Tartu Maastikumaraton (10 km)

Kirja pandud 10. mail.

Olime härra Jooksjaga kokku leppinud, et pühapäeval, 2. mail lähme Elvasse Tartu Maastikumaratoni virtuaaldistantse läbima. Tema jookseb 21 km ja mina kõnnin-jooksen 10 km: niimoodi lõpetame oma distantsidega enam-vähem sarnasel kellaajal, ilma et kumbki peaks teist mitu tundi kuskil ootama. Selleks ajaks oli mu jooksmisega taasalustamisest möödunud 6 nädalat. Minu treeningkava nägi ette sel pühapäeval kokku ca poolteist tundi liikumist: 75 minutit jooksu ja 15+10 minutit kõndi soojenduseks ja lõdvestuseks. Kiire arvutus näitas, et enam-vähem sellise ajaga on mul võimalik see 10 kilomeetrit Elvas läbida.

Minu eesmärk polnud joosta seda 10 kilomeetrit oma olemasoleva vormiga maksimaalselt kiiresti. Ma poleks tol hetkel julgenud midagi sellist ette võtta (vaata ka: eelmises postituses mainitud ärevus ja hirm igasuguse füüsilise pingutuse ees) ja ilmselt poleks ka mu keha veel selleks valmis olnud. Minu jaoks oli piisavalt, aga mitte liiga väljakutsuv mõte hoopis see, et läbida 10 km originaalrada kerge pingutusega veidike mugavustsoonist väljas. Maastik muudab jooksu nagunii juba väljakutsuvamaks, kui ma praegu harjunud olen. Kirss tordil oleks olnud see, et kui suudaksin 10 km läbida ilma kõndimata: midagi sellist pole ma teinud alates 2019. aasta Berliini maratonist alates. See oli teises elus ja terve igavik tagasi. Ma polnud absoluutselt kindel, et ma füüsiliselt valmis olen, et kõndimata 10 km joosta. See eeldas tõesti head enesetunnet ja kõigi asjaolude hästi kokkulangemist.

Pühapäeva lõunal oli Elvas liiklus tihe. Parkla oli paksult autosid täis ja jooksjaid oli näha pidevalt startimas ja finišeerimas. Saatsin härra Jooksja teele ja tegin ise alustuseks 15 minutit soojenduskõndi. Seest tõmbas õõnsaks, täpselt nagu enne päris võistlust. Tunne, mida enam peaaegu ei mäletanudki. Soojenduse lõpuga jõudsin täpselt stardikaareni, panin kella käima ja asusin vaikselt sörkima.

Rada oli vana, hea ja tuttav. See sama rada, kus ma kunagi esmakordselt suutsin 10 kilomeetrit alla tunni ajaga ära joosta. Good old times, 2014. Kui viimasel ajal olen kõik kõnnid ja jooksud teinud enamasti mõne podcasti, vahel ka mõne muusika playlisti saatel, siis seekord jätsin maha nii telefoni kui ka kõrvaklapid. Olin iseenda mõtetega ja kuulasin loodushääli. Ilm oli tuulevaikne, soe ja täiuslik jooksmiseks.

Esimesed 3–4 kilomeetrit olin ma väga ettevaatlik ja jälgisin hoolega oma pulssi, et mitte kohe liiga intensiivselt peale lennata. Tempot polnud mõtet jälgida, see oli seal metsavahel nagunii veelgi aeglasem kui mu tavaline väga aeglane tempo. 🙂 Enesetunne oli aga tõesti väga hea. Eks see ilmselt oli peas kinni. Mida kaugemale jõudsin, seda paremaks läks enesetunne ja tuju.

Poole maa peal sain aru, et kui esimene pool nii mõnusalt kerge oli, on suur lootus tõepoolest täna kõndimata see 10 km ära joosta. Minu õnneks polnud ka rada liiga pehme ega jalale kurnav ja soosis mind igati. Lasin pulsil ja tempol natuke ülespoole ronida, kuid hoidsin enesetunde siiski sellise mõnusa pingutuse juures. Nagu üks mõnus tempojooks, kus mingit veremaitset suus tundma ei pea, aga annad endale vabaduse liikuda veidike kõrgema pulsiga, kui tavaliselt harjunud oled. Need olid kunagi pikkade jooksude kõrval ühed minu lemmikud trennid.

Viimased 2 kilomeetrit möödusid juba mingusuguses erilises jooksueufoorias nimega runner’s high. Ma sain aru, et suudan kindlasti lõpuni jooksusammul vastu pidada. Mu enesetunne oli hea. Ma tundsin end lõpuks pärast tervet igavikku jooksuvaba agooniat jälle natukenegi jooksja moodi. Need on need hetked, kus korraks see hirm ja ärevus minust täielikult lahti ütleb. Selle asemel pühib minust üle mingisugune suur tänulikkuse laine, mida on raske kirjeldada. Need on kõige ilusamad ja lootusrikkamad hetked viimased pooleteise aasta jooksul.

Juba paistiski vana hea lõpusirge. Kuna minu Garminil oli ametlike kilomeetripostidega juba algusest saati olnud sees mõnesajameetrine vahe, siis spurtisin finišikaare alt läbi minnes veel kuni autoni, et oma 10 kilomeetrit virtuaaljooksu tulemuse jaoks ikka täis saada. Ja tehtud ta oligi. Minu teise jooksjaelu esimene järjest joostud 10 kilomeetrit. Esimene suur verstapost selles uues elus on seljatatud.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:13:37
  • Distants: 10 km
  • Keskmine tempo: 7:22 min/km
  • Max tempo: 6:05 min/km
  • Keskmine pulss: 159 bpm
  • Max pulss: 174 bpm
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 170 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 0,77 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 7,9 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 282 ms
    • Vasakul jalal olin 50,3% ajast ja paremal 49,7%

Nädala kokkuvõte 7.–13.09.2020

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Sain endale Aveliisi seltsi ja nüüd on kõnd-jooksud sada korda meeldivamad, sest seltsis on ikka segasem. Tegime ühe mõnusa Anne kanali ringi 5+5 süsteemis (5,5 km, 8:36 min/km, 143 l/min) ja seejärel mõnusalt tõhusa kerelihaste ÜKE otsa (32 min, 106 l/min). Kuna tegin maratoniks valmistuva härra Jooksjaga teiperit moraalse toena kaasa, siis olin süsivesikutest tühi ja see andis aeroobses osas endast korralikult tunda. Üldiselt siiski väga hea trenn. 🙂

Teisipäev: BodyPump. Süsikatevaene viimane päev ja ma olin ikka energiast päris tühi. Loomulikult tuli Pumpis tegemisele suhteliselt intensiivne kava ka. 😂 Aga võtsin natuke vähem raskusi ja sain üldiselt päris viisakalt hakkama. Ma jaksasin isegi 16 kätekõverdust varvastel ära teha. Mu viimase aja rekord oli enne 6. Seega: progress. 🙂 68 min, 139 l/min

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Kuna ilm oli vihmane, tegime oma kõnd-jooksu sisehallis. Süsikate peal jooksis keha ikka nii hästi ja keskmine pulss tuli sama tempo juures kohe mõnusalt palju madalam, sest isegi sörkides oli pulss mõnusalt madal ja enesetunne kerge, seda üle VÄGA pika aja. Ma isegi enam ei mäleta, millal end viimati joostes nii kergelt tundsin. 🙂 6,8 km, 8:34 min/km, 128 l/min

ÜKE osas andsime Aveliisiga jalgadele tuld, tegime harjutusi kummilintide ja oma keha raskusega. Huh. Korralik trenn. 38 min, 112 l/min

Neljapäev: Ümber Tamula Järve Jooks. Ehk siis minu jaoks kõnd. Kulgesin taaskord koos oma Võrumaa sõbranjedega. Õigemini spurtisin, sest nad on ikka nii kiired kõndijad, et mul ikka annab nende tempot hoida. 😅 Eriti, kui kätte on jõudnud neljas järjestikune trennipäev. Üldiselt ma sellist asja püüan vältida, aga see nädal oli igatpidi irregulaarne.

Kogu seda nädalat saatev megatuul oli ka Võrumaal teemaks, nii asfaldil kui ka märgaladel pori sees tallates. Kuulu järgi olevat kevadel asi seal Tamula ümber tunduvalt niiskem ja mudasem, seega mul oli täitsa hea meel, et seekord asi sügisel toimus.

Kokkuvõttes täiesti normaalne ja tehtav 7 km ring, millega sai Võrumaa sarja 11 võistlusest 8 tehtud. 7,12 km, 8:38 min/km, 146 l/min Järgmine ootab ees juba järgmisel laupäeval Kütiorus.

Reedest kuni pühapäevani oli meie pere hõivatud Eesti meistrivõistlustega maratonis. Härra Jooksja nimelt otsustas koos treeneriga paar nädalat tagasi, et sel aastal tahaks ikka ühe maratoni joosta, isegi kui Tartu Linnamaraton katku tõttu ära peaks jääma. 😐

Reede pärastlõunal Tallinnasse, laupäeva hommikul oli juba maraton. Mina olin geelitüdruk ja häälekas kaasaelaja. Härra Jooksjal läks vaatamata metsikule tuulega võitlemisele siiski megahästi ja kaotust eelmisel aastal Berliinis tehtud isiklikule jäi vaid 5 sekundit. Needki jäid finišisirgele, kus tuli härrasmehelikult naiste Eesti meistril finišeeruda lasta. Tubli, härra Jooksja! 🤩

Laupäeva õhtu ja pühapäeva veetsime kahekesi rahulikult Tallinnas. Käisime söömas ja vanalinnas ja Kadriorus jalutamas. Mõnus minipuhkus. 🙂 Aktiivsust ja samme kogunes igal päeval piisavalt, mis sest, et trenni neil päevil ei teinud. Polnud vajagi.

Kokkuvõttes:

Järgmisel nädalal ootab ees Võrumaa sarja üheksas etapp ehk kuratlikult raske Kütiorg. Lisaks tavapärased JJVd, üks Pump ja ilmselt üks kõnd veel lisaks. Kuna mul jäi õigel ajal Tallinna Maratoni pooliku osalus ümber regamata, siis tuleb sel kuul millalgi veel ka see matka vormis ette võtta. Läheb põnev paigutamiseks, arvestades Võrumaa sarja etappe ja muud elu. 😅