Rubriik: Võistlused

… ehk lugu sellest, kuidas ma konkreetselt surma sain.

Selle võistluse saab kokku võtta sõnadega, mida ma finišis korduvalt kasutasin: täitsa p*rses. Või siis: lihtsalt olen s*tt. Rohkem tegelikult polegi vaja öelda. Aga et mul järgmistel aastatel EALESKI ei tekiks enam mõtet Viljandisse jooksma minna, siis panen enda jaoks paar sõna kirja. Hoiatan ette, et tsensuurifiltrit see tekst ei läbi, seega kes ei talu ropendamist, võib selle loo kohe kinni klõpsata.

Ebaõnn algas eelmisel õhtul, kui enne magamaminekut tundsin toas mingit imelikku kurjakuulutavat lõhna. Instinktiivselt liikusin oma elektriühenduste juurde. Pealüliti sulas seinas ja tulekahjust lahutasid ilmselt loetud minutid. Ei ole naljaasi need vanad juhtmed ja logisevad ühendused. Seega lülitasin kogu korteri voolu välja ja läksin äreva südamega magama. Mis jooks järgmisel päeval, oleks pidanud elektrikuga kodus istuma. Targem oleks olnudki.

Viljandisse jõudsime piisavalt vara, et rahulikult ja pikalt sooja teha. Korralik soojendusjooks, võimlemine, harjutused ja lahtijooksud. Jalad olid nii lennukad! Ehk tulebki hea jooks?

Olime teinud aga saatusliku vea: jätsime WCs käigu pärast soojendust. WCsid oli piinlikult vähe ja järjekorrad olid umbes kilomeetripikkused. Lõpuks vedas Treener, põline viljandlanna, meid ühte kohalikku kuivkäimlasse. See käik oli peaaegu sama ekstreemne nagu kogu see jookski. Sealt tormasime juba võistlusvormi selga panema, üks kiire pilt ja 3 minutit enne stardipauku olime oma stardikoridoris. Siinkohal head sõnad headele inimestele, kes minu katastroofiliselt suurele numbrile 2623 olid õige kleepsu peale kleepinud, et saaksin startida kolmandast koridorist.

Tunne oli hea, ilm oli mõnus, tõotas head jooksu.

Boy was I wrong.

Esimene kilomeeter tiksus kinni 5:35. Kuna omajagu aega olime Mariaga kulutanud stardijoone taha jõudmisega, liikusime tegelikult kenas 5 min/km tempos. Edasi tuli kohe mõrvarlik tõus. Mõtlesin, et seal samas ma ka surnult maha langen. Johaidii kus oli ikka raske.

Edasi oli mul juhe jumala koos. Kuskil sai täis 2 km (5:43 min/km). Läksin täpselt teiste järel ja nägin järsku, et osad inimesed on paremale pööranud. Tunne südames ütles, et kurat, Margit, nüüd sa vist tõmbasid oma jooksule vee peale. Mariat minu seljataga enam ei olnud. Teadsin seda, et poole maa peal ei tohi lõikamisteele ehk soosse pöörata, aga sellest pöördest ei teadnud ma midagi. Hiljem kuulsin, et see rada oli raskem ja kaotasin seal kindlasti omajagu jõudu ja aega.

Kuidagi jube raske oli. Tõusud. 3. ja 4. km tulid aegadega 5:24 ja 5:28, mis tol hetkel tundusid päris masendavad, sest plaan oli ju ca 10 sek kiiremini joosta. 5. km: 5:34. Kuskil seal kandis saime jälle teistega kokku. Peas vasardas mõte, kuidas saan ma üldse aega jõuda, kui hullem ehk põllumaal jooksmine ju alles ootab.

Vahepeal sai korraks juua ja üle ma-ei-tea-kui-pika aja ma kõndisin joogipunktis. Olin totaalses haamris. Rada oli mudane, aga üritasin siiski tempot hoida. Ei õnnestunud. Jalad lihtsalt ei allunud enam. Pilt vaikselt tahtis tasku minna. Aitab küll sellest jamast. Oleks ma kuskil võistluskeskusele lähemal olnud, oleks numbri eest tirinud ja katkestanud. Milleks mul seda jama vaja on?!

Kuues kilomeeter tiksus kinni ajaga 5:58. See oli korralik löök. Vaim hakkas lõplikult murduma ja eesmärgid olid ühes vaimuga rada katnud mudasse tambitud. Veel mingid lauged tõusud ja lihtsalt… Väkk, iuuu ja what the fuck.

Mingil hetkel sattusime lõpuks kardetud põllumaale. See oli ikka tunduvalt hullem, kui ma arvasin. Libe, vetruv, kleepuv ja konarlik. Ja see lihtsalt ei saanudki otsa! Vaim andis lõplikult alla, kirusin end maapõhja ja hakkasin muretsema, kuidas on võimalik nii vara selline haamer saada. Kas mu tervis on ikka korras?

Lõpliku löögi sain 7. km ajaga: 6:29. Ma ei jookse madala pulsiga rahulikku jooksu ka nii aeglaselt!

Põllumaa muudkui jätkus ja jätkus, pidi jälle valima, kas minna paremale või vasakule, ilma et ükski viit oleks kuskil üleval olnud, vahepeal oli joogipunkt, siis pidi mingist elektrikarjusest läbi ronima, mingi tõus, kust ma masendunult üles jalutasin. 10. kilomeetrini ei mäleta ma muud, kui tahtsin ainult surra.

8. ja 9. km: 6:09 ja 6:07.

Kui 10 km ajaga üle tunni täis sai, ei osanudki öelda, kas peaks nüüd nutma või naerma. Masendus oli kõigist emotsioonidest üle. Üritasin end viimaseks kaheks kilomeetriks kokku võtta, aga suurt sellest välja ei tulnud. Vastutuul, igavene, lõputu, pikk sirge… 11. km tiksus kinni ajaga 5:42. Kraapisin oma jõuriismed koomale ja üritasin pilti tasku panemata lõpuni joosta.

Oi kui magus oli see pööre staadioni poole. Viimane lompiastumine ja kiirendus finiši suunas, sest mingi naine tahtis veel minust mööda joosta. Viimased ergutused kaasaelajatelt ja lõpuks sain oma kella kinni panna ja mitte enam joosta. Ma pole kunagi olnud õnnelikum, et ma enam jooksma ei pea.

Peas haamerdas klassikute ütlus: ma ei taha enam mitte kunagi joosta ja ilmselt ka elada.

Kahetsesin, et ei olnud numbrit enne finišit ära visanud. See aeg on minu jaoks lihtsalt totaalne katastroof. Ropendasin, needsin kõik maapõhja ja vandusin endale, et enam eales ei jookse ma seda võistlust. Mõtlesin hirmuga eesootava 2 korda pikema Tartu Maastikumaratoni peale. Kuidas peaks ma suutma seal iga kilomeetri ca pool minutit kiiremini joosta? Mis kurat minust küll saab?

Teised küll lohutasid, et ärgu ma muretsegu, Viljandi ongi nii raske ja kõik on korras. Aga mu sisetunne ütleb midagi muud. Parem oleks, et ta eksiks!

Kokkuvõttes:

• Aeg: 1:08:39
• Distants: 12 km (minu kell: 11,88 km)
• Keskmine tempo: 5:49 min/km (minu kell: 5:47 min/km)
• Keskmine pulss: 172 bpm
• Max. pulss: 184 bpm
• Koht: 1452/2851
• Koht naiste seas: 228/976
• Koht N21 vanuseklassis: 105/381
• Jooksu dünaamika:
  • Sammu tihedus: 173 spm
  • Sammu pikkus: 0,99 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,7 cm
  • Paremal jalal 50,8% ja vasakul jalal 49,2%

Rannametsa Luitejooks oli minu jaoks puhtalt treeningvõistlus. Laagris ei hoidnud grammigi tagasi, sest Luitejooksul tulemuse tegemine ei olnud eesmärk. Kogu pika nädalavahetuse eesmärk oli korralikult trenni teha ja timmida vormi maikuus algavaks tõsiseks võistlusperioodiks. Luitejooksu valik sai tehtud mõeldes Viljandi järvejooksule ja Tartu Maastikumaratonile: kuskil tuleks natuke harjutada, enne kui 100% asfaldijooksja maastikuvõistlustele saata.

Luitejooksule pandi meid kirja ühiselt Prorunneri klubi kaudu. Teada oli, et laager lõpeb soovijatel võistlusega. Ega ma end kirja pannes rohkem selle võistluse kohta midagi ei uurinud. Teadsin, et tegu on maastikujooksuga. See oligi kõik.

Paar nädalat tagasi hakati mind hirmutama õuduslugudega. Eesti kõrgeim liivaluide ja mida kõike veel. Härra Jooksja näitas rajaprofiili. Lugesin siis paari blogi ja mõtlesin endamisi, millesse ma end küll mässinud olen… Rohkem igaks juhuks uurima ei hakanud. Teadsin ainult seda, et nagunii tuleb võistlus laagriväsimuse pealt ja mida siin ikka põdeda.

Ega mugavustsoonis olles paremaks ei saa.

Seega tegime pühapäeva hommikul hommikujooksu ära, sõime kõhud täis, tudusime 1,5 tundi, pakkisime asjad kokku ja asusime Rannametsa poole teele. Stardipaiga juurde jõudes nägin maantee ääres mätastel linte ja sain aru, et see ongi rada.😶 Kusjuures see lihtne osa, kus pärast esimese tõuse oleks pidanud taastuma. Ok.

Parkisime auto ära ja parklasse jõudes sain aru, et tegu on ikka palju suurema ja “korralikuma” võistlusega, kui mina olin arvanud. Lava, muusika, stardi- ja finišikaar ülaval, rohkelt inimesi. Olin Luitejooksu alahinnanud. Võtsime stardimaterjalid välja ja asusime kiirelt soojendusjooksu tegema. Sörkisin 2 km. Jalad olid tinast. Rasked, väsinud. Naer ja nutt tahtis korraga peale tulla.😂 Viimaks tegime mõned jalavibutused, jooksuharjutused ja kolm lahtijooksu. Jalad hakkasid juba ellu ärkama. Pulss aga oli seejuures tavatult madal, sest organism oli lihtsalt väsinud ja ei jõudnud selle südamega nii aktiivselt kaasa peksta.

Viimane WC järjekorras seismine ja läksime stardikoridori ära. Olin teises stardigrupis, seega sain startida suhteliselt eest. Rahvast oli paksult, olime seal kokku litsutud nagu kilud karbis. Viimaks kõlas stardipauk ja saime sealt minema. Stardijooneni jõudmiseks läks 17 sekundit.

Esimene kilomeeter kulges mööda asfalti. Kuna jooksin tunde järgi, siis oli tempo tagasihoidlikum kui tavapäraselt. Ei tahtnud seda ära väsitatud südant nüüd liiga suure surve alla ka panna. Pulss oli pidevalt (võistluse kohta) väga madal, kiikus vaikselt 160–165 löögi vahel. Mõte oli joosta ebamugavas tsoonis ja mitte loivata, aga päriselt end tapma ka mitte hakata. Üldiselt tuli see päris hästi välja.🙂

Teine kilomeeter algas kohe mingi mudateega ja jätkus kuskil põllul traktorijälgedes joostes. Oh seda õnne, oh seda rõõmu… Mõtlesin endamisi, et kuni 4. km lõpuni peaks ju kõik lihtne olema. See siis ongi lihtne? Ok.😆

3. km saime mullalt minema pinnaseteele, mis oli puhta lebo eelnevaga võrreldes. Siis tuli jälle kuskil mätastel mütata. Viljar ergutas kuskil ja hiljem kuulsin, et liikusin tema arvates seal veel täitsa hea tempo ja ilusa sammuga. Tore. Tunne küll selline ei olnud.

3. km lõpus pöörasime metsa sisse.

Algas ronimine mööda liivaluidet. Jooksime muudkui sik-sakis ühte külge mööda. Küll üles, siis jälle alla, üles, jälle alla. Ja nii veel ja veel. Puujuured, kitsas rada. Õnneks mul mingit motivatsiooni ega tahtmist seal metsarajal kellestki mööda joosta ei olnud.

Mingi hetk sai see üles-alla jooksmine läbi ja saime veidi aega allamäge kulgeda. Sain aru, et esimene raske koht oli läbi saanud. Mul oli meeles, et rajakaardil olid tagasihoidlikumad tõusud umbes 4.–5. km kandis ja seejärel hullemad 7. km alates. Pärast esimesi tõuse sai veidi taastuda pehmel, aga tasasel metsarajal. Seal hakkasin vaikselt osadest selgadest mööduma. Kui esialgu joosti minust mööda, siis nüüd hakkasin ise selgasid korjama. Joogipunktist haarasin ka kiirelt topsi kaasa ja jõin joostes natuke spordijooki.

Edasi sai veel “taastuda” sellel mätlikul maanteeäärsel rajal. Tuli päris tähelepanelik olla, et mitte koperdada ja kukkuda. Ootasin juba selle lõigu lõppu, kuigi teadsin, et edasi tuleb võtta kõige hullemaid tõuse. Kõrvus kajasid veel kellegi sõnad: seina moodi tõusud…😳

Ei läinudki kaua aega mööda, kui nendega kohtusin. Esimene tundus hull, aga panin käed kiirelt ja suure amplituudiga liikuma, hingasin häälekalt ja tugevalt ja ronisin sealt jooksusammul üles, kui ümberringi poisid ja mehed kõndisid. Natuke oli uhke tunne küll.😏 Seejärel tuli natuke allamäge jooksmist, mis mul järskudel nõlvadel kehvasti välja kukub, sest olen teismelisena mäest alla joostes kukkunud ja rangluu murdnud ning tundub, et kehal ja mõistusel on tänu sellele allamäge jooksmisel korralik blokk ees.

Tulid aga järgmised tõusud, iga järgmine hullem kui eelmine. Mul oli aga kohe mingi hasart sisse tulnud, et saaks aina mehi seljataha jätta ja igast tõusust joostes üles minna, kui teised kõrval kõnnivad. Kohati vaadati mind nagu mingit sõgedat, sest ka pärast tõusu võtmist ei lubanud ma endal tempot alla võtta, vaid panin ikka kiirelt edasi minema ja jooksin mitmest seljast mööda. Ühtegi kõnnisammu ma sel rajal ei teinudki, kuigi olin eeldanud, et neid ikka omajagu tuleb. Maastikul allamäge jooksmist tuleb aga veel harjutada.

Lõpp tuli ootamatult kiiresti. Viimane järsk nõlv mäest alla ja siis oli vaja natuke veel sirgel pinnasel joosta, kui juba paistiski finišikaar. Kuulsin veel lõpusirgel enda taga mingeid samme lähemale tulemas. Selline asi, et mingi mees tahtis minust veel finišisirgel mööda kihutada, kui mina talle tõusudel ära tegin, ajas korralikult vihaseks 😁, tõmbasin jalad lõplikult tagumiku alt välja ja jooksin ilmselt ühe elu parima kiirendusega finišikaare alt läbi.

Tehtud!😍

Ajaks sain kirja 46:20, millega võib täitsa rahule jääda, arvestades maastikku ja laagriväsimust. Distants tuli minu kella järgi 7,98 km, kuid usun, et ehk kaotas kell GPSi signaali kuskil metsa all või tõusudel ära. Ei usu hästi, et distants tegelikkuses 300 m lühem oli. Samuti oli härra Jooksja kella järgi rada enam-vähem õige pikkusega.

Prorunneri kevadlaager sai ilusa lõppakordi. Nüüd võib natuke suurema südamerahuga Viljandi ja Otepää-Elva jooksudele vastu minna.😉

Kokkuvõttes:

• Aeg: 46:20
• Distants: 8,3 km (minu kell: 7,98 km)
• Keskmine tempo: 5:37 min/km (minu kell: 5:51 min/km)
• Max tempo: 3:08 min/km (finišispurt)
• Keskmine pulss: 165 bpm
• Maksimumpulss: 178 bpm
• Koht: 287/562
• Koht naiste seas: 49/207
• Koht N vanusegrupis: 17/60
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 175 spm
  • Keskmine sammu pikkus: 0,97 m
  • Vertikalne ostsillatsioon: 8,4 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 260 ms
  • Vasakul jalal olin 49,8% ajast ja paremal 50,2%