Puhkenädal nr 4, mis lõppes võistlusega.
Esmaspäev: kerge rattasõit. Plaanis oli pikem rattaots, aga lükkasin selle edasi, sest päev oli pikk ja väsitav ning ei tahtnud pimeda peale jääda. Veeresime isaga tunnikese rahulikus tempos. Mul on tunne, et pulsivöö ei töötanud korralikult, sest minu jaoks 25 km/h tasasel teel sõita ja näha pulssi 100 bpm – pole eriti reaalne. Keskmised: 20 km/h ja 121 bpm.
Teisipäev: pikk rattasõit. Ei olnud eriti hea sõit. Halb ka polnud, aga hea ka mitte. Õues oli ligi 30 kraadi sooja ja kuigi pankranniku tugev tuul mõjus jahutavalt, siis oli jube raske vastutuult pressida. Tõstis pulsi üles ja viis kiiruse alla. Väsitas täitsa ära see sõit. Pulsivöö tundus normaalselt töötavat, ainult kahes kohas näitas korraks aiateibaid. Keskmised: 21,3 km/h ja 140 bpm.
Kolmapäev: puhkus. Saingi kinnitust sellele, et mu pulsiandur valetab teatud hetkedel. Tahtsin pikemale jalutuskäigule minna ja panin pulsika peale. Seistes näitas pulssi 177 bpm. 😀 Proovisin siis restartida ja sada imet kellaga teha, aga ei midagi. Võtsin vöö pealt ära ja kell näitas ikka samu numbreid. Ohjah. Lõpuks vahetas isa anduris patarei ära ja see parandas vea. Kahjuks pikemast jalutamisest sai lühike, sest härra Koer lihtsalt jäi pärast 1,5 km seisma, pani käpa üle jalutusrihma ja ütles, et temal on nii palav, et tema on nõus ainult koju minema. Läksime siis. Oli tõesti lämbe ja tuulevaikne ilm.
Neljapäev: jooks. Mõtlesin pärast jooksu veel keharaskusega ja hantliga jõudu teha (kükid, väljaasted, biits, triits, õlad, kõht), aga siis mulle meenus, et umbkaudu 48 tunni pärast peab võistlusel jooksma ja ei hakanud lihasvaluga riskima, sest pärast mitmeid nädalaid ühtegi kükki tegemata võib üpris kindel olla, et korralik lihasvalu on garanteeritud. Seega jäi plaani lihtsalt tunniajane jooks. Enne jooksu käisin veel jalutamas, et kindel olla, et pulsikell nüüd uue patareiga korralikult töötab. Töötas täiesti normaalselt.
Jooksu saab aga kokku võtta nii: 🙂 🙂 🙂 . Justnimelt. Üle pika-pika aja lõpuks üks tõesti hea jooks. Peaaegu oleks õnnepisaraid nutnud. Esimesed 4 km ei suutnud oma silmi uskuda, kui tempo oli 7:50 kandis ja pulss pidevalt 145–150 peal. Isegi mõtlesin, et äkki kell ikka valetab, aga enesetunne ei valetanud: nii hea kerge tunne oli, et see pulss ei saanudki 160+ olla. Allatuult liikumine muidugi tegi asja kergemaks ka. Tõusudel ikka pulss tõusis, mis andis kinnitust, et kell ikkagi töötas. Juhhuu! 🙂 Viimased 3 km sain see-eest väga tugevat vastutuult trotsida ja pulss kippus kohe 160 ligi. Aga ma teadsin, et kui seda tormituult poleks, siis oleks pulss korras. Viimastel nädalatel oli ju 9:00 min/km (ja kõndimine) ja 155–160 bpm minu igapäevane statistika, aga nüüd oli vaja kõva vastutuult, et pulss 160 juurde läheks. No igal juhul olin mina selle jooksuga nii rahul. Teiste jaoks koledad numbrid, aga minu jaoks märk arengust. 🙂 7:55 min/km ja 153 bpm (enne vastutuult: 7:49 min/km ja 149 bpm).
Reede: puhkus.
Laupäev: Rakvere Ööjooks 5 km. NII TORE OLI! 🙂 Järgmisel nädalal pikemalt, esmaseid muljeid jagasin blogi Facebooki lehel. Halb uudis aga see, et Garmin hakkas jälle aiateibaid näitama.
Pühapäev: puhkus.
Kokkuvõttes: 8 h 36 min (neto: 4 h 52 min)
Maratonini jääb tänase päeva seisuga vähem kui kuu aega: 4 nädalat. Võtab seest kõhedaks, kui igalt poolt loed, et “nüüdseks on kõigil juba raskemad maratonitreeningud tehtud”, “pikad jooksud, mis said tehtud juuli lõpus,…” ja muud taolist juttu. Mina ainult vaikselt loodan, et äkki järgmisel nädalal saan aeglase pikema jooksu ära teha ning veel ühe ülejärgmisel nädalal… Et, noh, vähemalt midagi oleks värskelt tehtud ja kehale meelde tuletatud. Kevadel sai omajagu trenni tehtud, aga need viimased paar kuud on suhteliselt õnnetud olnud. 2 nädalat enne maratoni pikka jooksu teha on tegelikult juba liiga hilja, aga ma pigem valin selle 2 nädalat enne maratoni kui üldsegi mitte. Praegu jään ainult sellele lootma, et äkki kõik see töö, mida ma eelneva 2 aasta jooksul samm-sammult teinud olen, tuleb mulle kasuks. Kui aus olla, siis korralikku maratonitrenni ma ju teha saanud polegi. Jooksukilomeetreid pole just nii palju selle aastaga kogunenud, kui ma tahtnud oleks, aga siiski rohkem kui eelmisel aastal samaks ajaks:
Aga tegelikult polnud sellel nädalal väga vigagi. 🙂 Ma proovin nüüd vaikselt natuke rohkem jooksma hakata need 2 järelejäänud nädalat, kui veel võib midagi teha. Praegu on väga raske öelda, kas pulss on soovitust kõrgem sellepärast, et:
a. ma pole veel välja puhanud oma diagnoositud üleväsimusest,
või
b. ma olen juba välja puhanud küll, aga lihtsalt niigi kehv vorm on selle ajaga veelgi taandarenenud.
Igal juhul tunnen ma end paremini ning puhanult. Puhkeolekupulsi variatiivsus on samuti vähenenud (loe: see ei hüppa 10–15 lööki päevade lõikes) ning see on jäänud stabiilselt 50 löögi kanti. Seega ma arvan, et võin sellest recovery-mode’ist välja tulla ning ühe treeningkorra (jooksu) nädalasse juurde lisada. Tahaks juba rohkem ja pikemalt trenni teha. Kui jooksutossud vahepeal enda poole ei tõmmanud, sest jooks viis mu tuju kogu aeg alla, siis nüüd nagu tahaks juba rohkem kui 2 korda nädalas sussid jalga visata ja lihtsalt minna. 2 nädalat võiks nüüd nii proovida ning 2 viimast nädalat peavad nagunii jälle natuke kergemad olema. Pöidlad pihku!
Nourish, Train & Flourish 