Tartu Suvejooks 2015 – 10 km positiivsust

Suvejooksule läksin ma väga lihtsa eesmärgiga: katsetada 10 km lõigul võistlussituatsioonis maratonitempo hoidmist. Puhas treeningvõistlus. Maratonitempo = 7 min/km, sest tahan liituda 5 tunni tempomeistriga ja püsida seal grupis nii kaua kui vähegi võimalik. Kui teid huvitab, võin millalgi pikemalt oma maratoni rajastrateegiast kirjutada. Isegi, kui teid ei huvita, kirjutan ma millalgi nagunii. 😀 Nii kaua võite ise kommentaariumis ennustada, mis ajaga ma maratoni läbida võiksin. 😉

Võistluspäeva hommikul kahetsesin sügavalt, et päev enne Tartusse sõitnud polnud. Unetunde kogunes vaid viis, sest uni ei tahtnud tulla ja ärgata oli vaja varakult. Sõin ära maailma massiivseima kausitäie kaerahelbeputru päevalilleseemnete, maasikamoosi ja banaaniga ning kell 8 startisin juba bussiga Tartu suunas.

Pärast kiireid asjatoimetusi ja ligi 3 km kiirkõndi jõudsin stardipaika. Soojendusega ei hakanud vaevuma, kuna kõnnitud sai tõesti tempokalt ja plaanitud võistlustempo oli ju aeglane. VIGA! Oleks pidanud ikka soojenduseks mõned jooksuharjutused ja dünaamilised venitused tegema. Selge oli see, et ilm on tuulevaikne, päike särab sinises taevas ja soojakraade oli midagi 25 lähedale. Ehk siis 100% mitte minu ilm, sest me teame, kuidas ma kuumust talun (loe: ei talu). Õnneks tempo polnud selline, et see ilm meeletult segama hakanud oleks.

suvejooks-2

Tuttavad üles otsitud, pildikesed tehtud (kuidas teile mu taasiseseisvuspäeva sini-must-valge vorm meeldib? 😀 ), müts märjaks kastetud ja oligi aeg stardikoridori suunduda. Väga selle palavaga minna ei tahtnud, aga kuna mingit hullu ajalist eesmärki polnud, siis mõnus stressivaba minek oli vähemalt.

Juba stardipauguga hakkasin mina aeglaseid samme tegema ja jäin kohe jooksjate lõppu ning kepikõndijate ette. Imelik oli seal täiesti lõpus tšillida ja vaadata, kuidas mass minema tormab. Mul oli aega laialt käes ja kasutasin seda esimesel 2 km-l selleks, et fotograafidele poseerida ja paar ilusat pilti saada. Nautisin võistlust noh. 🙂

Pulss oli muidugi nii, nagu ta oli. Poleks seda kuumust olnud, oleks vast 170 hakkama saanud, aga nüüd kiskus pulsikene ikka sinna anaeroobse lähedale. Pulsivöö kusjuures töötas terve tee täiesti adekvaatselt. Positiivne. Tempo kiskus ikka sinna 6:30–6:45 min/km vahele. Eeldasin, et pehmetes kohtades ja joogipunktides kaotan aga aega ja eriti pidurdama ei hakanud. Oleks võib-olla pidanud, aga samas kestsin ilusti ühtlase tempoga lõpuni.

splits

stats

Esimesed paar km sai mööda asfalti kulgeda, aga siis algasid (kohati liiga) pehmed metsarajad. Mulle see metsarada meeldis aga vaatamata sellele pehmusele, sest seal oli vähemasti puude vari. 🙂 Tõuge aga jäi kuskile sinna saepurulaastu kinni ja pulsi kiskus jälle ülespoole. Imelikul kombel mina end aga väga kehvasti ei tundnudki. Suutsin kaasaelajatele isegi vastata ja naeratada. Aitäh, kes vaevusid hea sõnaga toetama!

Joogipunktides väga palju aega ei kulutanud. Üks tops pähe ja särgile, teine suud loputama ja paart lonksu kõhtu ka. Joogipunktid 3,5 ja 7 km peal olid minu jaoks hästi paigutatud.

Muudkui tulen…
Muudkui tulen…
… ja lähen. (Fotod: Elza Pilt)
… ja lähen. (Fotod: Elza Pilt)

Mingil hetkel sai metsarada otsa ja olime Ihaste majade vahel. Kaasaelajaid oli vähe, aga ma olin nagunii mingis oma jooksumullis ja mõtlesin maratonist. Asfalt sai aga peagi jälle otsa ja olime tagasi pehmel pinnasel. Minust hakkasid mööduma poolmaratoni liidrid. Proovides ühele poolmaratoonarile teed anda, käis mu parem labajalg küljega krõksti! vastu maad. Seisma ei julgenud jääda, sest kui valu oleks sees olnud, siis enam edasi jooksnud poleks. Minna oli veel 4,3 km. Jooksin ikka edasi ja – jumal tänatud – ma polnud siiski pöida välja väänanud. Valu puudus. Mingi kaitseingel oli vist minu poolt.

Natuke enne 7 km märki oli mingi eriti suur grupp inimesi ergutamas, nende seas vana maratonihunt Contra. Mul soovitati ühe eriti kiire poolmaratoonari tuulde võtta. Ilmselgelt ma seda tegema ei hakanud, aga muigama võttis küll. 😉

Jällegi sai metsarada otsa ja nüüd juba lõplikult otsa. Joosta jäi 2,5 km. Natuke tõuse Ihaste silla juures ja vastu tuli 8 km märk. See 2 km tundus küll pikk maa, sest igasugune vari oli kadunud ja päike küttis mu jalgu ja selga ikka väga hullult. Mulle see päike ei sobi, aga 2 km kavatsesin ikka oma tempos ilusti vastu pidada. Lõpukilomeetritel oli kaasaelajaid juba rohkem ning peagi oligi jäänud vaid 500 meetrit lõpuni.

Finiš juba nägemisulatuses. Palaaaav! (Foto: A. Sinijärv)
Finiš juba nägemisulatuses. Palaaaav! (Foto: A. Sinisalu)

100 meetrit enne finišit jooksis minust veelkord mööda ProRunneri Tiit, kes soovitas lõpuspurt teha. Ta oli nii rõõmsa olekuga, et mu hea tuju läks veel paremaks. Ise ka ei uskunud, aga minu jalakesed liikusid veel väga kiiresti ja suutsid täitsa normaalse kiirenduse välja vedada. Oli ilmselge, et minusse oli veel päris palju varu sisse jäänud. Nii pidigi olema, sest ma polnud ju üldsegi maksimumi välja panemas. Treeningvõistlus, eksole. Ja veel ebasoodsates ilmastikuoludes.

Treening treeninguks, aga aeg tuli endalegi üllatuseks 1:05 (ja sekundeid peale). Plaanis oli 1:10, aga ma ei suutnud end piisavalt tagasi hoida. Eelmisel aastal jooksin suure surmaga välja aja 1:09, sest Ööjooksul tehtud poolmaratonist polnud ma siis veel ammugi taastunud. Seekordne 1:05 oli aga tunduvalt parema emotsiooni najal tulnud aeg. 🙂

Ahjaa, üks asi veel. Lõpuspurdi ajal tundsin tagareies üht päris valusat kohta. Mitte ‘olen-väsinud’ valu, aga ‘see-võib-olla-vigastuse-alge’ valu. See koht andis veel kõndideski hiljem tunda ning pidin olema väga tähelepanelik ja ettevaatlik. Kas normaalne jooksuharjutustega soojendus oleks vältinud seda valu, ei tea. Võib-olla, võib-olla mitte. Seega: ärge olge lollid, ärge riskige ja tehke alati enne iga võistlust korralikult sooja. (OK, maraton on erand.)

Igal juhul veendusin, et maratonil pean ikka aeglasemalt jooksma ja täpselt (!!!) oma plaani järgima. Loodetavasti tuleb ka tunduvalt jahedam ilm, mis natukenegi mu eneseületust soosib. Igal juhul andis Suvejooks natuke enesekindlust juurde, et äkki ma suudangi hea emotsiooniga maratoni finišisse jõuda, mis sest, et see saab olema minu elu raskeim pingutus. Kahtlusteta.

Pain is inevitable, suffering is optional.

kaart

Tartu Suvejooks 2015:

  • Aeg: 1:05:36
  • Tempo: 6:34 min/km
  • Keskmine pulss: 176 bpm
  • Maksimumpulss: 186 bpm
  • Koht: 228 (286-st)
  • Koht naiste seas: 89 (142-st)
  • Koht vanusegrupis: 43 (65-st)
  • Kulutatud kalorid: 681 kcal
Advertisements

10 thoughts on “Tartu Suvejooks 2015 – 10 km positiivsust

  1. Need eesmärgivabad võistlused tunduvad sulle ikka nii palju paremini sobivat – hea on positiivseid kokkuvõtteid lugeda! Et see nüüd edasi kestaks ja kolme nädala pärast saaksime mõlemad naerulsui lõpetada! 🙂

  2. Mina küll tahan sinu maratoni rajastrateegiast lugeda 😉

    Ja kas ma olen sulle kunagi öelnud, et sa kirjutad väga hästi? No, ma ütlen siis nüüd: ” Sa kirjutad väga hästi!!”.

    Väga lahe, et sa tempomeistri grupiga liitud. Ma loodan, et Valdo Jahilo on sellelgi korral tempomeistriks ja teid ergutamas 🙂

    Oh, mul tekib jälle tunne, et tahaks ka väga-väga maratoni joosta. Nii lahe!

      1. Ma arvan ja loodan, et ma teen järgmisel aastal oma SUURE comebacki 😀 Ei hakkaks lühimaadega jändama 😛

  3. Vot maratoni strateegiast võid kirjutada küll, kohe täitsa huvitab, sest ise tunnen küll ennast ikka päris juhmakana, ei oska üldse mingit plaanid teha. Okei, finišisse tahaks jõuda aga mis tempoga joosta, kas tempogrupiga liituda jne jne jne…nagu pudru ja kapsad :D. Tundub, et väike paanika on hinges 😀 😛

    Ja pean nõustuma eelkirjutajatega, et nii tore on selliseid positiivseid kokkuvõtteid jälle lugeda :). Selline suurte eesmärkideta kulgemine on ka palju toredam, sest pärast avastad, et oled tegelikult hoopis paremini hakkama saanud, kui esialgu endale tundus. Ise praktiseerin ka seda rahulikku võistlemist, kus väikseid eesmärke sean aga mingeid suuri sunniviisilisi plaane ei tee (a`la PEAB rekord tulema). Selline pingevaba olek on mulle aga uued rekordid toonud ja uue hingamise andnud :).

    P.S Mulle väga meeldib Sinu sini-must-valge riietus 😉 🙂

    Tubli oled!

    1. Aitäh, Kaili! Sina oled mulle ka eeskujuks, et ilma stressamata saab ka väga hästi eesmärkideni jõuda. 🙂

  4. Sa nägid oma sini-must-valges väga hea välja! 🙂
    Ma ei tea, kust minu rõõmsameelsus välja tuli, arvestades kõike seda, mida ma raja peal läbi elasin. 😀 Ilmselt see, et ma Sind teist korda nägin. Hea, kui minust natukenegi kasu on. 🙂
    Ma teen oma ennustuse ka varsti.
    Ja kirjuta kindlalt oma maratonistrateegiast. 🙂

    1. Aitäh! 🙂
      Lugesin, et sul oli ikka väga… eem… sündmusterohke jooks. Täitsa ime, et nii heatujuliselt finišisse jõudsid ja mindki innustasid.
      Ootan ennustust. Ära siis liiga optimist ole, eks. 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.