Narva Energiajooks 2022

Narva Energiajooks toimus ka sel korral oma tavapärases kastmes: ilm oli kuum, korraldus oli hea ja Narva oli äge.

Mina ja härra Jooksja läksime eelmisel päeval minu vanemate juurde itta ära. Mu jalad olid neljapäevasest rattatrennist täiesti kutupiilud ja isegi mu vigane puus valutas. Ei olnud just parim vibe enne võistlust. Sõime head toitu, veetsime koos aega, jalutasime koeraga ja tegin õhtul kiirelt paar harjutust jalgadele ja puusadele. Varakult tuttu, sest idas on alati parim uni.

Minu start oli laupäeval kell 11. Mõtlesime, et lähme nii, et oleme kuskil 50 minutit enne starti kohal, siis peaks jõudma mina enne starti kõik vajaliku tehtud ja pole härra Jooksjal liiga pikka tühja passimist enne poolmaratoni starti kell 12. Hommikul autosse istudes oli juba nii soe, et pikki riideid vaja polnud. Kohe oli selge, et tuleb väga palav päev.

Lõpuks mängis meie ajakava aga niimoodi välja, et kui auto Narvas pargitud saime, oli kell juba 10.25. Väga kiirelt hakkas väga kiire. Kui numbri külge sain, oli kell juba 10.40. Kiirelt sain Joaoru rannahoones Eesti Energia punktis ilma järjekorrata WCs käia (aitäh vabatahtlikele, kes lubasid mind sinna sisse!) ning 15 minutit enne starti läksin soojendust tegema. Täielik katastroof. Tavaliselt on 15 minutit enne kõik soojendavad liigutused juba tehtud. Reaalselt jooksin 500 meetrit, tegin tagasiteel paar põlve- ja sääretõstet ning see oli kõik. Trügisin oma stardikoridoris kärudest ja kepikõndijatest mööda jooksjate sekka. Paar minutit ootamist ja kõlas stardipauk 5 km distantsile.

Stardist minek oli üpris tihe. Tundsin peatselt, et puusas on korralik pinge sees. Päike praadis meid asfaldil korralikult ja tuult seal bastionimüüri taga tunda ei olnud. Pilved laiusid üle jõe teisel pool riigipiiri. Seekord oli sinnapoole vaatamine ikka hoopis teistmoodi. 100 meetrit eemal oli täiesti teine maailm. Maailm, mis ei saaks erinevam olla meie omast.

2 minutit (!) pärast starti vaatasin juba kella, et kaua veel. 😅 Tõsiselt palav oli, pulss oli esimestest meetritest tumepunane ja ainus mõte oli see, et mida kiiremini finišisse saab, seda vähem on vaja end siin pannil praadida. Midagi seal väga nautida ei jõudnud, tuli tegeleda ellujäämisega. Meenus 2017. aasta Narva Energiajooks, kui ilm oli identne selle korraga, aga minu vorm oli lihtsalt nii hea, et isegi nendes tingimustes jooksin pooliku esimest korda ametlikult alla 2 tunni ajaga 1:54:07. Olid ajad!

Raja esimene pool liikus vastupidises suunas mööda tavapärase pooliku raja lõpukilomeetreid. Oli päris hästi aru saada, kuidas rada muudkui vaikselt keris ülespoole. Väike tõus oli algusest peale ja selle ilmaga tundsid selle kohe ära nii süda kui ka jalad. Keegi tervitas mind ja soovis head jooksu. Kes ta oli, ei oska öelda. Veidi enne poolt maad ootas ees üks pikk ja korralik tõus. Pulss hüppas veel ülespoole ja tempo kadus täiesti. Kohe tõusu lõpus oli joogipunkt, kus tundus olevat korraga 100 inimest. Jooksin tagumise lauani ja alles siis sain aru, et seal on vaid spordijook. Seda endale jahutuseks pähe kallama ei hakanud. Suu kleepus niigi ja igatses vett, seega jäigi mul jook ja kastmisvesi punktist saamata. Väike motivatsioonilöök.

Sealt alates hakkasin meeter meetri haaval lõppu ootama. Jooksime pikal sirgel, mis samuti eelmistest kordadest tuttav, ja seejärel tegime väikse ringi ja pöörasime tagasi. Pilk kellale andis märku, et rada ei saa päris 5 kilomeetrit olla, vaid ilmselt venib pikemaks. Milleks seda väikest ringi vaja oli? 5 kilomeetrit oleks selletagi ilusti täis tulnud. Aga mis seal ikka: tuli joosta.

Seejärel saime pöörata alla tagasi bastionimüüri poole ja minna tagasi sealt, kust juba tulnud olime. Nägin trennikaaslasi poolmaratoniks sooja tegemas ja ütlesin neile väga dramaatiliselt, et tunnen neile juba ette kaasa. 😂 Meenusid need mitmed väga palavad ja rasked poolmaratonid, mille lõpukilomeeter seal lõpmatu tundub. Seekord oli distants neli korda lühem, ent ometigi oli tunne täpselt sama. Vähemalt kaasaelamine ja bänd raja ääres oli super nagu Narvas tavaks.

Viimased paarsada meetrit jooksis härra Jooksja minuga veidike kaasa ja ergutas mind. Ma olin kuskil nii omas mullis, et ei saanud midagi suurt aru. 5 kilomeetrit täitus minu kella järgi täpselt ajaga alla 30 minuti: 29:51. 2 minutit aeglasemalt kui Rakveres 10 km jooksu sees. See näitab, kui erinevad võivad kaks jooksu olla ja kui palju ilm kogu mängu mõjutab.

Minna oli veel aga jupike. Silla alt läbi joostes tundus seal varjus õhk vähemalt 10 kraadi jahedam kui asfaldil päikese käes. Sinna oleks võinud jäädagi. Finišisirgel polnud mitte midagi juurde panna. Jooksin üle joone, nägin Treenerit, Taurit ja Saalet ja andsin neile paari ropu sõnaga edasi oma emotsioonid.

Kilomeetriajad: 5:17, 5:51, 6:27, 6:28, 5:47.

Ikka väga hea tunne oli lõpuks finišis olla, mitte enam joosta, varju maha istuda ja kogu pudel jooki ühe sõõmuga alla kulistada. Sel hetkel oli mul isegi hea meel, et mu puus mul sel korral poolmaratoni joosta ei lubanud. Ma oleks seal kuumuses nende 2+ tunniga niimoodi surma saanud, et vähe pole.

Iga halb on millekski hea?

kokkuvõttes:

  • Aeg: 31:49
  • Distants: 5 km (minu kell: 5,28 km)
  • Keskmine tempo: 6:22 min/km (minu kell: 5:59 min/km)
  • Max.tempo: 4:47 min/km
  • Keskmine pulss: 176 bpm
  • Max.pulss: 182 bpm
  • Koht: 272/644
  • Koht naiste seas: 84/336
  • Koht N vanusegrupis: 38/115
  • Jooksu dünaamika:
    • Sammu tihedus: 170 spm
    • Sammu pikkus: 0,98 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,8 cm
    • Vasakul jalal 50,1% ja paremal jalal 49,9% ajast

Eesti Ööjooks 2022

See Rakvere Ööjooks oli üks eriskummaline kogemus. Läksin ainsa ootusega kuidagi finišisse jõuda, tegin aga sellise aja, mida poleks eales uskunud. 🙂 Kohe kõigest pikemalt.

Laupäevaks, 4. juuniks polnud ma oma vigastatud puusa tõttu 10 päeva sammugi jooksnud. Õigemini oli käimas juba kolmas (!) katsetus jooksupausiga puus terveks saada, sest eelmised kaks lõppesid mõlemal korral sellega, et esimesel jooksul olid postiivsed emotsioonid ja fanfaarid, teisel jooksul oli viu-viu vinguviiul ja valud puusas. 😕 Kui veidi kaugemale vaadata, olin ma Tartu Maastikumaratoni ja Rakvere Ööjooksu vahele jääva nelja nädalaga jooksmas käinud (tehke peas oma pakkumised!)… kaunid neli korda. See pauk puusale seal Otepää-Elva vahel oli ikka totaalne. Kes teab, kauaks see mind veel kummitama jääb.

Ööjooksule eelneva nädalaga tegin kolm korda jõutrenni, sh eelneval õhtul täisraskustega BodyPumpi, rohkelt koduseid spetsiifilisi harjutusi puusa eri osade tugevdamiseks, ja käisin kaks korda rattaga sõitmas, sh ühe korra pikemalt. Ühesõnaga ei hoidnud millegagi tagasi, sest mingit aja või rekordi plaani vigasena Rakveres olla ei saanud. Mul oli plaan end kuidagi finišisse vinnata, et medal saada. See oli enam-vähem kõik.

Laupäeval tegelesin õues küürutades kolm tundi kahe jalgratta hooldamisega. Ei tohi ikka lasta seisu selliseks, et ratast nii kaua küürima, pesema, loputama ja kuivatama peab. Seetõttu sõin liiga hilise lõunasöögi alles kell 16, käisin kiirelt pesus, lükkasin riided selga ja oligi aeg Treener ja Maria autole korjata ning Rakvere poole teele asuda. Ei mingit puhkamist ega lebotamist, et võistluseks valmis olla. Mul oli täiesti tavaline päev.

Rakveres ootas meid ees juba spordihoone ukseni numbrijärjekord, aga õnneks olime saabunud piisava varuga. Numbrid külge ja sai soojendusele minna. Päike säras taevas ja õhk oli väga soe. Juba 2 km soojendusjooksuga hakkas kergelt palav. Tegime koos Mariaga veel mõned jooksuharjutused, ma muudkui kuulasin oma puusa. Vaikus. Hea. Kella 20 paiku läksime stardialasse. Lugesin koos Treeneriga oma puusale sõnad peale, et finišisse tuleb jõuda. 😅

Kell 20.10 käib 10 km stardipauk ära, hakkame juba jooksma, kui järsku jäävad kõik seisma. Alles siis saime teada, et 10 km 2. stardigrupp lastakse rajale viis minutit pärast 1. gruppi. Milleks see vajalik või loogiline oli, ei suutnud me välja mõelda. 🤷🏻‍♀️ Olgu. Kell 20.15 sai meie jooks stardipaugu. Startisin üsna oma stardigrupi algusest, seega oli minek kiire. Hoidsin vägisi end nii palju tagasi, kui suutsin, et mitte massiga kaasa minna.

Esimene kilomeeter tiksus kinni ajaga 5:19. “Kuidas?” ja “Mis asi see nüüd oli?” olid mu ainsad mõtted. Enesetunne oli aga väga normaalne, selline mõnusa pingutuse tunne, mitte veremaitse suus. Spontaanselt tekkis mõte, et mida kiiremini jooksen, seda vähem tuleb valu kannatada. 😅 Nimelt ma olin üpris kindel, et üle mõne kilomeetri see puus mul vastu ei pea ja hakkab valutama nii ehk naa. Naudin siis seniks seda jooksu, kuniks antakse. Küll pärast raja servas sörkida ja kõndida jõuab.

Rada tundus olevat 2019. aasta oma. Too aasta, kui kõik ülikiirel rajal oma isiklikke jooksid, aga mina põiepõletikuga pooliku läbisin (loll) ja seejärel kuskil põõsas oksendasin ning autos värisesin. Erinevus oli ka see, et juunikuus on vastupidiselt augustile kell 20 täiesti valge, seega midagi öist selles ööjooksus ei olnud. Mul olid päikeseprillid ees.

Esimese kilomeetri tempo ootuspäraselt mõnevõrra järgmiste kilomeetritega langes. Ootasin muudkui, et millal tempo alla 6:00 langeb ja millal mu puus valutama hakkab. Esialgu ei kohtunud veel kummagagi. Vahepeal oli tegemist poolmaratoni tempogruppidest möödumisega ja 5 km jooksjate ja kõndijate vahel laveerimisega. Kuna ma mingit aega ei jooksnud, ei lasknud ma sellel end häirida. Soovisin hoopis poolmaratoonaritele jõudu ja tundsin vaatamata ühtsetele särkidele isegi mõned tuttavad ära. Joogipunktides said vabatahtlikud kenasti joogi kätte ulatamisega hakkama ja sinna ei jäänud küll ühtegi sekundit maha, niivõrd kiirelt ja efektiivselt sain sealt tulema.

5 km täitus ajaga 27:51. Olin selle üle ikka väga meeldivalt üllatunud. 😍 Tundsin puusas mõningast pinget, kuid adrenaliin ja dopamiin ilmselt varjutasid hullema. Valutorkeid ei olnud ja see oli põhiline. Veidike hakkas üldine väss peale tulema, seega otsustasin oma peas nüüd joosta lihtsalt kilomeetri kaupa. Ootasin 6 km märki, siis 7 km oma ja nii kuni lõpuni. Minu viimase kuu jooksutrenne arvestades oleks ka imelik, kui 5 km peal kerget väsimust tundnud ei oleks.

Rajal meenusid nii mitmed Ööjooksud, kus varem joostud on. Kuumuses, äikesetormis, üksinda, Mariaga, kiirelt ja tunduvalt aeglasemalt. Alles kodus avastasin, et poolmaratoni olen Rakveres jooksnud neli korda ja 5 km ühe korra, kuid 10 km läbisin seal täiesti esmakordselt. Raja lõpp oli juba päris tuttav. 7. ja 9. km olid viimased tõusud ja kui sealt üles sai, oli ainult allamäge staadioni poole minek. Mu puus oli täiesti elujõuline ja jalad lausa lendasid all. Jooksu kiiruselt teine kilomeeter oli 10. kilomeeter tempoga 5:23. Staadionil võtsin veel viimase jõu kokku ja lendleval sammul tulin üle finišijoone.

Netoaeg: 56:01

Üllatasin nii ennast kui ka teisi, sest sellist tulemust poleks osanud küll mitte keegi enne jooksu ennustada. Maria tegi superhea aja ja härra Jooksja jooksis üleüldse isikliku rekordi. 😍 Saime rõõmsalt heas seltskonnas ja heas meeleolus kodu poole teele asuda. Mu puus oli valuvaba ja andis endast pinges olekuga märku vaid pühapäeva öösel ja hommikul. Täna, esmaspäeval tundub kõik jälle normis olevat.

Lõpp hea, kõik hea.

Kokkuvõttes:

  • Aeg (neto): 56:01
  • Distants: 10 km (minu kell: 9,97 km)
  • Keskmine tempo: 5:36 min/km
  • Keskmine pulss: 175 l/min
  • Max pulss: 185 l/min
  • Koht: 493/1351
  • Koht naiste seas: 168/795
  • Koht N vanusegrupis: 84/338
  • Jooksu dünaamika:
    • Sammu tihedus: 173 spm
    • Sammu pikkus: 1,02 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,6 cm
    • Vasakul jalal 51% ja paremal jalal 49% ajast