Rubriik: Võistlused

Vahel tuleb luuavarrest pauk 6 päeva jooksul lausa 2 korda. Ehk lugu sellest, kuidas ma Narvas poolmaratoni isikliku rekordi jooksin.

Läksime juba eelmisel päeval härra Jooksjaga Ida-Virumaale minu vanemate juurde. Söögivalikud olid… kahtlased at best, sõime süsivesikute asemel hoopis salatit ja grill-liha. Ja torti ning mett. 😀 Aga vähemalt minul see midagi ära ei rikkunud. Sai laupäeva hommikul paar tundi kauem magada. Win.

Hommikul läks korralik hunnik rosinate ja meega kaerahelbeputru kõhtu, et ikka energiast pungil olla. Narvas olime juba enne kella 10t. Ilm oli täiesti jube: vihma kallas, temperatuur vaevu 10 kraadi, kohati üpris tuuline. Jube pealtvaatajale. Jooksmiseks – ideaalilähedane!

Rada oli jälle uus. Võistluskeskuse paigutuses oli arvestamata jäänud fakt, et kui vihma sajab, ollakse väga suures osas põlvini mudas. Aga kui see oli lõputõusu väljajätmise hind, siis mina olen nõus seda maksma.

Vaikselt tegin soojenduse ära, poole peal leidis TYSKi rahvas mu ka üles. Seejärel oli aeg soojendusdress maha koorida ja telgist õue ronida. Õnneks oli olemine üpris soe.

Aga 10 minutit stardikoridoris passimist jahutas mu maha. Kergelt jahe hakkas, eriti käsivartel. Õnneks tuttavaga jutustades läks aeg kiiremini. Juba oligi 15 sekundit stardini, lindid lõigati vahelt ära ja mass liikus ettepoole.

Start!

Esimene kilomeeter möödus kaasaelajate ja muusika saatel. Kätel oli jahe, aga esimene ja ainus suur tõus 800 meetri peal leevendas selle mure. Hakkas meeldivalt ja parajalt soe ning seda jätkus kuni finišini. Mis sest, et umbes 10 km sadas vihma. Mul jõudis korraks isegi palav hakata. Tüüpiline. 😀

Jooksuks oli mul üks strateegia: mitte lasta pulssi üle anaeroobse läve. Tahtsin piimhappest kauge kaarega eemale hoida. Kui vaja, siis tõusukestel jooksin aeglasemalt, langustel taastusin. Enesetunne oli ootamatult mõnus sellise 175 pulsi juures ning tempogi minu kohta korralik (alla 6 min/km). Jooks oli väga minu kõige esimese poolmaratoni sarnane (Narva 2014). Nii ilma, enesetunde kui ka tempo poolest.

Esimesed kilomeetrid möödusid isegi väga kergelt ja hea enesetundega. No tõesti oli hea olla. Esimesed 7 km ehk esimene kolmandik ütles, et on lootust isegi rekord joosta. Vau. Seda ma ei oodanud. Jätkasin oma pulsi järgi jooksu, liialt optimist proovisin mitte olla. Vaid mõõdukalt. 😉

10 km möödus ajaga 59:26. Vahetult enne kolmandat teeninduspunkti võtsin ära ka oma esimese High5 geeli.

Kuskil 11 km peal, vahetult pärast 3+3 km edasi-tagasi lõigu algust tundsin, et jalad on ikka täitsa läbi. Kogu tagumine liin valutas. Tundus, et vaid 5 päeva varem toimunud Rapla jooks oli jalgades ikka korralikult sees. Õnneks mootor jooksis selle mõnusalt külma ilmaga imehästi.

Edasi-tagasi lõik on mulle alati väga meeldinud. Näeb kõik kiiremad ja ka aeglasemad tuttavad ära ja aeg möödub palju kiiremini. Pärast tagasipööret oli teada, et nüüd veel vähem kui 5 km otse ja allamäge. Motiveeris küll.

Alates 10 km-st ei sadanud enam vihma ka. Kartsin, et kogu teine pool ehk 10-11 km jõe ääres saab olema väga tuuline, aga see hirm oli asjatu. Puud varjasid tuule ära. Suurepärane.

16 km järel võtsin ära oma teise, 100 mg kofeiiniga geeli. Kofeiinisõber ma ei ole, aga laksas korralikult ära küll. Isegi jalgade valu tundus nagu vähenevat. Positiivne.

Kui 17 km täis sai, tegin peas kiire arvutuse, mis näitas, et kui järgnevad 4 km lõpuni ilusti tempot 6:00 min/km juures hoida, siis on isiklik rekord ilusti kindlustatud. Natuke väsinud olin, aga ei midagi katastroofilist. Tundus, et rekord on käega katsutav. 🙂

Paiguti ilmselt läks pulss neil kilomeetritel ka üle anaeroobse läve (178 bpm). Aga enam ei pidanud midagi tagasi hoidma. Liiga vähe oli veel minna. All in or nothing. 

Vaimselt ei murdunud sellel jooksul ainsatki korda. Ei olnud kordagi ka põrgulikult raske. Pulss oli küll kõrge, aga jooks oli mitte vastikult, vaid mõnusalt raske. Mind muscle oli väga tugev. See mulle meeldib.

Ootasin väga 19 km posti, sest sealt alati lausa sulavad need viimased 2 km kätte ära. Seekord kippus aga 20. km kuidagi väga venima. Polnud viga. Ümbrus oli ilus, motivatsioon oli põhjas, igasuguseid bände ja meelelahutust jagus. Narva Energiajooks on üks ägedamaid Eestis. Ühe jooksusõbra kalendris minu arvates must have.

 Igal juhul viimase kilomeetri jooksin juba teadmisega, et rekord tuleb. Meeleolu oli laes. Äge oli. Nautisin täiega.

Järsku oligi käes lõpusirge. Nägin, et tuleb vähemalt minutiline rekordiparandus. Ah, milline mõnus tunne! Käed taeva poole ja üle finišijoone.

Netoaeg: 2:05:54

Vana, 2014. aasta Tallinna maratonilt pärit rekord on nüüdseks lõpuks ometi ajalugu. Kurat, vahel lähevad asjad lihtsalt nii hästi. Hard work pays off!

Nüüd aga algab ettevalmistus triatloniteks. Esimene juba 25. juunil Valgas.

Kokkuvõttes:

• Aeg: 2:05:54
• Distants: 21,1 km (Garmini järgi jooksin 21,2 km)
• Keskmine tempo: 5:59 min/km (minu kell: 5:57)
• Keskmine pulss: 175 bpm
• Maksimumpulss: 186 bpm
• Koht: 786 (934-st)
• Koht naiste seas: 214 (310-st)
• Koht vanusegrupis: 145 (201-st)

Midagi uskumatut juhtus eelmisel pühapäeval. Läksin Raplasse eesmärgiga joosta isiklik rekord. Arvasin, et mõned sekundid suudan ikka 56:49 pealt maha lihvida. Et aga selline aeg tuleb… Sellest ei osanud ma unistadagi! 🙂

Plaan oli tegelikult lihtne: 2 nädalat tagasi tekkis mul mõte, et oma vormi kriitiliselt hinnates on selge, et poolmaratoni rekordivormis ma ju ei ole. Seda võib püüda augustikuus Rakveres ja sellel laupäeval Narvas on eesmärk raja läbimine, mitte rekord. 10 km oleks aga ideaaltingimustes täiesti püütav. Poolmaratoniks ma end hoidma ei hakanud. Ainus hea võimalus oli Rapla, seal tuli kõik endast välja panna. Ootasin registreerimisega peaaegu viimase päevani, sest tahtsin kindel olla, et tuleb minu ilm. Palava (üle 18 kraadi) ilma puhul poleks ma starti läinud. Täitsa ausalt ei oleks. 

Aga lubas 13-14 kraadi ja poolpilvist ilma. Natuke tuulist, aga üldiselt minu ideaalset jooksuilma.

Minek. See oli selge.

Eelmistel päevadel ei jõudnud ma võistlusele üldse mõelda. Ei uurinud rada, ei joogipunkte, mitte midagi. Istusin kell 8.30 härra Jooksja autosse ja alles siis uurisin natuke raja ja muu vajaliku kohta. Põhimõtteliselt ei olnud mul aega end enne närvi ajada ega üle mõelda. Olin hoopis 2 päeva järjest Otepää Jooksutuuril Marisel abis support teami tegemas: saatsime autoga, jootsime, ütlesime vahesid konkurendiga, ergutasime. See oli hea vaimne ettevalmistus: sain jälgida oma kõige suuremat jooksueeskuju jooksmas radadel, mis on nii rasked, kui üldse olla saavad. Maris on kõige tugevam naine, keda ma tean. Kui keegi väärib minu imetlust, on see tema. Pärast neid kaht päeva Otepääl oli mu mental game on point (tõlge: vaimne valmisolek täpselt õiges kohas).

Raplas ajasin tuttavatega natuke juttu ja läksin omaette soojendust tegema. Õues oli tuuline, pilvine ja jahe ning ma olin juba stardialas oodates jäässe läinud. Paar kilomeetrikest sörkisin, seal sees tegin sääre- ja põlvetõsteid ja paar kiirendust. Hiljem veel võimlesin ja tegin jalahoogusid ning ronisingi juba stardikoridori, õnneks mahtusin täitsa etteotsa. Kohtusin seal Kristinaga. Uuris, mis aega jooksma lähen. Ütlesin, et ei julge seda väljagi öelda. Lõpuks ikka ütlesin, et tulin siia ikkagi rekordit jooksma. Niisama ju 2 x 200 km autoga maha ei sõida. Mõtted vahetatud ja oligi aeg keskpäeva tiksumas.

15 sekundit enne starti tundsin, kuidas hinges on mõnus ärevus. Teadsin, mida olin sinna tegema läinud. Tagasiteed polnud. Start!

1. km möödus väga kiirelt. Lausa nii kiirelt, et ma ei pannud isegi tähele, millal mu kell värinaga kilomeetriaega teavitas. Kiirelt vaatasin keskmist tempot, mis oli sellel hetkel 5:02 min/km. Sain aru, et olen väga kiirelt alustanud (tegelikult läks 1. km 4:51 tempoga). Jõudsin veel mõelda, et oi kus kriitikutel on pidupäev, kui alustan kiirelt ja lõpus kõrben. Mõtlesin, et kui kaua selle kiirema tempoga vastu pean: 3, 5, 7 km?

Algusest peale arvutasin oma peas, kui palju mul ‘varu’ on. Eelmine isiklik tuli tempoga 5:37 min/km. Esimese kahe km-ga oli minu arvutuse järgi vist varu juba 66 sekundit. Lootust oli, aga midagi kindlat veel ammugi mitte.

2. km tervitas pika lauge tõusuga. 3. km-st ei mäleta ma üldse mitte midagi. Üritasin ainult kõik ringteed ja pöörded nii otseks joosta, kui üldse inimlikult võimalik oli. 4. km-l hakkasime juba kuskile linna äärde jõudma ja tuli joogipunkt, kust ma joostes topsitäie vett kaasa haarasin ning paar lonksu jõin. Ei peatunud kordagi. Olin enda üle uhke.

5 km post saabus minu kella järgi ajaga 25:40 (tempo 5:08 min/km). Ma pole 5 km mitte kunagi mitte kuskil nii kiiresti jooksnud. Ja see rekord tuli 10 km sees! Kartsin, et kõrben, aga see risk tuli võtta. Kui suren, siis suren. Vähemalt panen kõik mängu.

Üldiselt tundus see 180+ pulss täiesti talutav. Ma ei tea, milles asi oli. Hiljem arutasime, et ilmselt vahepealne kuumus ja palavuses tehtud tempotrennid aitasid palju. Tuli ideaalilm peale ja organismile see sobis. Isiklikke rekordeid tuli Raplast palju.

6. km lõpus korraks mõtlesin, et natuke vist on raske. Peaaegu oleks nagu natuke tujul langeda lasknud. Aga siis mõtlesin Marise peale, sellele, millisel rajal ta jookseb ja millise tuuriväsimuse pealt. Mina olen siin täiesti siledal ideaalsel rekordirajal asfaldi peal. Võta end nüüd kokku, neiu! Otepääga võrreldes on see jalutuskäik pargis.

Võtsingi end kokku. Alates 5. km-st kuni 8. km lõpuni puhus vastutuul. Hoidsin seal pidevalt kellegi seljataha või gruppi. See oli väga tark otsus. 7 km täitumisel hakkas paduvihma sadama, mis kestis järgnevad 2 km. Mulle sobis. Mida jahedam, seda parem. Soojaga mulle joosta ei meeldi. 8. km haarasin veel jooksu pealt lonksu juua. Vaikselt hakkas kohale jõudma, et ma peangi vist selle tempoga 10 km vastu. Selgeks sai ka see, et täitub minu ammune unistus joosta alla 55 minuti. See oli lihtsalt nii sürreaalne. Ajasin seda aega eelmisel aastal taga, ei õnnestunud. Ja nüüd see tuleb. Nagu pauk luuavarrest.

Viimane kilomeeter tuli lihtsalt jooksueufoorias. Tegin viimase pöörde finišisirgele ja nägin sealt numbrit 52.

52!!!

Mina jooksen alla 53 minuti. Mina.

Finišisse jõudsin brutoajaga 52:57.

Kõik oli sellel päeval ideaalne – ilm, strateegia, meelestatus, eelnevad trennid, tossud, riietus – ja see vormistus rekordina. Isikliku rekordi parandus peaaegu 4 minutit. Seda on ikka VÄGA palju. 🙂 Te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin. Samal ajal ka natuke vihane, et kurat, seda aega saab tulevikus olema võimatu üle joosta. OK, see on naljaga öeldud, aga siiski tõsi. 😀

Minu trumbid:

• Vaimne tugevus: see oli üle piiiiiiika aja üks jooks, kus ma joostes vaimselt kordagi ei murdunud. Usk endasse oli tugevam kui eales varem. Nautisin jooksu raskust. Vaimne meelestatus (mental game) on ÜLIoluline.

• Jahe ja pilvine ilm: ma ei kannata sooja. 14 kraadi, pilved, tuul ja vihmake on nii minu ilm, kui olla saab.

• Võõras rada: kõik oma säravaimad isiklikud olen jooksnud võõrastel radadel, kus jooksen esmakordselt. Samal rajal rekordi kordamine on millegipärast keerukam. Võõras rada on vaimselt lihtsam.

• Tuules gruppi hoidmine: üksi tuult murda on mõttetu.

• Õige riietus: jätke need pikad püksid ja tuulejoped koju, kui lähete võistlusele kiirelt jooksma ja ei ole just eriti külmatundlikud. Minul pole veel kunagi jooksuvõistlusel külm hakanud. Pigem on alati (natuke) palav.

---

Kokkuvõttes:

• Aeg: 52:57 (neto: 52:51)
• Distants: 10 km (minu kell: 9,91 km)
• Keskmine tempo: 5:18 min/km (minu kell: 5:20 min/km)
• Keskmine pulss: 183 bpm (95% ajast olin anaeroobses tsoonis)
• Max pulss: 190 bpm
• Koht: 548 (789-st)
• Koht naiste seas: 137 (303-st)
• Koht N vanusegrupis: 96 (207-st)

Järgmine võistlus on kavas juba laupäeval: Narva Energiajooksu poolmaraton. Mis saab – ma ausalt veel ei tea. Rekordit püüdma minna pole vist mõistlik, sest ma olen praegu veel lihasvalus ja üpris ‘tühi’, aga tahaks, et tuleks hea emotsiooniga tore võistlus. Samal päeva õhtul lähen Eesti Blogiauhindade gaalale Tallinnasse Wabaduse kohvikusse. On, mida oodata. 🙂

PS! Soovige mulle homsel magistritöö kaitsmisel edu. Saate lähima 48 tunni jooksul siit blogist lugeda ka minu töö eestikeelset kokkuvõtet.