Ma vist otseselt ei öelnud seda nädala kokkuvõttes välja, aga Narvast tagasi tulin ma põlvevigastusega. 😦 Kui 9 kilomeetri täitumisel hakkasin ma vaikselt põlvevalu märkama, siis 5 viimast kilomeetrit tähendasid minu jaoks põrguvalu. Lõhkusin oma põlve iga sammuga. Ma teadsin seda, aga jooksin ikkagi edasi. Ma ei oska katkestada ja alla anda, kuigi võib-olla oleks see sellel päeval mõistlikum olnud.
Ma lootsin, et äkki see kõik möödub ruttu, aga lootus pidigi ju ainult lollide lohutus olema. Teate seda tunnet, kui olete vigastuse saanud ja igal hommikul loodate, et nüüd voodist välja astudes enam kuskilt ei valuta ja kõik on korras? Pühapäeval polnud mul isegi seda lootust, sest ainuüksi voodis külje pööramise ajal tegi põlv valu. Niimoodi ma lonkasin korteris ringi, veetsin terve päeva diivanil ja voodis pikali, jahutasin põlve ning üritasin üht sarja vaadata, et mitte halbu mõtteid mõelda.
Täna hommikul polnud midagi eriti paremaks muutunud. Ma ei saagi enam aru, kas valu on vähemaks jäänud või mina olen sellega ära harjunud. Ma ei tea, mis koht mul seal vasakus põlves valu teeb või mis asendisse ma seda jalga panna ei tohi. 
Väga imelik valu väliskülje lähedal. Kahtlustasin iliotibial band syndrome’i (laisidekirme sündroom ehk iliotibiaalne tendiniit) või mõne sideme venitust, luu kindlasti kuskilt katki ei ole. Vähemalt praeguste valude järgi ütleb minu kõhutunne, et viga on mingis venivas ja liikuvas osas, mitte luus-liigeses, seega röntgeniga pole siin midagi peale hakata. Võin kahtlustada halba jooksutehnikat ja jala väljapoole “loopimist”, aga tegelikult pole mul aimugi, miks see minuga juhtus, sest ma ei ole arst. Peaksin EMOsse minema? Sealt saadetakse mind nagunii edasi perearstile. Peaksin kohe sporditraumatoloogile aja kirja panema ja saatekirja saama? Järjekorrad on nagunii jälle mitu nädalat pikad…
Igal juhul on seis praegu selline, et ma ei saa isegi normaalselt kõndida, rääkimata mingist trennist. Kipun kahtlema, kas ma isegi ujuda saaks. Kui kaua see nii kestab? Niimoodi ma siis istun siin kodus, jalg liikumatult diivanil, ja üritan vaikselt tööasjadega (ja blogiga) tegeleda. Midagi roosilist selles olukorras ei ole ja see paneb mind tulevikule mõtlema.
See poolmaraton oli minu esimene võistlus, kus ma jooksu ajal tundsin ‘appi-ma-olen-vigastatud’ valu. Jah, ma tulin SEB Tallinna poolmaratonilt ka vigastusega tagasi, aga see lõi välja alles paar tundi pärast jooksu. Seal tuli see vigastus vähemalt koos joostud isikliku rekordiga ning mingis veidras mõttes oli seda vigastust vaimselt palju lihtsam taluda. Sain lisaks piitsale präänikut ka. Praegu on kõik kuidagi teistmoodi. Juba sellepärast, et see sügisene maraton tiksub iga päevaga lähemale.
Kui mu keha juba pärast 9. km sõna otseses mõttes lagunema hakkas, siis mis on tõenäosus, et seda maratonil ei juhtu? Mis on tõenäosus, et ma juba maratoniks treenides vigastust ei saa? Sellest, kas ma jaksan (loe: mul on piisavalt võhma), ma üldse rääkima ei hakka. Miks ma katki läksin? Mida ma valesti teinud olen? Kahjuks ei saa öelda, et ma tundsin seda põlvevalu esimest korda elus. Olen seda paaril korral tavalisel treeningjooksul ka tundnud, aga kuna see polnud väga tugev, vaid pigem natuke häiriv, siis ma ignoreerisin seda. Miks? Ma ei tea. Praegu on aga võib-olla isegi olulisem see, mis nüüd ja praegu minu põlvest saab. Kui kaua selle paranemisega aega läheb? Nädal? Kaks? Kuu? Veel kauem? 😥 Ainult määramatus…
Ma olen see inimene, kes oma elu nädalaid, kuid ja aastaid ette planeerib ja nüüd pean ma asja võtma üks päev korraga. Ma lihtsalt ei oska nii olla. Kui ma Narva minnes olin vaimselt valmis selleks, et 2:00 kindlasti tule ja võib-olla jääb palavuse tõttu isegi 2:07 alistamata, siis selleks vigastuseks ei olnud ma valmis. Kas selleks saab üldse kunagi valmis olla? Sellist lõppu ei osanud ma isegi halvimas unenäos ette näha. Just paar nädalat tagasi ütlesin kellelegi, et olen sellel hooajal õnnega koos, kuna vaatamata kevadisele suurele koormusele pole ükski vigastus mind rajalt maha pühkinud. Nojah siis…
Friedrich Nietzsche oli üks suur valetaja. “Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.” Jah, ma jäin laupäeval Narvas vaatamata kõigele ellu, aga ma tunnen end nõrgemana kui kunagi varem. Kust kohast see tugevus tulema peaks? Millal? Ja miks peaks üks ebaõnnestumine teise järel mind kuidagi tugevamaks muutma? Praegu veel tunneli lõpust küll valgust paistma hakanud ei ole. Peaaegu olin selle musta augu äärest üles roninud, kui jälle mu sõrmedele astuti ja ma kolinal augu põhja tagasi kukkusin. Ma ei tea, kas millal ma jaksan jälle ronima hakata…
Nourish, Train & Flourish 