Võistlused – Lehekülg 20 – Nourish, Train & Flourish

See Rakvere Ööjooks oli üks eriskummaline kogemus. Läksin ainsa ootusega kuidagi finišisse jõuda, tegin aga sellise aja, mida poleks eales uskunud. 🙂 Kohe kõigest pikemalt.

Laupäevaks, 4. juuniks polnud ma oma vigastatud puusa tõttu 10 päeva sammugi jooksnud. Õigemini oli käimas juba kolmas (!) katsetus jooksupausiga puus terveks saada, sest eelmised kaks lõppesid mõlemal korral sellega, et esimesel jooksul olid postiivsed emotsioonid ja fanfaarid, teisel jooksul oli viu-viu vinguviiul ja valud puusas. 😕 Kui veidi kaugemale vaadata, olin ma Tartu Maastikumaratoni ja Rakvere Ööjooksu vahele jääva nelja nädalaga jooksmas käinud (tehke peas oma pakkumised!)… kaunid neli korda. See pauk puusale seal Otepää-Elva vahel oli ikka totaalne. Kes teab, kauaks see mind veel kummitama jääb.

Ööjooksule eelneva nädalaga tegin kolm korda jõutrenni, sh eelneval õhtul täisraskustega BodyPumpi, rohkelt koduseid spetsiifilisi harjutusi puusa eri osade tugevdamiseks, ja käisin kaks korda rattaga sõitmas, sh ühe korra pikemalt. Ühesõnaga ei hoidnud millegagi tagasi, sest mingit aja või rekordi plaani vigasena Rakveres olla ei saanud. Mul oli plaan end kuidagi finišisse vinnata, et medal saada. See oli enam-vähem kõik.

Laupäeval tegelesin õues küürutades kolm tundi kahe jalgratta hooldamisega. Ei tohi ikka lasta seisu selliseks, et ratast nii kaua küürima, pesema, loputama ja kuivatama peab. Seetõttu sõin liiga hilise lõunasöögi alles kell 16, käisin kiirelt pesus, lükkasin riided selga ja oligi aeg Treener ja Maria autole korjata ning Rakvere poole teele asuda. Ei mingit puhkamist ega lebotamist, et võistluseks valmis olla. Mul oli täiesti tavaline päev.

Rakveres ootas meid ees juba spordihoone ukseni numbrijärjekord, aga õnneks olime saabunud piisava varuga. Numbrid külge ja sai soojendusele minna. Päike säras taevas ja õhk oli väga soe. Juba 2 km soojendusjooksuga hakkas kergelt palav. Tegime koos Mariaga veel mõned jooksuharjutused, ma muudkui kuulasin oma puusa. Vaikus. Hea. Kella 20 paiku läksime stardialasse. Lugesin koos Treeneriga oma puusale sõnad peale, et finišisse tuleb jõuda. 😅

Kell 20.10 käib 10 km stardipauk ära, hakkame juba jooksma, kui järsku jäävad kõik seisma. Alles siis saime teada, et 10 km 2. stardigrupp lastakse rajale viis minutit pärast 1. gruppi. Milleks see vajalik või loogiline oli, ei suutnud me välja mõelda. 🤷🏻‍♀️ Olgu. Kell 20.15 sai meie jooks stardipaugu. Startisin üsna oma stardigrupi algusest, seega oli minek kiire. Hoidsin vägisi end nii palju tagasi, kui suutsin, et mitte massiga kaasa minna.

Esimene kilomeeter tiksus kinni ajaga 5:19. “Kuidas?” ja “Mis asi see nüüd oli?” olid mu ainsad mõtted. Enesetunne oli aga väga normaalne, selline mõnusa pingutuse tunne, mitte veremaitse suus. Spontaanselt tekkis mõte, et mida kiiremini jooksen, seda vähem tuleb valu kannatada. 😅 Nimelt ma olin üpris kindel, et üle mõne kilomeetri see puus mul vastu ei pea ja hakkab valutama nii ehk naa. Naudin siis seniks seda jooksu, kuniks antakse. Küll pärast raja servas sörkida ja kõndida jõuab.

Rada tundus olevat 2019. aasta oma. Too aasta, kui kõik ülikiirel rajal oma isiklikke jooksid, aga mina põiepõletikuga pooliku läbisin (loll) ja seejärel kuskil põõsas oksendasin ning autos värisesin. Erinevus oli ka see, et juunikuus on vastupidiselt augustile kell 20 täiesti valge, seega midagi öist selles ööjooksus ei olnud. Mul olid päikeseprillid ees.

Esimese kilomeetri tempo ootuspäraselt mõnevõrra järgmiste kilomeetritega langes. Ootasin muudkui, et millal tempo alla 6:00 langeb ja millal mu puus valutama hakkab. Esialgu ei kohtunud veel kummagagi. Vahepeal oli tegemist poolmaratoni tempogruppidest möödumisega ja 5 km jooksjate ja kõndijate vahel laveerimisega. Kuna ma mingit aega ei jooksnud, ei lasknud ma sellel end häirida. Soovisin hoopis poolmaratoonaritele jõudu ja tundsin vaatamata ühtsetele särkidele isegi mõned tuttavad ära. Joogipunktides said vabatahtlikud kenasti joogi kätte ulatamisega hakkama ja sinna ei jäänud küll ühtegi sekundit maha, niivõrd kiirelt ja efektiivselt sain sealt tulema.

5 km täitus ajaga 27:51. Olin selle üle ikka väga meeldivalt üllatunud. 😍 Tundsin puusas mõningast pinget, kuid adrenaliin ja dopamiin ilmselt varjutasid hullema. Valutorkeid ei olnud ja see oli põhiline. Veidike hakkas üldine väss peale tulema, seega otsustasin oma peas nüüd joosta lihtsalt kilomeetri kaupa. Ootasin 6 km märki, siis 7 km oma ja nii kuni lõpuni. Minu viimase kuu jooksutrenne arvestades oleks ka imelik, kui 5 km peal kerget väsimust tundnud ei oleks.

Rajal meenusid nii mitmed Ööjooksud, kus varem joostud on. Kuumuses, äikesetormis, üksinda, Mariaga, kiirelt ja tunduvalt aeglasemalt. Alles kodus avastasin, et poolmaratoni olen Rakveres jooksnud neli korda ja 5 km ühe korra, kuid 10 km läbisin seal täiesti esmakordselt. Raja lõpp oli juba päris tuttav. 7. ja 9. km olid viimased tõusud ja kui sealt üles sai, oli ainult allamäge staadioni poole minek. Mu puus oli täiesti elujõuline ja jalad lausa lendasid all. Jooksu kiiruselt teine kilomeeter oli 10. kilomeeter tempoga 5:23. Staadionil võtsin veel viimase jõu kokku ja lendleval sammul tulin üle finišijoone.

Netoaeg: 56:01

Üllatasin nii ennast kui ka teisi, sest sellist tulemust poleks osanud küll mitte keegi enne jooksu ennustada. Maria tegi superhea aja ja härra Jooksja jooksis üleüldse isikliku rekordi. 😍 Saime rõõmsalt heas seltskonnas ja heas meeleolus kodu poole teele asuda. Mu puus oli valuvaba ja andis endast pinges olekuga märku vaid pühapäeva öösel ja hommikul. Täna, esmaspäeval tundub kõik jälle normis olevat.

Lõpp hea, kõik hea.

Kokkuvõttes:

Aeg (neto): 56:01
Distants: 10 km (minu kell: 9,97 km)
Keskmine tempo: 5:36 min/km
Keskmine pulss: 175 l/min
Max pulss: 185 l/min
Koht: 493/1351
Koht naiste seas: 168/795
Koht N vanusegrupis: 84/338
Jooksu dünaamika:
- Sammu tihedus: 173 spm
- Sammu pikkus: 1,02 m
- Vertikaalne ostsillatsioon: 8,6 cm
- Vasakul jalal 51% ja paremal jalal 49% ajast

Viis aastat on möödas sellest ajast, kui ma reaalselt toimunud Rattarallist osa võtnud. Kuhu see aeg lendab?! 🧐 2018. ja 2019. aastal olin ma jubedalt hõivatud jooksmisega ja käisin ralli nädalavahetusel Raplas 10 km (rekordit) jooksmas. Järgmised kaks aastat oli katk ja mina olin südamehaige, seega sõitsime jõudumööda lühikese Ralli virtuaali koos härra Jooksjaga. Virtuaalidel olid meie keskmised kiirused 17 ja 20 km/h: tundub nagu nali, aga selline mu tervis siis oli. 🤷🏻‍♀️ Varasemalt olen Rallidel sõitnud kiirusega 24–28 km/h. Sel aastal sõitsime 60 km distantsi üheskoos ära kiirusega 23 km/h. Kohe kõigest lähemalt.

Härra Jooksjal oli kolmas kord Rattarallil osaleda, aga esimene kord mitte-virtuaalil. Seekord oli tal kasutuses kolmas laenuratas. 😅 Iga kord on ta sõitnud erinevalt sõbralt laenatud maastikurattaga. Kui minul südamehaigena mingit vormi polnud, saime ideaalselt nii sõidetud, et mina veeresin maanteerattal ja tema tegi maastikurattaga tööd. Sel korral on minu tervis ja treenitus õnneks palju paremad. See omakorda aga tähendas, et laugel maal ja laskumistel olin mina temast juba ainuüksi ratta tõttu palju kiirem. Sellest saime aru juba eelneval nädalal tehtud kahe ühise sõidu põhjal. Järgmiseks aastaks peab talle maanteeratta laenuks sebima. Usun, et pärast sellega Rattaralli läbimist ta enam ühtegi muud ratast näha ei tahagi. Viiendaks Rattaralliks on härra Jooksja lubanud oma ratta osta – jääme ootama.

Pühapäev algas varajase ärkamise ja kaerahelbepudruga. Taevas oli vihmapilvi täis ja õues polnud isegi 10 kraadi sooja. Otsustasin oma väljavalitud outfitile – lühikesed rattapüksid, pikk särk, vest, kindad, müts – sääred juurde lisada. Samuti panin topeltsokid jalga, kuna mul külmetavad rattal varbad alati, kui on vähem kui 20 kraadi sooja. Tagantjärele vaadates võib öelda, et sai täpselt sobiv riietus valitud. Ei olnud külm, ei olnud palav ja õnneks ei saanud isegi vihma.

Veidi enne kella 10 olime ERMi juures stardipaigas kohal. Läksime 2:00–2:30 stardigruppi, selle lõpp tundus olevat enam-vähem õige koht. Uus lainetega start tegi stardist mineku kindlasti turvalisemaks. Meile sobis. Läksime rahulikult minema, lasime kiiremad mööda ja kulgesime omas rütmis edasi. Otsisime punti, kelle taga tuulevarjus olla, aga väga kedagi ei leidnud. Enamasti sõitsime ikka kahekesi.

Kuskil enne Lähtet otsustas härra Jooksja, et tal on vaja metsapeatust. Mina sõitsin vaikselt edasi. Just sellele järgnesid mõnusad suured laskumised. Tõusud võtsin väga rahulikult venides. Saadjärvele jõudes võtsin hoo täiega maha ja ootasin härra Jooksja uuesti endale järele. Saime jälle koos edasi liikuda. Korraks kartsin, et äkki olin liiga kiirelt ees ära läinud, aga ta jõudis järele. 🙂 Igal laskumisel järgnes ikka sama lugu: isegi kui tegin end sadulas nii vähe aerodünaamiliseks, kui sai, veeresin ikka eest minema ja seejärel ootasin kaaslast järele. Kiirus kõikus ühest äärmusest teise.

Vedule jõudes saabus esimene joogipunkt. Mina midagi võtta ei soovinud, jõin oma jooki, aga härra Jooksja tahtis väikest banaaniampsu. Läksin jälle rahulikult edasi, aga ikka läks tükk aega, et kokku saada. Tuuline oli pidevalt, aga vähemalt ei sadanud. Tundsin end üldiselt väga hästi ja pulsi poolest oli see üks pikk madala pulsiga ots. Lihtsalt rattal, mitte joostes.

Enne Aovere risti tuli võtta mõni pikem laugem tõus, mis natuke reied läbi võttis. Üldiselt teadsin ma kuni Aovereni neid teid väga hästi. Mitmes kohas meenus see aasta, kui esimest ja viimast korda pikal Rattarallil käisin. Kuidas me Treeneriga seal paduvihmas ja orkaanilaadsetes tuultes ellujäämisega tegelesime. 😐 Edasi tulid teed, kus vaid üksikutel kordadel rattaga sõitnud olen, sh sellel samal pikal Rattarallil. Vajusin muudkui härra Jooksjal eest ära, ise seda tähele panemata. Enne pööret Luunjale oli ta täiesti kadunud. 🤷🏻‍♀️

Jõudsin Luunja joogipunkti, meenutasin seda aastat, kui seal vihma sadada kolistas, tühjad lauad tuules lendasid ja vabatahtlikke näha polnud. Kuidas me seal Treeneriga külmast värisesime ja muudkui Tartu poole edasi rühkisime. Nüüd oli päike välja tulnud, lauad olid söögist-joogist lookas. Sain mõne minuti seista, siis tuli ka härra Jooksja. Tal oli vahepeal sellise valu selga ja põlve sisse löönud, et pidi peatuma ja venitama. Siis sai vaikselt edasi sõita. Võtsime natuke RC Colat ja hakkasime tasapisi liikuma. Väikse asendimuutusega saime härra Jooksja põlve jälle koostööd tegema.

Pärast Kabinat oli raskem ja tuulisem osa läbi. Jäi vähem kui 10 km minna. Sõitsime läbi Veibri, nägime sõbrannat aias toimetamas ja siis ootas ees kruusatee lõik. Rajakaardil seda tähistatud ei olnud, kuid olles sealt mõned korrad kõndinud-jooksnud-rattaga sõitnud, teadsin ma päris täpselt, mis ees ootab. Korralik trepp ja raputamine. Tulin sealt nii kiirelt läbi, kui sai. Õnneks pidas ratas vastu.

Läbi Ihaste kruiisisime juba päris kiirelt Tartu suunas. Viimaks jälle hea sile asfalt, vastutuuleta ja allamäge. Kõik kodused rajad, iga sentimeeter täiesti selge. Sõpruse sillalt üles, rahulikult kurv ja seejärel sirge Turu tänav finiši suunas. Kahekesi koos liuglesime ühe finišijoone. Tehtud!