: üks pikk jooks, üks lühike jooks (30–40 minutit) + jooksuharjutused / kerelihased (15–20 min), üks tunniajane jooks ja üks Jooks Jõud Venitus oma treeningrühma ja Marisega. Täpsemalt vaata ülalt täpploendist, igal trennil on eesmärk. Peaks kuskilt miski valutama hakkama, tuleb mõni jooks asendada jalgu säästva tegevusega (loe: ratas või bassein).

3. Kõik muu on teisejärguline

Kui jaksu on ja keha lubab, siis viies trenn (ja seega viimane) nädalas on kerge ratas/ujumine/jooga. Kui taastumine pole piisav, siis jääb 3 puhkepäeva ja 4 treeningpäeva. Pigem üle puhata kui üle treenida. Ma ei saa kurnatuna maratonile minna (märksõna: superkompensatsioon).

Triatloni pärast pole mõtet muretseda: kui ma sinna lähen, siis mitte aega tegema ja jooksutreeningute baasilt peaks olema see läbitav. Ratta- ja basseinikilomeetreid on juba kogutud, päris nulli pealt minek ei ole. No worries! (Aga tegelikult ma kardan küll. 😀 )

4. Kerelihased on olulised, aga BodyPump jääb sügist ootama

Kerelihaseid võib treenida, jooksuharjutusi võib teha, lihastrenni võib teha. Mõistuse piirides. Ma tean, et osad lugejatest ütlevad, et seda pole praegu vaja, aga teine osa midagi ikka teeb, ka hooaja vältel. BodyPumpist ütlen siis mõneks ajaks kuni sügiseni lahti 😦 , sest niisama seal pooltühja kangiga midagi tegemas käia ei paku mulle ju ka eriti pinget. Lühema jooksu juurde kord nädalas 15–20 minutit jooksuharjutusi või kerelihaseid teha tuleb pigem kasuks kui kahjuks. Kolmapäevases ühises JJV-s saab jooksuharjutusi kindlasti teha. Juulikuus ilmselt ka kerelihaseid. (Juuli ja augusti kohta eraldi loe punktist nr 7.)

5. Treeningtsüklid ja taastumisnädalad

Koormus ei saa kogu aeg aina suureneda. Treeningtsüklile järgneb taastumine. Kerge koormusega nädalad on plaanis täiesti olemas. Mitte 100% ideaalsete kohtade peal, aga nad on olemas.

6. Plaan on orientiir. Kuula oma keha (ja jälgi puhkeolekupulssi)!

Plaan on plaan, aga elu on elu. Kui peab tegema korrektiive, siis peab (kuigi ma tean, et ma ei taha). Kui kuskilt valutab, siis peab natuke pidureid vajutama. Kui taastumine pole see, mis peaks, peab rohkem puhkama. Puhkeolekupulsi mõõtmine on kindlasti ainult kasuks. Kui ise veel enesetundest aru ei saa, et väsimus on liigselt kuhjuma hakanud, siis puhkeolekupulss peaks seda näitama. Pean oma keha signaale väga korralikult jälgima hakkama.

7. Iga asi omal ajal

Juulis võtan asju rahulikumalt. Kergemad aeglasemad jooksud, kiiruslikku tööd veel ei tee. Laon põhja ja hoian intensiivsust all ning loodan igas mõttes terveks jääda. Juuli lõpp-august saan mõned kerged jooksud asendada tempotrennidega või 5 ja 10 km võistlusega. Kui lähen triatlonile, siis nende jooksukilomeetritega pärast rattadistantsi saab maratonimaitse hästi suhu (kui keegi pole pärast rattasõitu kohe jooksma hakanud, siis proovige 😉 ). 

8. Personaalse & detailse kavaga olen veidi hiljaks jäänud

10 nädalat ja paar päeva on maratonini alles jäänud. Kuna mul on oma treener olemas, kes teab mind, minu ajalugu, vigastusi, eesmärke, võistlusgraafikut ja võimeid kõige paremini, siis nädala kaupa saan Marisega oma graafiku läbi arutada. Edukaks koostööks peab oma treenerit usaldama. Ma ei kujuta väga ette, et keegi ‘võõras’ mulle plaani tegema tuleks… Lisaks on siin veel minu veebikonstaablid, kes mind vajadusel korrale kutsuvad, eksole. 🙂

9. 100 väikest detaili

Kas peaks veel koormustestil ära käima? Kas äkki peaks veel uued tossud hankima või on millegi uue katsetamiseks liiga hilja? Kas peaks investeerima füsioterapeudi ja/või massööri külastustesse? Kas peaks oma menüü rohkem luubi alla võtma? (Ausalt, ei viitsi, aga vist peaks…) Kas peaks hakkama rohkem vett jooma? Mingeid vitamiine-toidulisandeid tarbima? Kus Tartus vajadusel ujumas käia, kui Aura suletud on? Mul on nii palju küsimusi. Ilmselt mõtlen lihtsalt üle… 

10. Tunne asjast mõnu.

Trenn ei ole kohustus. Trenn on hobi ja rõõm. Ära muretse nii palju. 🙂


Nonii, kommentaatorid-jooksuhuvilised-spordisõbrad, break it down. Päriselt ka, ootan tagasisidet.

allikas
allikas

Eelmise postituse alla ja minu postkasti kogunes seda juba piisavalt, aga mul on põnev teada, mida sellest plaanist nüüd arvatakse. Loodetavasti “Maratoni treeningplaan vol 3” enam tulema ei pea.