Eile magama jäädes ja täna üles tõustes jäin jälle mõtlema selle üle, et selline normaalne näljatunne meeldib mulle väga. Ei, ma ei räägi siin sellisest näljast, mis teeb inimese hangry‘ks (hungry+angry ehk näljane+vihane) ja mis tuleb peale pärast 6–… tundi söömata olles, kus võiks süüa ära terve külmikutäie toitu ja siis veel natuke ning pärast seda kõike pikali maas ägiseda ja mõelda, et kellele seda nüüd tarvis oli. Ma räägin sellest heast näljatundest, kus kõht tundub tühi, vaikselt liigub mõte söögi peale ja ma tunnen, et mu keha on söödud energia ilusti ära kulutanud ja vajab funktsioneerimiseks uut energiat. Vot see on see õige näljatunne, mida ma naudin.
Vahel ma unustan ära, kui mõnus see tunne on. Näiteks LCHFi järgi elades ja süsivesikuid täielikult vältides ei tundnud ma seda ideaalset näljatunnet mitte kunagi. Never ever! Sõin küll palju vähem kaloreid kui praegu, tegin ikka väga aktiivselt trenni, aga näljatunne tekkis aeglaselt ja polnud ka siis see “õige”. Tundub justkui ebaloogiline, eksole? Nagu teiste muljetest olen kuulnud, on see paljudele tuttav tunne. Võisin olla vabalt 6–8 tundi söömata ja see polnud probleem. Rasv hoidis kõhu täis, aga praegu süsivesikuid süües on mu ainevahetus kordi kiirem ning mulle endale tundub, et kogu organism töötab kuidagi efektiivsemalt. Põletan ära rohkem kaloreid, tunnen end kergemalt ning midagi on justkui teistmoodi ja paremini, ei oskagi seda sõnadega kirjeldada. Eriti hästi oli see “lennukuse” tunne tajutav paar nädalat pärast LCHFi lõpetamist aprilli alguses. Trennid muutusid kordi paremaks, ainevahetus kiirenes umbes 10 korda ja psühholoogiliselt olin paremas paigas. Olen siiani.
Kuskil 3 ja 4 vahel on see minu mõnus näljatunne. allikas
Nüüd aga puutun vahel kokku vastupidise olukorraga. Mina, Margit, olen krooniline süsivesikuarmastaja. Suhkur ja maiustused pole mulle komistuskivi, aga kõik jahust pagaritooted on. Vahel muutub minu ja süsivesikute vaheline suhe minu suhtes “vägivaldseks” ehk tuleb ette kordi, kus lendab minu intuitiivne toitumine täielikult vastu taevast ja ma lihtsalt söön (süsivesikurikast) toitu edasi, sest see on maitsev, kuigi mul on ammu kõht täis. Ma olen ikkagi inimene ja alles selle täiusliku tasakaalu otsingutel. See nädalavahetus oli minu jaoks ikka massiivne feil, sest olin vanematekodus ja ema küpsetas seal seda kõige lihtsamat nisujahupõhjaga õunakooki (valge suhkur ka juures, khmmmm) ning kodust pitsat. Kodune = parim! Vot need on need hetked, kus ma tahaks ükskord olla endas 100% kindel, et ma suudan kuulata oma kõhtu ja mitte süüa üle. See nädalavahetus ma oma kõhtu ei kuulanud… Sõin liiga palju, toppisin liiga palju seda suhkrut ja nisujahu endale sisse ja ei tundnud paar päeva üldse korralikku näljatunnet. 😦 No ja kõik need süsivesikud hoiavad kehas endaga veel vett ka, seega tundsin end justkui õhupallina. Sellised glükogeenivarud, et jookse või maratoni… Olin endas isegi pettunud, aga mingisse musta auku ei langenud. Õnneks Tartusse naastes sain kohe toitumisrajale tagasi ja toitumise korda ning enesetunne on nii ikka miljon korda parem.
Ka mul tuleb neid halbu päevi ja vahel isegi nädalaid ette, kus toitumine lonkab mõlemat jalga. Nendest tuleb aga üle saada ja edasi liikuda. Minu õnneks aitavad Food Friday postitused mind palju, sest panevad rohkem oma toitumisele mõtlema ja tegema paremaid valikuid; need on justkui reaalsuse meeldetuletused, mis aitavad oma valikutest paremini aru saada.
Igal juhul eile oli hull trennipäev ning ära sai põletatud päris palju energiat. Tulin koju, ise mõnusalt näljane, sõin ära korraliku õhtusöögi ning mõned tunnid hiljem magama minnes tundsin juba sellist mõnusat tühjust kõhus. Hommikul ärgates olid meeled eriti erksad, tõusta oli samuti tühja kõhuga kergem (tahan ruttu süüa 😀 ) ja puder maitses eriti hea. Vot selline toitumine mulle meeldib: ma tunnen, et keha on söödud energia ära kulutanud ja vajab juurde uut, millega ma teda hea meelega varustan. Mitte, et keha on pidevalt energiat täis ja ükskõik, kui palju ma trenni ei teeks, pole ma ikka korralikult näljane. Toit on kütus ja nälg on punane tuluke armatuurlaual, mis tuletab meelde, et nüüd on vaja tankida (õige kütusega!). See “õige” näljatunne on täitsa meeldiv.
Kas Sa suutsid enam-vähem aru saada, millisest tundest ma räägin? Ma loodan, et mu jutt oli ikka enam-vähem loogiline. 😀
NB! Kokkuvõtte tekst on kirjutatud võistluse päeval. Nüüd ma näen asju juba enam mitte nii mustades toonides. 🙂
Esimest korda ei taha ma väga hea meelega seda võistluse kokkuvõtet kirjutada. Kahjuks seekord ei jäänud ma võistlusega üldse rahule. Ma ise ka väga täpselt ei tea, miks. Las ma räägin lähemalt…
Hommikul ärkasin päris närviliselt ja kogu kõht oli liblikaid täis. Väga ebatavaline. Sellel aastal olen osalenud 15 võistlusel ja nii hullu pabinat pole veel olnud. Isegi kaerahelbepuder ei tahtnud kuidagi alla minna ning näksisin lihtsalt natuke banaani ja leiba. Kuna mul oli nii palju aega, siis käisin kell 9 maratoni starti vaatamas ja tulin siis koju tagasi närveldama. Vahetasin veel särgi ka ära, kuna õues polnud väga külm ja tagantjärele vaadates olid lühikesed varrukad ainuõige otsus.
Veel õnnelikult teadmatu eesootava eel…
Kella 10 ajal läksin tagasi Raekoja platsi juurde, tegin umbes 15 minutit sooja, ootasin uskumatult lühikeses WC-järjekorras, viisin asjad ära ja oligi aeg minna stardikoridori. Jalad tundusid täitsa tipp-topp olevat ning vigastatud tallaalusel polnud ka midagi viga. 3, 2, 1 – start!
Esimese kilomeetri läbisin tagantjärele vaadates liiga kiiresti. Lootsin südames ikkagi aega Tallinna poolmaratoni lähedusse, 2:05 ja 2:10 vahele. Kahjuks ei olnud minu keha aga millekski selliseks valmis, nagu selgus juba poolmaratoni esimesel kolmandikul. Raske oli, tõesti raske algusest lõpuni.
Foto: P. Pokk (Sportfoto)
Täpselt 6. km lõpus ja 7. km alguses lõi alakõhu vasakusse poolde uskumatult tugev valu. Proovisin edasi joosta, aga nii valus oli, et pidin kõndima hakkama. 😦 Esimest korda hakkasin mõtlema katkestamismõtteid, sest veel 15 km sellist valu taluda poleks füüsiliselt võimalik olnud. Umbes 150 meetri möödudes ja korralikult hingates andis valu järele ja hakkasin vaikselt sörkima. Vahepeal tervitas mind veel paar blogilugejat, aga midagi eriti toredat ma neile vastu öelda ei suutnud. Annate ehk selle andeks.
Oli äärmiselt imelik, et kaasaelajaid praktiliselt tee ääres polnud, heal juhul 3–4 kohas elas grupp inimesi korraks kaasa. Üldiselt aga lihtsalt jooksime ilma mingi meluta. Ilm oli õnneks jooksuks sobilik: umbes 10 kraadi, tuulevaikne ja enamasti pilvine.
Teises joogipunktis märkasin Liisat, kes mu pärast seda kohe ka kinni püüdis ja minust möödus. Päris jala kohta ja minu vastus oli midagi taolist: “Jalg on hea, kõik ülejäänu on halb.” Olin tõeliselt läbi, sest ega rajaprofiil terve tee just ei hellitanud. Mulle meeldib Tartus joosta, aga võistlused siin on olnud alati nii kohutavalt raske (meenutagem hetkeks Olümpiajooksu elamusi). Ei suutnud kahjuks temaga koos tempot hoida, sest 5:50 polnud sellel hetkel mulle kahjuks võimetekohane. Kuskil 11 km kandis, olnud jõudnud taas tagasi kesklinna, sõin ka esimese geeli.
Foto: S. Haage (Sportfoto)
Mingil hetkel hakkasin ma oma pulsikellal olevat tempot täielikult ignoreerima, sest see ainult frustreeris mind. Pulsinäit oli nagunii kõrge, üle 170, ja see mind üldse ei huvitanud. Kuskil 14 kilomeetri juures olid reie tagaosad ja tagumik juba nii kohutavalt valusad, et ma kasutasin iga joogipunkti lihtsalt võimalusena korraks kõndida, jalga sirutada, nuusata ja suud loputada. Säärte ja taldadega oli kõik enam-vähem OK, aga jalad põlvest ülespoole olid lihtsalt surnud. Finito.
Foto: A. Tõugjas
Algas täielik piin ja eneseületus. Arusaamine, et ainult 67% rajast on läbitud, muutis tuju veelgi nürimaks. 7 km veel ja mul on juba nii valus. 😦 Oleks lausa nutta tahtnud ja mõtlesin mitu korda kõndimisest või isegi katkestamisest. Polnud tuju, polnud tempot, mitte midagi polnud!
Korraks ajas mind isegi närvi see, et publikut üleüldse raja ääres polnud. Rakveres oli nii palju inimesi ergutamas ja seal olin ma maailma õnnelikem inimene, kuigi jooksin samas tempos nagu Tartus ja jalad olid lõpuks sama surnud. Tegelikkus oli aga selline, et MINA ei jaksanud joosta. MINA olin aeglane. MINA ei suutnud teha jooksu, millega oleksin võinud rahule jääda. Kõik ülejäänu on triviaalne ja ebaoluline. Mina olin see, kes jooksis, ja keegi teine polnud milleski süüdi.
5. km: mingisugune tõus. 7. km: valud kõhus. 15.–19. km: kõik valutas ja tuju kustus. 20. km: äkki ma jõuan lõppu? 21. km: on lootust joosta alla 2:15, pane nüüd! 🙂 22. km (100 meetrit): lõpuspurt.
Lossi tõus 19. kilomeetril oli täielik killer. Pool tõusu jooksin, aga siis enam ei suutnud ning väga hoogsalt kätega hoogu juurde andes rühkisin sealt mäest üles. Olin finišile nii lähedal, aga ikka veel tuli mööda Toomemäge tiirutada. Ärge saage valesti aru, seal on meeletult ilus, aga lihtsalt nii raske oli. Veidi enne 20. km posti nägin endast möödumas 3:45 maratoni gruppi ning sain aru, et kui neid väga ette ära ei lase, suudan lõpetada alla 2:15, kui tubli olen ja rohkem alla ei anna.
Kilomeeter enne lõppu motiveeris see 2:15 aeg mind nii väga, et suutsin tempolt 7:30 min/km (sörk!!!) kiirendada temponi 5:30, millega jooksin kogu 21. kilomeetri. Viimane täiskilomeeter tuli sama kiire kui esimene. Enne lõppu nägin veel Elarit ja Jaani, kelle ergutus andis jõudu lõpuspurdiks. Pööre paremale, Raekoja plats ja punane vaip. Panin mängu kõik, mis veel südames ja hinges sees oli (sest keha oleks langenud juba 7 km tagasi ja mitte sentimeetritki liikunud) ja lihtsalt jooksin nii kiiresti kui suutsin (ehk tempoga alla 4 min/km).
Foto: K. Kroon (Sportfoto)
Finiš ja medal. Selle jaoks ma starti läksin ja selle medali ma sealt sain.
Kahjuks polnud seekord mitte mingit emotsiooni. 😦 Kuidagi kurb hakkas. Minu kõige aeglasem ja kõige raskem poolmaraton. Olin ju finišis, jalg ei teinud valu, aeg polnud midagi katastroofilist, medal oli kaelas ja hooaeg läbi, aga ma ei olnud ikkagi õnnelik. Nägin Marist, tema muidugi kiitis mind ja oli rõõmus, et vaatamata oma vigastusele ja jooksupausile siiski finišeerusin, aga mina olin endas pettunud. Miski ei andnud mulle rahu. Miski jäi kripeldama…
Tulemused
Aeg: 2:14:41
Keskmine tempo: 6:23 min/km
Koht: 513 (566-st)
Koht naiste hulgas: 171 (212-st)
Koht N21 vanusegrupis: 88 (116-st)
Keskmine pulss: 173 bpm
Maksimumpulss: 185 bpm (lõpuspurt)
Kalorikulu: 1344 kcal
Päeva muutis rõõmsamaks see, et Marise maraton oli täielik õnnestumine ning ta saavutas naistest 3. koha. 🙂 Vot see tegi mu küll rõõmsamaks, kui ta poodiumil nii õnnelik oli. On uskumatult tore nii andeka ja toreda inimese käe all treenida. Maris on motivatsiooniks meile kõigile.
Veidike teiperist. Usun, et teiperist mul mingi kasu ei olnud, kahju aga see ka ei teinud. Kui süsivesikute piiramise 4 päevaga võtsin alla 2,3 kg, siis 2 laadimispäevaga tuli juurde 1,3 kg ja stardis olin seega ikkagi 1 kg kergem ja see oli ka ainus otsene teiperi kasutegur, sest poolmaraton on lihtsalt liiga lühike distants, et jõuda seinani, mida on tarvis edasi lükata. Minu puhul ei saanud otsa energia, vaid lõi välja vähene jooksutrenn. Teiper jäägu siiski maratonide jooksmise juurde, minusugusel aeglasel harrastajal seda poolmaratoniks tarvis ei lähe. Ära sai see aga proovitud ning kogemus tuleviku tarbeks on olemas.
Kokkuvõttes ei jäänud ma võistlusega rahule. Ootasin Linnamaratonilt palju, ikkagi minu armastatud Tartu… Vahel jäävad unistused unistusteks. Miski kripeldab hinges, kuigi tegelikult midagi niiiiii halvasti ei läinud. Ei tea. Tegelikult, võib-olla ma isegi tean: kukkus kokku mu usk, et ma suudan kunagi maratoni joosta. Sellel päeval murdus mu vaim ja vot see ongi vist see, mis kripeldab. Kui seljataha jäävad sellised rasked poolmaratonid, siis kuidas peaks ma suutma kunagi topelt nii pikka maratoni joosta? Ma mõtlen maratonist nii tihti. Ma tahan loota, et ma saan sellega hakkama, aga praegu ma seda enam ei usu. Ma pole piisavalt treenitud, mu pulss on joostes liiga kõrge ja nii seda maratoni joosta ei saa… Täna pean lihtsalt hindama seda, et jalg pidas vastu, plaanitud võistlus sai joostud, medal sai kaela ja võib-olla ongi see nüüd hea koht, kust proovida midagi õppida. Olin 14 päeva rajalt maas. Vähemalt minu puhul kehtib kindlalt see reegel, et paremaks jooksjaks saab ainult joostes. Kui ma ei jookse, siis mu jooks taandareneb. Vot see on reaalsus, see on õppetund. Ma võin ju seda ratast vändata, ma võin ju pumpida, ma võin ju *misiganes*, aga see ei tee minust paremat jooksjat.
No see viimane lõik, kirjutatud võistluse päeval, oli küll väga väga tume ja kurb. Täna ma enam nii kurb ei ole. 🙂 Aasta tagasi jooksin ma Tartus Tudengimaratonil 10 km. See oli tollal minu pikim distants, mida läbisin esimest korda võistlusel ja elus üldse 4. korda. Ajaks tuli 1:11 ja ma olin maailma kõige rõõmsam inimene. Sellel aastal läbisin ma Tartus oma senist pikimat distantsi – poolmaratoni – 4. korda. Eelmine aasta tundus see 10 kilomeetritki nii suur pingutus ja eneseületus. Aastaga olen teinud suure hüppe ja arenenud palju. Ma suudan ära teha absoluutselt kõik, kui ma seda piisavalt tahan. Seega, kes teab, mis juba järgmine aasta ette võetud saab. 😉
See jooksuhooaeg on lõppenud, jäänud on veel 5-kilomeetrine Tartu Novembrijooks 22. novembril, aga selleks ma enam mingit eriettevalmistust ei tee, sest sellest nädalast algab teistsugune treeningprogramm, millest lähemalt kuuleb juba pühapäevases nädala kokkuvõttes. Äkki suudan Kvissentalis hooajale ikkagi mingi ime läbi hea punkti panna? 🙂
Nourish, Train & Flourish 