Rubriik: Võistlused

Rannametsa Luitejooks oli minu jaoks puhtalt treeningvõistlus. Laagris ei hoidnud grammigi tagasi, sest Luitejooksul tulemuse tegemine ei olnud eesmärk. Kogu pika nädalavahetuse eesmärk oli korralikult trenni teha ja timmida vormi maikuus algavaks tõsiseks võistlusperioodiks. Luitejooksu valik sai tehtud mõeldes Viljandi järvejooksule ja Tartu Maastikumaratonile: kuskil tuleks natuke harjutada, enne kui 100% asfaldijooksja maastikuvõistlustele saata.

Luitejooksule pandi meid kirja ühiselt Prorunneri klubi kaudu. Teada oli, et laager lõpeb soovijatel võistlusega. Ega ma end kirja pannes rohkem selle võistluse kohta midagi ei uurinud. Teadsin, et tegu on maastikujooksuga. See oligi kõik.

Paar nädalat tagasi hakati mind hirmutama õuduslugudega. Eesti kõrgeim liivaluide ja mida kõike veel. Härra Jooksja näitas rajaprofiili. Lugesin siis paari blogi ja mõtlesin endamisi, millesse ma end küll mässinud olen… Rohkem igaks juhuks uurima ei hakanud. Teadsin ainult seda, et nagunii tuleb võistlus laagriväsimuse pealt ja mida siin ikka põdeda.

Ega mugavustsoonis olles paremaks ei saa.

Seega tegime pühapäeva hommikul hommikujooksu ära, sõime kõhud täis, tudusime 1,5 tundi, pakkisime asjad kokku ja asusime Rannametsa poole teele. Stardipaiga juurde jõudes nägin maantee ääres mätastel linte ja sain aru, et see ongi rada.😶 Kusjuures see lihtne osa, kus pärast esimese tõuse oleks pidanud taastuma. Ok.

Parkisime auto ära ja parklasse jõudes sain aru, et tegu on ikka palju suurema ja “korralikuma” võistlusega, kui mina olin arvanud. Lava, muusika, stardi- ja finišikaar ülaval, rohkelt inimesi. Olin Luitejooksu alahinnanud. Võtsime stardimaterjalid välja ja asusime kiirelt soojendusjooksu tegema. Sörkisin 2 km. Jalad olid tinast. Rasked, väsinud. Naer ja nutt tahtis korraga peale tulla.😂 Viimaks tegime mõned jalavibutused, jooksuharjutused ja kolm lahtijooksu. Jalad hakkasid juba ellu ärkama. Pulss aga oli seejuures tavatult madal, sest organism oli lihtsalt väsinud ja ei jõudnud selle südamega nii aktiivselt kaasa peksta.

Viimane WC järjekorras seismine ja läksime stardikoridori ära. Olin teises stardigrupis, seega sain startida suhteliselt eest. Rahvast oli paksult, olime seal kokku litsutud nagu kilud karbis. Viimaks kõlas stardipauk ja saime sealt minema. Stardijooneni jõudmiseks läks 17 sekundit.

Esimene kilomeeter kulges mööda asfalti. Kuna jooksin tunde järgi, siis oli tempo tagasihoidlikum kui tavapäraselt. Ei tahtnud seda ära väsitatud südant nüüd liiga suure surve alla ka panna. Pulss oli pidevalt (võistluse kohta) väga madal, kiikus vaikselt 160–165 löögi vahel. Mõte oli joosta ebamugavas tsoonis ja mitte loivata, aga päriselt end tapma ka mitte hakata. Üldiselt tuli see päris hästi välja.🙂

Teine kilomeeter algas kohe mingi mudateega ja jätkus kuskil põllul traktorijälgedes joostes. Oh seda õnne, oh seda rõõmu… Mõtlesin endamisi, et kuni 4. km lõpuni peaks ju kõik lihtne olema. See siis ongi lihtne? Ok.😆

3. km saime mullalt minema pinnaseteele, mis oli puhta lebo eelnevaga võrreldes. Siis tuli jälle kuskil mätastel mütata. Viljar ergutas kuskil ja hiljem kuulsin, et liikusin tema arvates seal veel täitsa hea tempo ja ilusa sammuga. Tore. Tunne küll selline ei olnud.

3. km lõpus pöörasime metsa sisse.

Algas ronimine mööda liivaluidet. Jooksime muudkui sik-sakis ühte külge mööda. Küll üles, siis jälle alla, üles, jälle alla. Ja nii veel ja veel. Puujuured, kitsas rada. Õnneks mul mingit motivatsiooni ega tahtmist seal metsarajal kellestki mööda joosta ei olnud.

Mingi hetk sai see üles-alla jooksmine läbi ja saime veidi aega allamäge kulgeda. Sain aru, et esimene raske koht oli läbi saanud. Mul oli meeles, et rajakaardil olid tagasihoidlikumad tõusud umbes 4.–5. km kandis ja seejärel hullemad 7. km alates. Pärast esimesi tõuse sai veidi taastuda pehmel, aga tasasel metsarajal. Seal hakkasin vaikselt osadest selgadest mööduma. Kui esialgu joosti minust mööda, siis nüüd hakkasin ise selgasid korjama. Joogipunktist haarasin ka kiirelt topsi kaasa ja jõin joostes natuke spordijooki.

Edasi sai veel “taastuda” sellel mätlikul maanteeäärsel rajal. Tuli päris tähelepanelik olla, et mitte koperdada ja kukkuda. Ootasin juba selle lõigu lõppu, kuigi teadsin, et edasi tuleb võtta kõige hullemaid tõuse. Kõrvus kajasid veel kellegi sõnad: seina moodi tõusud…😳

Ei läinudki kaua aega mööda, kui nendega kohtusin. Esimene tundus hull, aga panin käed kiirelt ja suure amplituudiga liikuma, hingasin häälekalt ja tugevalt ja ronisin sealt jooksusammul üles, kui ümberringi poisid ja mehed kõndisid. Natuke oli uhke tunne küll.😏 Seejärel tuli natuke allamäge jooksmist, mis mul järskudel nõlvadel kehvasti välja kukub, sest olen teismelisena mäest alla joostes kukkunud ja rangluu murdnud ning tundub, et kehal ja mõistusel on tänu sellele allamäge jooksmisel korralik blokk ees.

Tulid aga järgmised tõusud, iga järgmine hullem kui eelmine. Mul oli aga kohe mingi hasart sisse tulnud, et saaks aina mehi seljataha jätta ja igast tõusust joostes üles minna, kui teised kõrval kõnnivad. Kohati vaadati mind nagu mingit sõgedat, sest ka pärast tõusu võtmist ei lubanud ma endal tempot alla võtta, vaid panin ikka kiirelt edasi minema ja jooksin mitmest seljast mööda. Ühtegi kõnnisammu ma sel rajal ei teinudki, kuigi olin eeldanud, et neid ikka omajagu tuleb. Maastikul allamäge jooksmist tuleb aga veel harjutada.

Lõpp tuli ootamatult kiiresti. Viimane järsk nõlv mäest alla ja siis oli vaja natuke veel sirgel pinnasel joosta, kui juba paistiski finišikaar. Kuulsin veel lõpusirgel enda taga mingeid samme lähemale tulemas. Selline asi, et mingi mees tahtis minust veel finišisirgel mööda kihutada, kui mina talle tõusudel ära tegin, ajas korralikult vihaseks 😁, tõmbasin jalad lõplikult tagumiku alt välja ja jooksin ilmselt ühe elu parima kiirendusega finišikaare alt läbi.

Tehtud!😍

Ajaks sain kirja 46:20, millega võib täitsa rahule jääda, arvestades maastikku ja laagriväsimust. Distants tuli minu kella järgi 7,98 km, kuid usun, et ehk kaotas kell GPSi signaali kuskil metsa all või tõusudel ära. Ei usu hästi, et distants tegelikkuses 300 m lühem oli. Samuti oli härra Jooksja kella järgi rada enam-vähem õige pikkusega.

Prorunneri kevadlaager sai ilusa lõppakordi. Nüüd võib natuke suurema südamerahuga Viljandi ja Otepää-Elva jooksudele vastu minna.😉

Kokkuvõttes:

• Aeg: 46:20
• Distants: 8,3 km (minu kell: 7,98 km)
• Keskmine tempo: 5:37 min/km (minu kell: 5:51 min/km)
• Max tempo: 3:08 min/km (finišispurt)
• Keskmine pulss: 165 bpm
• Maksimumpulss: 178 bpm
• Koht: 287/562
• Koht naiste seas: 49/207
• Koht N vanusegrupis: 17/60
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 175 spm
  • Keskmine sammu pikkus: 0,97 m
  • Vertikalne ostsillatsioon: 8,4 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 260 ms
  • Vasakul jalal olin 49,8% ajast ja paremal 50,2%

Sel aastal startisin Parkmetsa jooksul juba viiendat aastat järjest. Tulemused on olnud sellised: 38:50, 38:26, 38:24, 35:51. Täna räägin loo sellest, kuidas sain kirja aja 33:31. 😊

Hommikul lõin luugid lahti juba kella 8 paiku. Plaanisin kaua magada ja end eelnevast kahest väsitavast päevast korralikult välja puhata, aga uni läks ära. Ütleme nii, et selle üle ma just õnnelik ei olnud, sest tunne oli lihtsalt… meh. Väsinud. Hakkasin juba vaikselt toimetama, sõin ühe banaani ära ja pugesin korraks veel teki alla sooja. Järgmisel hetkel ärkasin 2 tundi hiljem plaanitud kella 10 äratuse peale. 2 lisatundi und. Kulus marjaks ära.

Siis läks aga päris kiireks. Valisin riided välja, pakkisin vajalikud asjad kokku, tegin kiirelt kaerahelbepudru valmis ja kugistasin sisse. Jõudsin veel isegi ühe masinatäie pesu pesema panna ning oligi juba aeg uksest välja tormata. Üle pika aja esimene võistlus, seega mõtlesin kogu tee Parkmetsa, kas kõik vajalik sai ikka kaasa…

Kohale ja tagasi sain oma trennikaaslase Janekuga, kes on praktiliselt minu naaber. Pole paha, kui ise bussiaegade pärast muretsema ei pea. 😉 Leidsime peatselt ka Siiri, võtsime oma stardimaterjalid välja, pealisriided kotti, pakihoidu ja ise WC-sse. Järjekorda ei olnud: positiivne. Sealt suundusime juba kergele soojendusjooksule, mis eriti kerge just ei olnud, sest pulss elas kuskil oma elu. Nägime raja olukorda ja nutt tahtis kurku tulla. Soojenduse ajal leidsime ka Tauri ja Kadri. Tegime mõned jalavibutused (loe: võimlesime), jooksuharjutused ja 3 lahtijooksu. Enesetunne küll veidi paranes, aga üldiselt olid jalad jõhkralt rasked ja enesetunne väsinud. Nagu tühi kott, mis ei seisa püsti. Jõudsin juba mõelda, kas olen end ületreeninud nende 3 kuu jooksul…

Igal juhul starti tuli minna. Vahetasin end võistlusvormi – valisin ka sel aastal pikkade varrukatega õhukese jooksusärgi ja lühikesed püksid + säärised, sest ilm oli täpselt sama nagu eelmisel aastal – ja jäime starti ootama. Kell 13.00 asusime teele.

Esimene üllatus tuli juba esimesel pöördel, kui selgus, et tavalise parkla läbimise asemel suunati meid hoopis kõnniteele. Positiivne. 1. km tiksus kinni ootamatult kiiresti: 4:33. Plaan oli rada läbida ca 5:00 tempos, parandades seega oma eelmise aasta aega ca minuti võrra. Mängisin oma peas seda tavapärast mängu: iga kilomeetri peal arvutan, mitu sekundit ees/taga olen kumulatiivselt oma eesmärgist. 2. km järel näitas kell aega 4:42. Pole üldse paha, arvestades, et seal tuli rinda pista juba Viljandi mnt äärse mudamülkaga. Seal sattusin “võistlema” ka ühe mehega, kes alati, kui ma temast möödusin või liiga lähedale jõudsin, õudselt spurtima hakkas. 😂 Nii kuni 6. kilomeetrini.

3. km-l avastasin, et mul on pidevalt pats näos kinni: tuli välja, et olin sellise hooga liikunud, et alumine patsikumm, mis kogu mu pahmakat ringi lendamast hoidma pidi, oli kuskile ära kadunud. 😄 3. km aega mul tuvastada ei õnnestunud, sest täpselt nagu igal eelneval korral, oli pehme raja ja lauge tõusuga 3. km minu jaoks üks kõige raskemaid hetki. See peegeldub ka kilomeetriajas, mida Garminist näen: 5:06. Vähemasti olid Liisi ja Argo ergutamas: aitäh!

Edasi läks asi veidi paremaks, sest esiteks sain ma keskmist tempot vaadates aru, et kolmas kilomeeter oli kindlasti minu eesmärgi tempost aeglasem, seega ei tohi alla anda. Teiseks olime tagasi asfaldil ning lauge languse peal. 4. km läks kinni vahetult pärast joogipunkti, mida ma taaskord ei kasutanud, sest nii lühikesel võistlusel pole tegelikult juua vaja: see on ainult enesepete, et korraks puhata ja jooksusammul sassi lasta minna. 4. km: 4:55. 

Seal mõistsin, et on lootust oma eesmärk täita, kuna üle poole distantsist oli läbi saanud ning väike varu tulevateks pehmeteks kohtadeks olemas. Jätkuvalt kemplesime seal triatloniklubi härrasmehega, kellele vist naiselt pähe saamine üldse ei meeldinud. Kohati oli see isegi naljakas. 😅 Korraks tekkis isegi mõte, kas tegu võiks olla minu blogi “kurikuulsa” kommentaatori 123-ga? Profiil klappis, kuid 123 ta vist siiski ei olnud. Vahemärkusena võib öelda, et hiljem selgus, et just nimelt 123. koha ta saigi. 😂 Selline numbrite mäng.

Toreda üllatusena avastasin, et rada on muudetud ning muda asemel saime kaks lõiku joosta parki ümbritseval asfaltteel. Aitäh korraldajatele! Päriselt pehmest rajast me muidugi ei pääsenud. Omajagu maad tuli siiski niiskel saepururajal rassida. Seda peegeldab ka 5. km aeg, mis traditsiooniliselt on alati jooksu kõige aegalsem. Sel korral: 5:12.

Veel ühed raskemad kohad tulevad minu jaoks vahetult pärast 5 km täitumist, kui tuleb jälle kuskil poris majade vahel mütata ning seejärel veel laasturada võtta. Võeh. Õnneks kogemust on mul sel rajal juba piisavalt, et vaimselt sellest iga korraga aina rohkem üle olla. Teadsin, et kohe saab jälle asfaldile ja sealt edasi on kõik juba käkitegu. Eriti arvestades, et minu kellal said kilomeetrid täis hiljem kui postide järgi, st et suudan raja lühemaks joosta. 6. km: 5:10.

Sel hetkel sain aru, et isiklik rekord on tõsiasi ning rada tuleb minu kella järgi omajagu lühem. Lülitasin mõtlemise välja ja lihtsalt kulgesin täie jõuga edasi. Finišikurvis kohtusin taaskord kaasaelajatega, mis sammule kohe vunki juurde andis. Võtsin oma viimsed jõuriismed kokku ja spurtisin finiši poole. Finišiaeg: 33:34.

Netoaeg: 33:31. Juhhuuuu! 😍

Finišis võtsin vastu klubikaaslaste õnnitlused ja taastusin isegi ootamatult kiiresti. Põlv oli natuke tundlik ja kopsud olid kogu järgneva päeva hellad. Eks keha vajab harjumist, pole ammu nii pikalt jahedat õhku sisse ahminud ja vahelduval maastikul kiires tempos jooksnud.

Vahetasime kiirelt riided, saime paari foto peale, sõime ja suundusime autasustamisele, kus N35 vanuseklassi poodium oli puhtalt meie TÜASKi päralt: fitnessklubi esindajad hõivasid 2. ja 3. koha, seistes 1. koha omaniku ehk Jekaterina Patjuki kõrval. Uhke värk!

Kokkuvõttes peab tõdema, et vaatamata enesetundele, mis oli valgusaastate kaugusel ideaalist, sai oma jooks siiski edukalt tehtud. Kuigi rada oli minu kella järgi 160 m lühem, siis oli peaaegu 2,5-minutiline rekordiparandus piisav, et isegi täpselt 7 km distantsi puhul oleksin oma aja vaatamata pehmemale rajale üle minutiga üle jooksnud. Hooaeg on saanud korraliku alguse.

Kokkuvõttes:

• Aeg: 33:31
• Distants: 7 km (minu kell: 6,84 km)
• Keskmine tempo: 4:48 min/km (minu kell: 4:55 min/km)
• Keskmine pulss: 176 bpm (sama nagu eelmisel aastal; ei pingutanud piisavalt)
• Maksimumpulss: 185 bpm (sama nagu eelmisel aastal)
• Koht: 130/364
• Koht naiste seas: 19/187 😯
• Koht N vanusegrupis: 6/63 😯😯😯
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 180 spm
  • Keskmine sammu pikkus: 1,12 m
  • Vertikalne ostsillatsioon: 8,5 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 247 ms
  • Vasakul jalal olin 49,4% ajast ja paremal 50,6%