Esmaspäev: rahulik jooks. Tagantjärele tarkusena oleks vist pidanud esmaspäeva veel trennivabana hoidma, aga siis ma muidugi sellest veel aru ei saanud. Lihasvalu oli poolmaratonist üpris märgatav, aga väikse rahuliku jooksu ja venitusega andis see tegelikult palju järele. Käisin kohe pärast tööd oma ringil ära, nautisin uut rada ja ilusat päikseloojangut. (6,13 km, 7:25 min/km, 132 l/min)
Teisipäev: rahulik jooks. Teisipäevane rahulik jooks oli igati priima, kuniks enam polnud. Pulss oli ilus ja tempo seal juures ka. Mõtlesin juba sellele, kuidas kolmapäeval oma nädala esimese olulise trenni mängleva kergusega ära jooksen. Nali minu kulul, sest 2 km enne kodu hakkasin üpris tugevalt ja äkki tundma suurt pinget pöias, seal, kus suur varvas jala külge kinnitub. Joostes ei olnud asi murettekitavalt hull, aga hiljem toas paljajalu oli päris valus. Hoidsin külmakotti peal ja teipisin jala ära. Sesamoiditis ehk siis sesamoidluu(?) põletik, ütles doktor Google. Need läbikantud maastikutossud poolmaratonil oli ilmselt piisav trigger. Ega siin midagi muud teha pole, kui RICE printsiipi rakendada: rest, ice, compression, elevation. Tuli plaanid ringi teha. (8,38 km, 7:15 min/km, 139 l/min)
Kolmapäev: trennivaba. Kuna mu jalg oli ikka veel veidike valus, siis kindluse mõttes jätsin oma tempojooksu ära ja tegin kaks trennivaba päeva.
Neljapäev: trennivaba.
Reede: rahulik jooks. Esimene katsetus. Jalg oli ikka igaks juhuks teibitud ja võtsin nõuks teha vaid lühikese, rahuliku 40-minutilise katsetuse. Õnneks mingit valu ei tundnud, ei siledal maal, ei tõusul, ei laskumistel. Kivi langes südamelt. Pulss kippus tavalisest kõrgemaks, aga muidu oli igati viisakas väike jooks. (5,44 km, 7:22 min/km, 141 l/min)
Laupäev: pikk jooks. Viimane pikemat sorti jooks enne maratoni. Käisin ringil Ihastes, sest polnudki jupp aega seal pikka jooksu teinud. Kavas oli kokku 80 minutit, selle sees 50 minutit maratonitempos jooksu. Alustuseks 10 minutit ja peale 20 minutit rahulikult. Tempokas osa kulges isegi oodatust kiiremini, eeldasin, et võiksin joosta 6:00 min/km, tegelikult tegin selle 5:48 tempos ja pulss oli vaid 158. Oleks maratonil ka nii, oleks ju elu puhta lill! Enesetunne just väga lennukas polnud, aga nädalake on veel selleks aega. Jalas valu ei tundnud. Igaks juhuks panin oma kõige värskemad tossud jalga, mis hoidsingi spetsiaalselt maratoni jaoks. Nendega on enne maratoni joostud 30 km – tundub, et on täpselt piisavalt. (13,05 km, 6:15 min/km, 152 l/min)
Pühapäev: trennivaba.
Kokkuvõttes:
Loodan, et selle väikese vigastusealge ja tagasilöögi sain nüüd seljataha jäetud. Jäänud ongi vaid viimased lühikesed trennid enne maratoni ja reedel sõidame härra Jooksjaga Milanosse, et pühapäeval, 7. aprillil joosta minu üheksas täispikk maraton.
Nourish, Train & Flourish 