7 nädalat maratonini (20.–26.07.2015)

Postitus ilmus tagantjärele.


20.-26.07.2015

Maratonikava* 3. nädal: 21 km jooksu

* – kava, mida ma enam jälgida ei tohi

Esmaspäev: puhkus. Õigemini töö, sain oma esimese erialase palgalise töö põhimõtteliselt valmis. Siiani ise ei usu, et keegi mulle ilma kandideerimata tööd pakkus. 🙂 Juhhuu! Plaanisin jalutama minna, aga terve päev kallas vihma, mitte ei kiskunud õue. Võtsin siis hoopis põhjaliku korteri koristamise ette. Seegi asjalik ajaviide.

Teisipäev: ujumine. 2 triatleeti käisid Arcticus ujumisliigutusi meelde tuletamas. Ehk siis Maris kutsus mu kaasa ja ujusime tunnikese. Bassein oli väike küll ja mina pidin rada kogu aeg kellegagi jagama, aga hakkama saime ja kokkuvõttes oli mõnus. 500 meetrit rahulikult rinnuli, 1 km mõõduka pingutusega krooli ja siis veel 500 m rinnuli ning 250 m niisama tšill (selili, rinnuli ja isegi koera 😀 ). Imelik on see, et jõudsin 2250 m selle ajaga ujuda, tavaliselt jõuan tunniga umbes 2 km. Kas on võimalik, et Arcticu bassein on lühem kui 25 m? Koduleht väidab, et 25 meetrit, aga mind võttis kahtlema. Võib-olla olen lihtsalt mina jube heaks ujujaks saanud vahepeal? See oli nüüd nali muidugi. 😀

Kolmapäev: JJV. Natuke pelgasin jooksuosa, kartsin, et pulss ronib jälle kohe 160 peale. Aga puhkepäevadel on oma mõju ja pulss kõikus 150 ümber, mis on minu ja praeguse seisukorra kohta hästi. Pulss: 151 bpm. Tempo: 7:54 min/km. Tempo oli aeglane, aga keda huvitab? Eks natuke ‘paha’ oli näha, kui teistel samas minuga tempos lonkijatel olid pulsid 140, 130 ja 120, aga ma ei tohi lasta end sellel häirida. Kerelihastes kõik vanaviisi: topispallid, plangud, kere- ja puusatõsted. Hall oli ka sama kuum nagu alati. Kokkuvõttes: oli hea päev. 

26.07.2015

Neljapäev: puhkus. Jalutamas käies tegin ühe valepöörde (mina ja orienteerumine… ohjah) ja seega sai natuke pikem ring kokku. Kerelihased ja käed andsid kergelt tunda kolmapäevast, järelikult mõjus. 🙂

Reede: pikem rattasõit. Jälle see tuul… Kas mõni päev selle kevade-suve jooksul tuulevaikne ei tahaks olla? Sama lugu nagu eelmisel pühapäeval: esimesed 30 km küljetuul ja siis viimased 10 km puhtalt vastutuules punnitamist, kui isegi mäest alla sõites peab pingsalt pedaalima, et mitte seisma jääda. Keskmine pulss: 142 bpm.

Laupäev: puhkus. Sain ilusti oma kõnnisammud täis, aga Garminisse polnud midagi kirja panna, sest otseselt lihtsalt kõndimise pärast jalutamas ei käinud.

Pühapäev: pikk jooks/kõnd. Plaanis oli pikem aeroobne ‘jalgadel’ (mitte rattal) teha, aga väga rahulik. Algusest peale teadsin, et kindlasti pean kõndi ja jooksu vaheldumisi tegema, küsimus oli ainult selles, et kui palju kõndi. Vastus: ikka päris palju. Kolmapäeval oli joostes pulss parem, seekord kippus kohe 155–160 peale ronima, ka kiiruse 8:30 juures (ma kõnnin peaaegu sama kiiresti). Ilmselt ikka on veel see üleväsimus süüdi, aga kindlasti oli oma roll ka soojal ilmal (24 kraadi) ja sellel, et esimese asjana sain kohe laugeid tõuse võtma hakata. Igal juhul niimoodi kõndi ja jooksu vaheldades ma siis vaikselt kulgesin. Viimased 6 km tegin puhtalt kõndi, sest tundus mõistlikum kiiresti kõndides baasvastupidavuse tsooni alumises kui üliaeglaselt sörkides ülemises otsas olla. Tempo: 9 min/km. Pulss: 146 bpm.


Kokkuvõttes: 8 h 10 min (neto: 6 h 50 min)

20.-26.07.15

4 trennipäeva, aga peaaegu 7 tundi ‘päris’ trenni, pluss veel natuke kõndimist. Nagu pulssidest näha, siis tšillisin rahulikult 1. ja 2. tsoonis ehk kenasti alla aeroobset läve. Natukeseks olen ka 3. tsooni sattunud (üle 160 bpm), natukeseks rattal vastutuult ja ülemäge sõites ning tänasel jooksul tõusudel. Aga üldiselt: põhja ladumine. Joostes pole pulss veel kaugeltki korras, seega rahumeeli sõidan veel rattaga ja ujun, sest seal pole pulsi all hoidmisega probleeme. Ja otseloomulikult puhkan palju. See nädal oli mahtu ikkagi liiga palju, tänane trenn oleks pidanud olema poole lühem ja ilmselt reede ka veidi lühem. Liiga palju trenni ikkagi. Järgmine nädal ja nädal pärast seda hoian end veel rohkem tagasi.

Ainult 7 nädalat veel ja ongi maratoniaeg. Saaks selleks ajaks kas või oma kevadise kehva vormi tagasi, oleks ikka parem kui praegune seisukord. Tuleb ainult positiivset meelt hoida.

8 nädalat maratonini (13.–19.07.2015)

Postitus ilmus tagantjärele.


Imelik on seda postitust mitte avaldada… Aga praegu on nii parem. Iseendale võib ju ikka kirjutada, et kunagi oleks hea meenutada, mida (valesti) tehtud sai. Ei raatsinud poolikut postitust pärast neljapäeva ära ka kustutada. Las seisab siin blogi draftis. 

13.-19.07.2015

Maratonikava 2. nädal: 25 km jooksu

Esmaspäev: rahulik jooks (1 h). Tuul tegi kohati jooksu raskeks, aga see-eest allatuult oli jälle kergem. Vaikselt jooksin oma tunnikese ära (151 bpm, 7:34 min/km). Sääred olid natuke kanged ja valusad, kergelt hakkas endast märku andma peagi sabuv luuümbrisepõletik. Jälle. Eelmise nädala 41 jooksukilomeetrit jätsid siiski jalgadesse oma jälje. Polnud ju ammu sellist (minu jaoks korralikku) nädalakoormust olnud. 

Teisipäev: lühike jooks + jooksuharjutused. Terve jooks mõtlesin sellele, kas ikka viitsin neid jooksuharjutusi pärast teha või mitte. 😀 Otsisin muudkui vabandusi, a la “ma olen ikka vist liiga väsinud”, “äkki mu jalad valutavad”, “õues on liiga palav” jne. Reaalsus oli see, et mul polnud midagi viga, ilm oli superhea ja ma teadsin, et kui ma neid jooksuharjutusi ära ei tee, siis mõtlen neile veel terve õhtu. Tegin ikka mõned harjutused ja 2 kiirendust ära ning nii see trenn läbi saigi. Keskmine pulss: 154 bpm. Keskmine tempo: 7:29 min/km. Miks ma kohe aru ei saanud, et ma olen väsinud ja et järgmise päeva trenn võiks ära jääda? Numbrid rääkisid ju iseenda eest…

Kolmapäev: jooks (1 h) + kerelihased. Jooks oli nii halb, et ma ei hakka isegi rohkem mitte midagi ütlema (155 bpm, 7:52 min/km). :/ Jõuosas oli ikka veel meel must ja pea laiali otsas, ei suutnud sealgi nautida. Ohjah. Ei olnud minu päev.

Nädala alguses ja lõpus olin päris rõõmus. Kurvana ju selfiet ei tee?
Nädala alguses ja lõpus olin päris rõõmus. Kurvana ju selfiet ei tee?

Neljapäev: koormustest. Pidi olema puhkepäev, aga oli hoopis koormustesti päev. Maailm varises korraks kokku 😦 , aga minu õnneks on mul Maris, kes kohe nõu ja jõuga appi tõttas. 

Reede ja laupäev: puhkus. Isegi niisama jalutama ei jõudnud: küll sadas vihma, küll oli liiga palju tööd. Vabandused.

Pühapäev: 2 h rattasõitu. Uus puhkuse’kava’ järgmiseks 2–3 nädalaks: 3–4 trenni nädalas, max 2 jooksu, ülejäänu rattal ja ujulas. Mängisin triatleeti ja tegin ühe mõnusa ringi Rattaralli ja Tartu Mill Triatloni radadel. Viimased 10 km sain sellist vastutuult, et kiirus oli 15 km/h, kuna pulssi üle aeroobse ajama ei hakanud. Aga muidu oli tore, päike paistis ja triatlonikombe oli ülimugav seljas. Jooks võeti ära, aga selle-eest sain oma pikad rattasõidud tagasi. Leia positiivne igas negatiivses.


Kokkuvõttes: 7 h 10 min (neto: 6 h)

13.-19.07.15

Jooksukilomeetrid kärbusid dramaatiliselt kokku, aga ma ei saa neid numbreid praegu lugeda. Maratonikava ma ju enam jälgida ei tohi. 25 km on niigi hästi saadud. Loeb ainult puhkus, pulsi normaalseks ja tervise korda saamine. Emotsionaalselt käisin ikka täitsa augu põhjas korraks ära, kui ema pärast koormustesti postituse lugemist helistas ja lohutama hakkas. Võib-olla oligi vaja koos pisaratega kõik välja saada, et uus algus teha? Võib-olla.