Sel aastal startisin Parkmetsa jooksul juba viiendat aastat järjest. Tulemused on olnud sellised: 38:50, 38:26, 38:24, 35:51. Täna räägin loo sellest, kuidas sain kirja aja 33:31. 😊
Hommikul lõin luugid lahti juba kella 8 paiku. Plaanisin kaua magada ja end eelnevast kahest väsitavast päevast korralikult välja puhata, aga uni läks ära. Ütleme nii, et selle üle ma just õnnelik ei olnud, sest tunne oli lihtsalt… meh. Väsinud. Hakkasin juba vaikselt toimetama, sõin ühe banaani ära ja pugesin korraks veel teki alla sooja. Järgmisel hetkel ärkasin 2 tundi hiljem plaanitud kella 10 äratuse peale. 2 lisatundi und. Kulus marjaks ära.
Siis läks aga päris kiireks. Valisin riided välja, pakkisin vajalikud asjad kokku, tegin kiirelt kaerahelbepudru valmis ja kugistasin sisse. Jõudsin veel isegi ühe masinatäie pesu pesema panna ning oligi juba aeg uksest välja tormata. Üle pika aja esimene võistlus, seega mõtlesin kogu tee Parkmetsa, kas kõik vajalik sai ikka kaasa…
Kohale ja tagasi sain oma trennikaaslase Janekuga, kes on praktiliselt minu naaber. Pole paha, kui ise bussiaegade pärast muretsema ei pea. 😉 Leidsime peatselt ka Siiri, võtsime oma stardimaterjalid välja, pealisriided kotti, pakihoidu ja ise WC-sse. Järjekorda ei olnud: positiivne. Sealt suundusime juba kergele soojendusjooksule, mis eriti kerge just ei olnud, sest pulss elas kuskil oma elu. Nägime raja olukorda ja nutt tahtis kurku tulla. Soojenduse ajal leidsime ka Tauri ja Kadri. Tegime mõned jalavibutused (loe: võimlesime), jooksuharjutused ja 3 lahtijooksu. Enesetunne küll veidi paranes, aga üldiselt olid jalad jõhkralt rasked ja enesetunne väsinud. Nagu tühi kott, mis ei seisa püsti. Jõudsin juba mõelda, kas olen end ületreeninud nende 3 kuu jooksul…
Igal juhul starti tuli minna. Vahetasin end võistlusvormi – valisin ka sel aastal pikkade varrukatega õhukese jooksusärgi ja lühikesed püksid + säärised, sest ilm oli täpselt sama nagu eelmisel aastal – ja jäime starti ootama. Kell 13.00 asusime teele.
Esimene üllatus tuli juba esimesel pöördel, kui selgus, et tavalise parkla läbimise asemel suunati meid hoopis kõnniteele. Positiivne. 1. km tiksus kinni ootamatult kiiresti: 4:33. Plaan oli rada läbida ca 5:00 tempos, parandades seega oma eelmise aasta aega ca minuti võrra. Mängisin oma peas seda tavapärast mängu: iga kilomeetri peal arvutan, mitu sekundit ees/taga olen kumulatiivselt oma eesmärgist. 2. km järel näitas kell aega 4:42. Pole üldse paha, arvestades, et seal tuli rinda pista juba Viljandi mnt äärse mudamülkaga. Seal sattusin “võistlema” ka ühe mehega, kes alati, kui ma temast möödusin või liiga lähedale jõudsin, õudselt spurtima hakkas. 😂 Nii kuni 6. kilomeetrini.
3. km-l avastasin, et mul on pidevalt pats näos kinni: tuli välja, et olin sellise hooga liikunud, et alumine patsikumm, mis kogu mu pahmakat ringi lendamast hoidma pidi, oli kuskile ära kadunud. 😄 3. km aega mul tuvastada ei õnnestunud, sest täpselt nagu igal eelneval korral, oli pehme raja ja lauge tõusuga 3. km minu jaoks üks kõige raskemaid hetki. See peegeldub ka kilomeetriajas, mida Garminist näen: 5:06. Vähemasti olid Liisi ja Argo ergutamas: aitäh!
Edasi läks asi veidi paremaks, sest esiteks sain ma keskmist tempot vaadates aru, et kolmas kilomeeter oli kindlasti minu eesmärgi tempost aeglasem, seega ei tohi alla anda. Teiseks olime tagasi asfaldil ning lauge languse peal. 4. km läks kinni vahetult pärast joogipunkti, mida ma taaskord ei kasutanud, sest nii lühikesel võistlusel pole tegelikult juua vaja: see on ainult enesepete, et korraks puhata ja jooksusammul sassi lasta minna. 4. km: 4:55.
Seal mõistsin, et on lootust oma eesmärk täita, kuna üle poole distantsist oli läbi saanud ning väike varu tulevateks pehmeteks kohtadeks olemas. Jätkuvalt kemplesime seal triatloniklubi härrasmehega, kellele vist naiselt pähe saamine üldse ei meeldinud. Kohati oli see isegi naljakas. 😅 Korraks tekkis isegi mõte, kas tegu võiks olla minu blogi “kurikuulsa” kommentaatori 123-ga? Profiil klappis, kuid 123 ta vist siiski ei olnud. Vahemärkusena võib öelda, et hiljem selgus, et just nimelt 123. koha ta saigi. 😂 Selline numbrite mäng.
Toreda üllatusena avastasin, et rada on muudetud ning muda asemel saime kaks lõiku joosta parki ümbritseval asfaltteel. Aitäh korraldajatele! Päriselt pehmest rajast me muidugi ei pääsenud. Omajagu maad tuli siiski niiskel saepururajal rassida. Seda peegeldab ka 5. km aeg, mis traditsiooniliselt on alati jooksu kõige aegalsem. Sel korral: 5:12.
Veel ühed raskemad kohad tulevad minu jaoks vahetult pärast 5 km täitumist, kui tuleb jälle kuskil poris majade vahel mütata ning seejärel veel laasturada võtta. Võeh. Õnneks kogemust on mul sel rajal juba piisavalt, et vaimselt sellest iga korraga aina rohkem üle olla. Teadsin, et kohe saab jälle asfaldile ja sealt edasi on kõik juba käkitegu. Eriti arvestades, et minu kellal said kilomeetrid täis hiljem kui postide järgi, st et suudan raja lühemaks joosta. 6. km: 5:10.
Sel hetkel sain aru, et isiklik rekord on tõsiasi ning rada tuleb minu kella järgi omajagu lühem. Lülitasin mõtlemise välja ja lihtsalt kulgesin täie jõuga edasi. Finišikurvis kohtusin taaskord kaasaelajatega, mis sammule kohe vunki juurde andis. Võtsin oma viimsed jõuriismed kokku ja spurtisin finiši poole. Finišiaeg: 33:34.
Netoaeg: 33:31. Juhhuuuu! 😍
Finišis võtsin vastu klubikaaslaste õnnitlused ja taastusin isegi ootamatult kiiresti. Põlv oli natuke tundlik ja kopsud olid kogu järgneva päeva hellad. Eks keha vajab harjumist, pole ammu nii pikalt jahedat õhku sisse ahminud ja vahelduval maastikul kiires tempos jooksnud.
Vahetasime kiirelt riided, saime paari foto peale, sõime ja suundusime autasustamisele, kus N35 vanuseklassi poodium oli puhtalt meie TÜASKi päralt: fitnessklubi esindajad hõivasid 2. ja 3. koha, seistes 1. koha omaniku ehk Jekaterina Patjuki kõrval. Uhke värk!
Kokkuvõttes peab tõdema, et vaatamata enesetundele, mis oli valgusaastate kaugusel ideaalist, sai oma jooks siiski edukalt tehtud. Kuigi rada oli minu kella järgi 160 m lühem, siis oli peaaegu 2,5-minutiline rekordiparandus piisav, et isegi täpselt 7 km distantsi puhul oleksin oma aja vaatamata pehmemale rajale üle minutiga üle jooksnud. Hooaeg on saanud korraliku alguse.
Kokkuvõttes:
- Aeg: 33:31
- Distants: 7 km (minu kell: 6,84 km)
- Keskmine tempo: 4:48 min/km (minu kell: 4:55 min/km)
- Keskmine pulss: 176 bpm (sama nagu eelmisel aastal; ei pingutanud piisavalt)
- Maksimumpulss: 185 bpm (sama nagu eelmisel aastal)
- Koht: 130/364
- Koht naiste seas: 19/187 😯
- Koht N vanusegrupis: 6/63 😯😯😯
- Jooksu dünaamika:
- Keskmine sammu tihedus: 180 spm
- Keskmine sammu pikkus: 1,12 m
- Vertikalne ostsillatsioon: 8,5 cm
- Keskmine puuteaeg maaga: 247 ms
- Vasakul jalal olin 49,4% ajast ja paremal 50,6%
Andsin oma kinnituse, et olen üritusele tulemas ja võtan nende promokampaaniast osa. Kuna eelmise aasta kogemused on minus igasuguste koostööde suhtes tekitanud väikese reservatsiooni ja ettevaatuse, ei tahtnud ma asjast avalikult rääkida enne, kui asjad kindlamaks saavad. Nüüd, kui sündmuseni on jäänud umbkaudu 3 kuud, julgen ma öelda, et mina olen #HHM2018 saadik ning 9. juunil jooksen Helsingis oma selle kevade ja võib-olla ka terve aasta ainsa ametliku poolmaratoni. Kui Narva on igal aastal olnud kevadhooaja põhisündmus, siis sel korral on selleks Helsinki Half Marathon. Nagu aru saate, on kõik panused on Helsinki peal. 
Nourish, Train & Flourish 