Rubriik: Võistlused

Tartu Kevadjooks oli üks emotsioonitu võistlus. Mul olid omad lootused. Need ei täitunud.

Vaid 6 ööpäeva pärast Tartu Jooksumaratoni 23,3 km anti start Tartu Kevadjooksule. See 6 ööpäeva oli minu jaoks liialt vähe. Võistlusväsimus oli veel sees. Hommik algas üldse raskelt, sest ööuni oli natuke rahutu. Öösel oli kuidagi palav, samuti kippus iiveldama. Tagantjärele kuulsin, et puutusin eelmisel päeval kokku inimestega, kes laupäevaks puhta haigeks jäid. Ilmselt mingi väike pisik oli mul samuti sees, aga tulemust see palju ei mõjutanud.

Kella 11ks olin juba TYSKi juures, stardimaterjalid käes ja sisehallis sooja tegemas. Jooksime Liisiga 10 minutit, siis tegime mõned jooksuharjutused ja 2 kiirendust peale. Kui eelmisel aastal olid jalad enne Kevadjooksu uskumatult kerged, siis seekord oli asi nutusem. Väsinud tunne oli. Eriti taldades, mis 23 km olematu tossuga joostes eriti kõvasti vatti olid saanud. Ei olnud sellist ‘läheks ja jookseks rekordi’ tunnet.

Igal juhul olin juba kell 11.40, kui stardikoridorid avati, kohe seal kohal. Kuna olin viimases stardigrupis, oli oluline olla koridori alguses. Netoaega Kevadjooksul ju ei mõõdeta. Natuke hüppasin ja kekslesin seal, ajasin trennikaaslastega juttu ning hakkaski kell 12 saama. Paar minutit enne starti tul Karolyn veel küsima, mis aega jooksen. 55 minuti ja 1 tunni vahele. Leppisime kokku, et jookseme koos. Start!

Esimesel km-l proovisin end tagasi hoida. Enam-vähem sain hakkama, kitsas rada ilmselt soosis seda samuti. 3. km alguses ehk Turu sillal jäin Karolynist maha. Üha selgemaks sai, kui vali tuul siiski puhub. Asjad läksid puhta hulluks kätte ära.

Anne kanali äärne tuul oli hull, aga see, mis tuli Kalda teel, oli kohutav. Peale kõige hakkas mul vahelduva ‘eduga’ pistma. Joogipunktis kõndisin ja sain pistmisest lahti, aga alati tuli ta joostes tagasi. Selle tuule vastu punnimine oli nii masendav: pingutad täiest väest ja ikka on tempo max 6 min/km. Hakkas kindlaks saama, et isikliku rekordi poole see aeg enam ei kisu. Selleks oleks pidanud jooksma kiiremini kui 5:37 min/km.

Tartus võistlemine on mõnes mõttes hea, mõnes mõttes halb. Hea on see, et sulle tuuakse võistlus ukse alla kätte. Mine ja jookse. Halb on aga see, et oma kodulinnas tead sa iga pööret ja täpselt seda, kui pikk ma veel minna on. Minu jaoks on tundmatul rajal vaimselt palju lihtsam joosta kui rajal, mida ma meetri pealt tean.

Igal juhul selleks hetkeks, kui joosta jäi 4 km, pööras rada ära ning puhuma hakkas valdavalt taganttuul. Kasu sellest minu jaoks enam eriti ei olnud, sest olin juba täielikult tühjaks pigistatud sidrun. Ihaste teel liikudes kuulsin, kuidas kõrvalolevas võsas üks puu maha murdus. Ülejõe pargis sain peaaegu kukkuva üpris korraliku suurusega puuoksaga pihta. ‘Armas’ tuuleke. Rekordilootuseid ei olnud ja proovisin kiirust hoida, et alla tunni ajaga kohale jõua, aga lisada polnud kahjuks enam midagi. 2 km enne lõppu tuli tagant Kaire ja käskis endast kinni hoida. Hoidsin siis. Kuni viimase 400 meetrini. Siis libises ta minema…

Finišisse jõudsin ajaga 58:24. Minut ja 35 sekundit aeglasemalt kui eelmisel aastal.

Eks palju jäi ikkagi kinni sinna vastutuulde ja eelmisesse võistlusesse, mis sai läbitud liiga läbijoostud tossudes. Kõik see jättis südamesse ja jalgadesse jälje. Ma arvan, et väike rekordiparandus oleks laupäeval olnud reaalne, kui oleks olnud ideaalsed tingimused (vähemalt 5 kraadi jahedam ja palju vaiksem tuul) ning jalad nii ära piinamata. Aga oleksid ei maksa midagi ja rohkem mul sellel aastal 10 km rekordit jahtida ei õnnestu. Sellest on kahju.

“Õppisin seda, et elus pole kõige tähtsam tulemus. See on vaid üks osa mängust ja ükskõik, kuidas ja milline ka tulemus ei oleks, alati tuleb nautida seda, et üleüldse on võimalus selles seltskonnas olla.” (R. Taaramäe)

Kokkuvõttes:

• Aeg: 58:24
• Tempo: 5:51 min/km
• Keskmine pulss: 177 bpm
• Maksimumpulss: 186 bpm
• Koht: 923 (1363-st)
• Koht naiste seas: 326 (673-st)
• Koht vanusegrupis: 211 (412-st)

Üks imelik lugu on selle Jooksumaratoniga, mis tegelikult pole ju maraton, vaid 23 km Otepää ja Elva vahelisi teid. Igal aastal jõuab ta kuidagi oodatult, aga samas ootamatult kätte. Eelmisel aastal olid mul suured plaanid ja elevus, see aasta on üpriski rahulik ja heas mõttes tühi tunne sees. Pole teiperdanud, pole närveldanud, üritan ainult meeles pidada, et vett tuleb kogu nädal väga eeskujulikult juua ning paar magneesiumitabletti ka sisse võtnud. Täna käisin expol, võtsin numbri, uuendasin geelivarusid; homme söön pastaroogasid, pakin asjad kokku ja ongi nagu kõik. 🙂

Eesmärki mul ‘ametlikult’ ei ole. Eks mul mingid omad mõtted ikka on, kuhu kanti see aeg võiks umbes jääda, aga need plaanid on väga tagasihoidlikud. Tegin ka ajakirja SPORT ennustusmängus oma ennustuse ära. Eks pärast räägin, kui mööda arvasin. 😉 Maastikutrenni on saanud see aasta rohkem tehtud, aga teades, et lubatakse 21–24 kraadi lauspäikese ja vähese tuulega, siis midagi eriliselt head sealt rajalt jahtida ei ole. Minu jaoks on ka 17 kraadi ja päike võistlusel kahjuks liiga kuum. Tahan tervena ja oma tervist ohtu panemata finišisse jõuda, mitte eelmise aasta kombel peaaegu rajal ära minestada. Ilmselt jääb ka sinises TYSKi särgis jooksmata, kuna too on liiga soe ja varrukatega. Selga läheb hoopis mingi heledat tooni maika, pähe kindlasti märjaks kastetud nokats. Tõenäoliselt teen enne starti kogu pea ja juuksed külma veega märjaks. Natuke murelikuks teeb ka see, et esimene joogipunkt on alles 5,3 km järel. Peaks hoopis mingi pisema veepudeli endaga raja algusesse kaasa võtma?

Sellised mõtted täna. Juba varsti liigun Tähtvere spordiparki Heateo jooksule, mis jääb ka viimaseks ‘trenniks’ enne pühapäevast võistlust. Juba kolmas kord. Aeg läheb ikka ruttu.

---

PS! Tänasest saab hääletada Eesti parimate blogide poolt. Minu oma kandideerib spordiblogide kategoorias. Kui pead minu blogi parimaks spordiblogiks, siis olen sinu hääle eest väga tänulik. 🙂 Hääletada saab SIIN.