Võistlused – Lehekülg 64 – Nourish, Train & Flourish

Jah, justnimelt: selline pealkiri ongi! 🙂

Väike proloog. Nagu püsilugeja teab, siis 2015 ei ole minu aasta olnud. Ma pole saavutanud ainsatki tähtsamat jooksuga seotud eesmärki. Mitte ühtegi. Kunagi ammu, detsembris või jaanuaris, registreerisin ma Ööjooksu 5 km just selle mõttega, et see on ideaalne aeg ja koht joosta välja isiklik rekord ja aeg alla 25 minuti. Elu on sellel aastal aga hoopis teisiti kulgenud ja lõppkokkuvõttes oli mul väga hea meel, et ma üldse võisin võistlema minna. Veel parem meel oli mul selle üle, et ma nii hea emotsiooni sain.

ööjooks-9 — Numbrit ei saanud, medalit ei saanud, aga ühe tõeliselt imelise emotsiooni sain. 🙂

Kuna tegemist on Ööjooksuga, mille start anti alles 21.35, siis pidin Ida-Virumaa kodust väljuma alles kella 19 ajal. Jätsime kõvasti ajavaru, et leida parkimiskoht, võtta stardimaterjalid ja teha sooja. Rakverre jõudsime kella 20 ajal ja parkimise leidsime õnneks kiiresti. Stardimaterjalide väljastamine oli õnneks viidud Rakvere Spordihoonesse ja seega eelmise aasta trügimine jäi ära. Seekord olid särgid Nike’ilt ja suurus oli sobiv. Ilus särk on, kindlasti kasutan seda veel. Mina kahtlustasin, et äkki on seekordne Ööjooks nö säästuvariant, sest poolmaratoni ei toimu ja kogu võistlus on viidud ühele 5 km ringile, aga õnneks ma eksisin.

Enne starti õnnestus mul kohata päris mitmeid tuttavaid ja blogilugejaid. Sattusime kokku minu endise korteri- ja trennikaaslase Siiriga, kellega koos otsustasime sooja teha. Soojendus sai meil korralik: 15 minutit sörki (pulss oli normaalne, jess!), mõned jooksuharjutused ja 3 kiirendust. Kiirenduste ajal üllatusin korralikult, sest jalad olid meeletult kerged ja korralik kiirus sai sisse võetud. Pulss muidugi hüppas kohe 175 peale, aga vähemalt sai süda aimu, mis kohe tulema hakkab.

Kui ma lõpuks umbes 15 minutit enne starti koridori poole jõudma hakkasin, siis tahtis küll ahastus peale tulla, sest koridori oli nii täis, et osa rahvast, mina kaasa arvatud, pidi lihtsalt tänavale seisma jääma. Kujutlesin juba, kuidas pean hakkama sadadest kepikõndijatest mööda jooksma ja trügima… Aga läks õnneks paremini. Kui 10 km start ära oli, sai kogu rahvas ettepoole liikuma hakata ning mina leidsin vasakus servas nii palju vaba ruumi, et sain stardiks praktiliselt täiesti etteotsa, joone taha minna. Juhhuu! 🙂

Stardist tuhisesin minema nagu vasikas kevadisele kesapõllule. Õnneks suutsin juba esimesel sirgel mõistuse pähe võtta ja loobusin sellest 4:55 min/km tempost, mis alguses iseenesest sisse tuli. Pulss oli muidugi kohe 180. Panin kellale alerdi peale, et see värisema hakkaks, kui ‘punasesse’ ehk üle anaeroobse läve lähen. Plaanisin mitte südant piinata ja mitte ‘punases’ joosta. See plaan feilis sajaga. 😀 Jooksin terve tee anaeroobses, kuigi viimasel 2 km Garmin otsustas jälle valetama hakata ning arvas, et minu pulss on 130 või madalam. Nojah siis. Pean uue vöö ostma? Pulsianduri? Kus rahapuud kasvavad?

pace & HR — Selgelt näha, millal pulsiandur korraliku funktsioneerimise lõpetas.

Rada oli mõnus. Paar pikemat laugemat tõusu raja esimeses pooles, aga siis palju allamäge kulgemist ja tõeliselt mõnusat jooksu. Ilm oli mõnus: kuskil 15 kraadi, tuulevaikus, ei mingit päikest pead kõrvetamas. Kaasaelajaid on Rakveres alati palju ja nad on toredad. Meelelahutust on raja ääres rohkem kui küll: koorid, tantsijad, tuleshow, kitarrist, bändid ja muud vahvad tegelased. 🙂 Stardist tuhised minema ilutulestiku saatel. Siiani küll minu selle aasta sportlik highlight.

Jooksu enda saab kokku võtta nii: short, sweet, to the point. Kilomeetrid sulasid nii kiiresti, et ise ka ei uskunud. Eks oma roll oli ka sellel, et jooksin tunduvalt kiiremini kui minu viimase aja mugavustsoon ehk 9 min/km. Mõtlesin, et 5 km alla 30 minuti oleks praeguses konditsioonis päris tore tulemus ja prooviks siis alla 6 min/km joosta ja vaadata, mida ütleb pulss ja enesetunne. Pulss näitas numbreid 180+, aga enesetunne oli midagi kirjeldamatut. Kui oled pidanud viimased paar kuud ainult lonkima, siis kiiremaid liigutusi teha oli i-me-li-ne!

ööjooks-7 — Tõusu peal tegin tõsist nägu ka. 😀

Esimene kilomeeter 5:40, kaks järgmist 6:05 (paar tõusu), edasi 5:51, 5:43 ja viimased 240 meetrit 4:55 min/km. Nimelt oli rada tunduvalt pikem kui 5 km ning plaan ‘5 km alla 30 minuti’ õnnestus: 29:33 oli täpne 5000 m aeg. Sealt edasi jäi vaid finišikiirendus ning sain täpselt naiste 10 km võitja ja enda suure eeskuju Kaidi Kivioja järel finišisse joosta. Aeg: 30:35. Üle 3 minuti isiklikust rekordist aeglasem, aga see ei kõigutanud mind karvavõrdki. Maailma suurim naeratus näol ja käed taeva poole. 🙂

Emotsioon oli tõeliselt ülev ja ma olin kõigega 100% rahul. Sellel aastal ei oska tõesti vist millegi üle eriti nuriseda. Kui, siis ainult selle üle, et 5 km lõpetajad ei saanud ei stardinumbrit (ajavõtuta distants, aga mingi numbrilaadne toode oleks võinud ikkagi olla, umbes nagu Heateo jooksul) ega medalit. Nüüd pole mul mitte midagi oma numbri- ja medaliseinale riputada. Selle raha eest võiks vähemalt midagi ju ikkagi saada. Finišeerijakotis oli aga koguni 3 tahvlit šokolaadi ja stardiümbrikus veel 1. Nagu oleks maratoni jooksnud, mitte 5 km. 😀

Enne äraminekut jälgisin veel 10 km jooksjaid ning õnnestus viimasel kilomeetril umbes 5 tuttavat ergutada. Loodetavasti tegin nende lõpuspurdi natuke kergemaks. 🙂 Kahju oli kohe ära minna. Koju sõites nägime mere kohal veel virmalisi ning niimoodi see ilus õhtu lõppeski. Samuti küpses minus otsus, et olen 4 päeva pärast Tartu Suvejooksu 10 km stardis kohal. Ilmselt mitte enam anaeroobses kihutamas, aga kohal. 🙂 Üks hea võistlus enne maratoni kulub marjaks ära. Kes teab, võib-olla proovingi 10 km maratonitempos joosta, et vaadata, mis tunne on.

Distants: 5,24 km
Aeg: 30:35
Tempo: 5:50 min/km
Keskmine pulss: ??? (eeldatavasti ligikaudu 180 bpm)

Mul on tunne, et aeg lihtsalt sulab mul käest. Aeg muudkui ruttab edasi, samal ajal kui mina olen ikka samas kohas. Homme täitub 4 nädalat sellest päevast, kui ma koormustestil käisin ja kõike muutma pidin. 4 nädalat. Ma lootsin, et need arsti soovitatud 2–3 kergemat nädalat tõesti aitavad ning ma hakkan sellest üleväsimusest välja tulema, aga praegu on küll tunne, et muutunud pole eriti midagi või kui, siis väga vähe.

Kui paar eelmisel nädal Soomes tehtud jooksu (ja kui ma ütlen ‘jooks’, siis ma mõtlen üliaeglast sörki, sest päriselt joosta pole ma saanud juba… väga kaua) andsid lootust, et äkki midagi on natuke muutunud, sest teatud hetkedel oli pulss inimlik (loe: langusel 135 bpm), siis nüüd on mul põhjust isegi selle õigsuses kahelda. Miks? Esmaspäeval käisin rattaga sõitmas ja jõudsin juba rõõmustada, et asjad on paremad (pulss kohati 100 ringis, keskmine 121 bpm), aga eilne rattatrenn kinnitas mu kahtlusi, et mu pulsivöö näitas lihtsalt aiateibaid. Sest eile, pankrannikul vastutuules rühkides oli pulss ikka vana ‘hea’ 140–150 löögi vahel.

No mida oskan ma selle peale öelda? Ma ei ole praegu halvas tujus või vaimselt ‘augus’ või depressiivne midagi sellist. Ma olen täitsa tavalises tujus ja kõik on nagu korras, aga ma pean iseendaga iga päev roppu tööd tegema, et positiivset meelestatust kuidagi üleval hoida. Igaüks, kes seda blogi siin regulaarselt loeb, teab ilma minupoolse pikema selgituseta, et minu teekond on viimasel ajal olnud kõike muud kui sirge lauge asfalttee. Aeg sulab käest, maraton läheneb valguskiirusel… Ja mina olen selles olukorras, kus ma olen.

Veel üks asi. Mulle tundub, et väga paljud ei mõista üht asja. Ma ise ka ei mõistnud seda väga tükk aega. Ma ei alusta praegu nullist. Ma alustan praegu miinusest. Mis mõttes? Minu arvates on nullist alustada suhteliselt palju lihtsam kui alustada miinusest. Kui sa oled põhimõtteliselt terve inimene, siis on lihtsam trenniga nullist alustada kui olukorras, kus sa ise oled oma südame tervise ohtu seadnud ja endale liiga teinud ning pead nüüd mingit õhk-õrna piiri mööda laveerima. Mitte olukord: kas saad vormi (ehk plussi) või ei saa (ehk jääd nulli), vaid olukord: kas saad terveks (ehk nulli) või ei saa (jääd miinusesse või satud veel sügavamasse miinusesse). Mõistate, millest ma räägin?

Ma igatsen neid aegu, kui ma sain trenni tehes mõelda eelkõige muudele asjadele, mitte jõllitada ainult pulsikella. (Ja et vältida kommentaare: “Aga jäta siis kell koju?”, teeme kohe selgeks, et ma ei tohi praegu ilma pulsikellata trenni teha, sest siis hakkan ma ennast lõhkuma). Ma igatsen joosta intervalle. Ma igatsen pikki jookse. Ma igatsen BodyPumpi. Ma igatsen oma lihaseid ja jõudu, mis nüüdseks on täiesti ära kärbunud. Ma igatsen näha peeglist keha, mis oli minu jaoks piisavalt heas vormis. Ma igatsen aegu, kui mu puhkeolekupulss oli 43. Ma igatsen rekordite parandamist. Ma igatsen võistlusi, mis panid südame sees laulma. Ma igatsen arengut…

Foto: K. Jahilo

Juuli 2014

Kõike seda igatsengi.

… ja samal ajal, kui mina igatsen kõiki neid asju taga, liiguvad kõik teised täiskiirusel edasi. Vaatan teisi spordiblogijaid ja see teeb mind natuke kurvaks. Ei, mitte see, et neil hästi läheb. Selle üle on mul südamest hea meel, et minu virtuaalsetel sõpradel ja kaasvõitlejatel hästi läheb. 🙂 Aga vahel ma mõtlen, et ma peaks lõpetama teiste blogide ja Instagramide jälgimise, noh, nii enda meeleolu huvides, sest see võrdlusmoment toob eriti selgelt välja, kui hästi läheb teistel ja kui… well… kehvasti läheb minul ja kui palju olen ma kõigist maha jäänud.

Eile jäin veel mõtlema selle üle, et ilmselt ootab mind sellel aastal ees vaid 2, võib-olla 3 võistlust. Juba laupäeva õhtul tuleb joosta Ööjooksul 5 km. Tartu Suvejooksu 10 km (järgmisel neljapäeval) pole ma veel ära registreerinud, sest ma pole 100% kindel, et ma sinna lähen. Eks pärast Ööjooksu pean otsustama, mis sellest saab. Tallinna maraton on registreeritud. Maraton ilmselt jääbki viimaseks võistluseks sellel aastal. Olen üpris kindel, et pärast seda katsumust ei jookse ma päris mitu nädalat ning mõnda aega oma jalga võistlustele ei tõsta. Vot sellised plaanid.

Praegu aga mõlgutan mõtteid, et mida nüüd selle Ööjooksuga peale hakata. 5 km ilma ajavõtuta. Mis strateegiaga rajale minna? Lonkida oma kõnnitempos? Hoopiski kõndida? Proovida maratonitempos joosta? Proovida kiiremalt joosta? Lasta pulsil pooleks tunniks punasesse minna ja joosta nii kiiresti kui torust tuleb? Ma kohe üldse ei tea. 2,5 päeva on veel aega mõelda.

Rubriik: Võistlused

Eesti Ööjooks 2015 – 5 km rõõmu

Rakvere Ööjooks, võistlusplaanid & igatsus