Sellel aastal oli Tartu Rattaralli (56 km) jälle raskemate killast. Samal nädalal kimbutanud haigus ning tehtud trennid olid jätnud oma jälje. Löriseva ninaga sai sinna starti mindud, mis ilmselt polnud kõige targem tegu, aga iseennast tundes oleks ma kahetsenud mitte minemist. Lõppkokkuvõttes midagi NII hullu ka ei juhtunud. Nüüd aga kõigest lähemalt.
Hommikul ärgates olin ma kogu Ralli vastu äärmiselt vastumeelne: ma magasin vähe ja kehvasti, mul oli uni, natuke paha olla ja seega möödus esimene ärkvel oleku tund lihtsalt torisedes. 😀 Kuidagi toppisin endale 2 võileiba sisse, riided selga, võtsin vanemad vastu ja hakkasime stardipaika minema. Lasin veel rehvidesse natuke rõhku juurde lüüa ning oligi aeg stardikoridori ootama minna. Plaan oli isaga koos sõita.
Isa sättis end 2. stardikoridori lõppu, mina 3. koridori algusesse. Nende koridori vahel oli rajaületuskoht. Sinna sättis end sisse üks härra, kelle number oleks ta paigutanud eelviimasesse stardigruppi. Korraldajad tulid talle viisakalt seletama, et sealt ta siiski startida ei tohi ning tuleb minna oma gruppi. Reegel on reegel. Kehtib kõigile. Härra natuke protesteeris ja liikus sealt alast siis ära. Ei läinud aga palju aega mööda, kui juba oli ta end kuidagi smuugeldanud meie stardigruppi ning läbi selle meeletu rataste rägastiku täiesti ette trüginud. Üks mees julges veel midagi öelda, siis oli vaja temaga vaidlema hakata… Lõpuks jäi tüüp seisma minu taha. Nojah siis. Kui koridori lindid lahti lõigati, trügis härra nii kiiresti minust mööda, et möödudes vigastas oma rattaga mu hüppeliigest. Sokki sisse tuli natuke verd ja koht hakkas kipitama. “Äge”! 
“Tänud”, number 6816 Viimsi Rattaklubist. Oskasid päeva alguse kohe “ilusaks” teha.
Igal juhul lõpuks see stardipauk käis ning 2 minutiga sain ka stardijoonest üle. Kaubamaja juures jõudsin isale järele ning sealt hakkasime koos väntama. Esimesed 10 km läks ikka VÄGA kiirelt mööda, keskmine kiirus oli kaugelt üle 30 km/h ning tuul oli tagant. Eriliselt suuri tõuse samuti teel ees ei olnud. Oh seda õnne, oh seda rõõmu! 😀
Järgmised 10 km läksid peaaegu sama lennukalt. Ikka oli kõik hea, pidu sees kestis edasi. Aga kõik hea saab kord otsa. Ideaalis finišijoonega, halvemal juhul varem. Kuskil 22 km peal hakkasin juba rohkem spidokat jälgima ning 25 km peal sai minu jaoks kõik hea otsa. Läbi. Finito.
Tulid mõned tõsisemad tõusud, mõned eriti vastikult lauged ja pikad. Isa oleks suutnud tunduvalt kiiremini sõita, aga jäi mind ootama. Eks ta natuke ikka oli pettunud, sest üksi oleks ta suutnud ilusti end esituhandesse ära sõita. Minu pärast kaotasime aga järjepanu kohti… Läks mööda mitu suuremat gruppi. Mul oli raske. Jalad olid täiesti tühjad. Olin natuke pettunud, et nii vähe ilusti kesta suutsin. Lõpuaeg alla 2 tunni sattus ohtu. Isa rihtis aega umbes sinnakanti.
Teises teeninduspunktis Pangodis (31 km) tegime hästi kiire peatuse. Mina kogusin end korraks, jõin vett ja spordijooki ning haarasin mingi jubedalt hea soolase croissanti tüki näppu. Energiat täitsa tuli. Vahetult pärast punkti nägin ootamatult härra Jooksjat, kes kuidagi juba autoga sinna kohale oli jõudnud. Imemees nagu ta on. Ütlesin veel talle, et ma olen juba surnud. 😀
Pangodi: 1:04:26, kiirus: 29,8 km/h –> 2 h graafikus
Sealt oli 25 km lõpuni minna. Jõudsin mitu korda rajal mõelda, et mis imeväega ma küll eelmisel aastal need 142 km ära sõitsin. See tuul ja külm ilm… Huh. Jube.
Aga ega tuul ei hellitanud ka sellel aastal. Olime jõudnud selle rajaosani, kus aina enam vastutuult sõitma pidi. Aina raskemaks hakkas minema. See mõte, et tegelikult ju enam nii palju minna pole, andis jõudu juurde küll. Kukkunud ja veriseid rattureid nähes tuli ikka hirm nahka ka… Õnneks kuskil 35. km peal hakkas lõpuks nende tõusude järel tulema omajagu langusi, mis aitasid kiiruse jälle üles ja pulsi alla saada. Jumal tänatud. Kulus marjaks ära. Ilma tuuleta oleks ilmselt veelgi kiiremini liikuda saanud, aga oleksid ei maksa midagi.
Tagumik hakkas valusaks jääma (miks ma ei ostnud endale uusi rattapükse, MIKS?!), tuul ikka puhus ja natuke pidi jälle ülesmäge punnitama. Rohkem mälestusi mul sealt palju ei ole. Ootasin seda hetke, kus lõpuks jääb alla 10 km finišisse. Seal läheb alati kergemaks, sest suudan vaimselt rohkem pingutada ja jõuvarud ühte kohta koondada. Vaikselt kulgesime, vahel kiiremini, vahel aeglasemalt, kaotasime veel kohti ja lõpuks olimegi Ringtee tänaval. Halleluuja. Tagarattal murdus suure raksatusega üks kodar täiesti lambist, häält kuulsin, aga sellest, mis juhtus, sain aru alles kodus. Oli veel 5 kilomeetrikest vändata, sättisime finišipildiks end ilusti kõrvuti sõitma ja kohal me olimegi.
Tegelikult peab sõiduga rahule jääma. 🙂 Suutsin pingutada end mugavustsoonist väljapoole, jõudsin tervelt finišisse ja sain ühe kogemuse juurde. Naistest olin esikolmandikus, üle-eelmisel aastal lühikest distantsi sõites sinna näiteks ei mahtunud. Päris hästi läks ju tegelikult?
Kokkuvõttes:
- Aeg: 2:05:01 (neto: 2:03:01)
- Keskmine kiirus: 27 km/h
- Keskmine pulss: 160 bpm
- Max pulss: 173 bpm
- Koht: 1205 (2032-st)
- Koht naiste seas: 164 (542-st) –> esikolmandikus, päris hea minu kohta 🙂
- Koht vanuseklassis: 52 (192-st)
Nourish, Train & Flourish 