Rannametsa Luitejooks oli minu jaoks puhtalt treeningvõistlus. Laagris ei hoidnud grammigi tagasi, sest Luitejooksul tulemuse tegemine ei olnud eesmärk. Kogu pika nädalavahetuse eesmärk oli korralikult trenni teha ja timmida vormi maikuus algavaks tõsiseks võistlusperioodiks. Luitejooksu valik sai tehtud mõeldes Viljandi järvejooksule ja Tartu Maastikumaratonile: kuskil tuleks natuke harjutada, enne kui 100% asfaldijooksja maastikuvõistlustele saata.

Luitejooksule pandi meid kirja ühiselt Prorunneri klubi kaudu. Teada oli, et laager lõpeb soovijatel võistlusega. Ega ma end kirja pannes rohkem selle võistluse kohta midagi ei uurinud. Teadsin, et tegu on maastikujooksuga. See oligi kõik.

Paar nädalat tagasi hakati mind hirmutama õuduslugudega. Eesti kõrgeim liivaluide ja mida kõike veel. Härra Jooksja näitas rajaprofiili. Lugesin siis paari blogi ja mõtlesin endamisi, millesse ma end küll mässinud olen… Rohkem igaks juhuks uurima ei hakanud. Teadsin ainult seda, et nagunii tuleb võistlus laagriväsimuse pealt ja mida siin ikka põdeda.

Ega mugavustsoonis olles paremaks ei saa.

Seega tegime pühapäeva hommikul hommikujooksu ära, sõime kõhud täis, tudusime 1,5 tundi, pakkisime asjad kokku ja asusime Rannametsa poole teele. Stardipaiga juurde jõudes nägin maantee ääres mätastel linte ja sain aru, et see ongi rada.😶 Kusjuures see lihtne osa, kus pärast esimese tõuse oleks pidanud taastuma. Ok.

Parkisime auto ära ja parklasse jõudes sain aru, et tegu on ikka palju suurema ja “korralikuma” võistlusega, kui mina olin arvanud. Lava, muusika, stardi- ja finišikaar ülaval, rohkelt inimesi. Olin Luitejooksu alahinnanud. Võtsime stardimaterjalid välja ja asusime kiirelt soojendusjooksu tegema. Sörkisin 2 km. Jalad olid tinast. Rasked, väsinud. Naer ja nutt tahtis korraga peale tulla.😂 Viimaks tegime mõned jalavibutused, jooksuharjutused ja kolm lahtijooksu. Jalad hakkasid juba ellu ärkama. Pulss aga oli seejuures tavatult madal, sest organism oli lihtsalt väsinud ja ei jõudnud selle südamega nii aktiivselt kaasa peksta.

Viimane WC järjekorras seismine ja läksime stardikoridori ära. Olin teises stardigrupis, seega sain startida suhteliselt eest. Rahvast oli paksult, olime seal kokku litsutud nagu kilud karbis. Viimaks kõlas stardipauk ja saime sealt minema. Stardijooneni jõudmiseks läks 17 sekundit.

Esimene kilomeeter kulges mööda asfalti. Kuna jooksin tunde järgi, siis oli tempo tagasihoidlikum kui tavapäraselt. Ei tahtnud seda ära väsitatud südant nüüd liiga suure surve alla ka panna. Pulss oli pidevalt (võistluse kohta) väga madal, kiikus vaikselt 160–165 löögi vahel. Mõte oli joosta ebamugavas tsoonis ja mitte loivata, aga päriselt end tapma ka mitte hakata. Üldiselt tuli see päris hästi välja.🙂

Teine kilomeeter algas kohe mingi mudateega ja jätkus kuskil põllul traktorijälgedes joostes. Oh seda õnne, oh seda rõõmu… Mõtlesin endamisi, et kuni 4. km lõpuni peaks ju kõik lihtne olema. See siis ongi lihtne? Ok.😆

3. km saime mullalt minema pinnaseteele, mis oli puhta lebo eelnevaga võrreldes. Siis tuli jälle kuskil mätastel mütata. Viljar ergutas kuskil ja hiljem kuulsin, et liikusin tema arvates seal veel täitsa hea tempo ja ilusa sammuga. Tore. Tunne küll selline ei olnud.

3. km lõpus pöörasime metsa sisse.

Algas ronimine mööda liivaluidet. Jooksime muudkui sik-sakis ühte külge mööda. Küll üles, siis jälle alla, üles, jälle alla. Ja nii veel ja veel. Puujuured, kitsas rada. Õnneks mul mingit motivatsiooni ega tahtmist seal metsarajal kellestki mööda joosta ei olnud.

Mingi hetk sai see üles-alla jooksmine läbi ja saime veidi aega allamäge kulgeda. Sain aru, et esimene raske koht oli läbi saanud. Mul oli meeles, et rajakaardil olid tagasihoidlikumad tõusud umbes 4.–5. km kandis ja seejärel hullemad 7. km alates. Pärast esimesi tõuse sai veidi taastuda pehmel, aga tasasel metsarajal. Seal hakkasin vaikselt osadest selgadest mööduma. Kui esialgu joosti minust mööda, siis nüüd hakkasin ise selgasid korjama. Joogipunktist haarasin ka kiirelt topsi kaasa ja jõin joostes natuke spordijooki.

Edasi sai veel “taastuda” sellel mätlikul maanteeäärsel rajal. Tuli päris tähelepanelik olla, et mitte koperdada ja kukkuda. Ootasin juba selle lõigu lõppu, kuigi teadsin, et edasi tuleb võtta kõige hullemaid tõuse. Kõrvus kajasid veel kellegi sõnad: seina moodi tõusud…😳

Ei läinudki kaua aega mööda, kui nendega kohtusin. Esimene tundus hull, aga panin käed kiirelt ja suure amplituudiga liikuma, hingasin häälekalt ja tugevalt ja ronisin sealt jooksusammul üles, kui ümberringi poisid ja mehed kõndisid. Natuke oli uhke tunne küll.😏 Seejärel tuli natuke allamäge jooksmist, mis mul järskudel nõlvadel kehvasti välja kukub, sest olen teismelisena mäest alla joostes kukkunud ja rangluu murdnud ning tundub, et kehal ja mõistusel on tänu sellele allamäge jooksmisel korralik blokk ees.

Tulid aga järgmised tõusud, iga järgmine hullem kui eelmine. Mul oli aga kohe mingi hasart sisse tulnud, et saaks aina mehi seljataha jätta ja igast tõusust joostes üles minna, kui teised kõrval kõnnivad. Kohati vaadati mind nagu mingit sõgedat, sest ka pärast tõusu võtmist ei lubanud ma endal tempot alla võtta, vaid panin ikka kiirelt edasi minema ja jooksin mitmest seljast mööda. Ühtegi kõnnisammu ma sel rajal ei teinudki, kuigi olin eeldanud, et neid ikka omajagu tuleb. Maastikul allamäge jooksmist tuleb aga veel harjutada.

Lõpp tuli ootamatult kiiresti. Viimane järsk nõlv mäest alla ja siis oli vaja natuke veel sirgel pinnasel joosta, kui juba paistiski finišikaar. Kuulsin veel lõpusirgel enda taga mingeid samme lähemale tulemas. Selline asi, et mingi mees tahtis minust veel finišisirgel mööda kihutada, kui mina talle tõusudel ära tegin, ajas korralikult vihaseks 😁, tõmbasin jalad lõplikult tagumiku alt välja ja jooksin ilmselt ühe elu parima kiirendusega finišikaare alt läbi.

Tehtud!😍

Ajaks sain kirja 46:20, millega võib täitsa rahule jääda, arvestades maastikku ja laagriväsimust. Distants tuli minu kella järgi 7,98 km, kuid usun, et ehk kaotas kell GPSi signaali kuskil metsa all või tõusudel ära. Ei usu hästi, et distants tegelikkuses 300 m lühem oli. Samuti oli härra Jooksja kella järgi rada enam-vähem õige pikkusega.

Prorunneri kevadlaager sai ilusa lõppakordi. Nüüd võib natuke suurema südamerahuga Viljandi ja Otepää-Elva jooksudele vastu minna.😉

Kokkuvõttes:

• Aeg: 46:20
• Distants: 8,3 km (minu kell: 7,98 km)
• Keskmine tempo: 5:37 min/km (minu kell: 5:51 min/km)
• Max tempo: 3:08 min/km (finišispurt)
• Keskmine pulss: 165 bpm
• Maksimumpulss: 178 bpm
• Koht: 287/562
• Koht naiste seas: 49/207
• Koht N vanusegrupis: 17/60
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 175 spm
  • Keskmine sammu pikkus: 0,97 m
  • Vertikalne ostsillatsioon: 8,4 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 260 ms
  • Vasakul jalal olin 49,8% ajast ja paremal 50,2%