2 nädalat maratonini. Füüsiliselt halb hakkas, kui seda pealkirja kirjutasin. 😀 Hirmuuuus!
Esmaspäev: puhkus.
Teisipäev: jooks. Plaanis oli kerged 45 minutit jooksu. Midagi pikemat teha ei julgenud, sest pühapäevane pikk jooks oli südamele ikkagi omajagu koormav ja jalalihased andsid endast samuti häälekalt märku. Natuke pelgasin, et äkki on pulss jälle konstantselt 160 juures… Ilm oli ka omajagu lämbe, aga õnneks vähemalt poolpilvine. Proovisin hästi rahuliku tempoga peale minna ja pulss püsiski terve jooks alla 150. 🙂 OK, kui sillale minnes treppe jooksin, siis läks kõrgemale ka, aga normaalsel rajal 97% ajast oli kõik pulsiga korras ja ma ei pidanud isegi kõndima. Juhhuu! Nii tore. Tempo: 8:28 min/km. Pulss: 147 bpm.
Kolmapäev: puhkus. Õigemini istusin bussides ja lennukis terve päev. 😀 Sihtkoht: Dresden!
Neljapäev: jooks. Tegime Heidiga hommikul kell 6.20 ühe tunniajase ringikese Elbe jõe ääres. Kõik on nii ilus ja hea siin. 🙂 Ei olnud palav ka, umbes 17 kraadi ja hommikune päike. Uus pulsivöö lõpetas koostöö, sest pulssi 120–140 ma küll ei usu. Samas pühapäeval jälle töötas. Mis toimub? Keskmine tempo: 7:42 min/km.
Reede: puhkus. Käisime Prahas ja kõnnisamme tuli korraliku trenni jagu.
Laupäev: puhkus. Puhkasime Prahast. 😀 Tegelikult oli veel üks puhkepäev enne seda kõige pikemat jooksu väga vajalik.
Pühapäev: pikk jooks (3 h). Minu maratonitreeningute kõige pikem trenn langes Saksamaal olemise nädalavahetusele ja maailma palavaimale päevale. Nimelt lubati tänaseks Dresdenisse 33 kraadi sooja. Et suuremast kuumast pääseda, vedasime end Heidiga kell 7.30 ajal jooksurajale. Kuna mul oli vaja 3 tundi järjest joosta, siis Heidil ei jäänud eriti palju muud üle kui minuga kaasa tulla. 😀 Igal juhul, alustamise hetkel oli õues 17 kraadi ja tuulevaikus. Jooksu lõpus aga juba 27 kraadi ja tuulevaikus. Juba ainuüksi see fakt räägib kõnekalt, kui raskeks see lõpp läks.
Jooksu algus oli suhteliselt normaalne. Kehal läks oma hea 45 minutit, et korralikult üles ärgata ja meie pre-run toitu seedima hakata. Igal juhul oli suhteliselt normaalne joosta, sest liikusime osaliselt varjus, kraadiklaas ei olnud veel 20 kraadi ületanud, meil oli korralikult vett kaasas ja mingeid tõuse ka eriti teele ei jäänud. Rääkisime ja liikusime vaikses tempos edasi, vahepeal tegime paar selfiet ja sõime High5 geeli. 🙂 Täitsa mõnusad olid kõik esimesed 2 tundi ja suremise tunnet ei tulnud üldse peale.
Aga ega see asi nii roosiliselt ei lõppenud. Kuskil 45 minutit enne lõppu hakkas ikka meeletult raskeks minema. Jõudsime lõõskava päikese kätte, kraadiklaasil ’ilutses’ 27 soojakraadi, tuult polnud ja pulss ronis 160 pealt 175 ligi. (Pulss oli üldiselt… halb ja väga halb.) Üksi olles oleks ma vist 100 korda kõndima hakanud, aga Heidi ikka pushis mind korralikult edasi. Aitäh! 🙂 Et sellest pikast jooksust kasu oleks, peab ikka end natuke lõhkuma ja piinama ka. Maraton pole ju meelakkumine.
Igal juhul, kohe kui kellal 3 tundi ja poolmaraton täis sai (tempo: 8:30 min/km, pulss: 164 bpm), vajutasin mina stoppi ja istusin maha. Raske on seda täielikku väsimust isegi sõnadega väljendada. Jalad ja keha valutasid küll, aga kõige rohkem vatti sai sellel jooksul siiski mootor ehk süda. Minu õnneks on Heidi majas lift. 😀 Pärast pesu ja kerget puhkust sättisime sammud sushit sööma ja tšillisime niisama Elbe ääres. Hea päev oli.
… Ja homme pean ma koju sõitma. 😦
Kokkuvõttes: 6 h 23 min (neto: 5 h 16 min)
Mis ma siin pikalt ikka seletan. 🙂 Viimane ‘tõsine’ nädal sai nüüd läbi ja maratonini jääb ainult 2 (!!!) nädalat. Suht jube mõte. 😀 Ühest poolest ma ootan, teisalt aga kardan hullupööra. See vist ongi normaalne? Kuna trenni tuleb vähem tegema hakata, siis tuleb vaba aeg kulutada jaheda ilma välja nõidumisele. Sellise kuumaga nagu täna siin oli… ma ei taha isegi mõelda.
Fingers crossed meile kõigile, kes 2 nädala pärast võistlustules on.
Nourish, Train & Flourish 