Heidi algatas täna sellise projekti: #100blogipäeva. Ise kirjeldas ta kogu asja umbes nii:
Niisiis ma mõtlesin nüüd, et hakkan 100 päeva jooksul iga päev blogima – üks päev, üks postitus. Ma kirjutan oma igapäevastest tegevustest, mõtetest, tunnetest… nii ausalt kui vähegi võimalik. Ma ei tea kuidas on teiega, aga mulle niii meeldib lugeda teiste blogidest just seda vahetut emotsiooni, mitte „ideaalseid“ lauseid ja „täiuslikke“ postitusi.
Heidil on õigus! Ka minu blogi vajab rohkem spontaansust. See on siiski koht minu mõtete väljendamiseks. Vahel olen isegi nii teinud, et kirjutan postituse valmis, aga kuna alles eelmisel päeval postitasin midagi, siis lükkan avaldamise mingisse muusse päeva. Kui siis see muu päev kätte jõuab, siis ei tundugi teema enam nö aktuaalne ning nii see postitus siis avaldamata jääbki. Viimaste nädalate ülipikad Workout Week postitused näitavad selgelt, et neid mõtteid, millest igapäevaselt rääkida, jagub küll ja veel.
Nagu ütles ka Heidi, pole hullu, kui mõni päev vahele jääb. Samuti ei pea iga päev pikalt kirjutama, kui selleks tuju pole. Piisab ka paarist lausest, mõnest heast pildist, huvitavast viitest või videost. Kui juhtub, et ma mõnel päeval räägin tervise ja trenniga täiesti mitteseotud teemal, vingun kooli üle, olen kurb või ülevoolavalt rõõmus, siis kannatate ehk ära. 😀 Kindlasti ei jää tulemata ka pikad ja asjalikud postitused, samuti ilmuvad jätkuvalt Food Friday ja Workout Week. Siit ka ülekutse: kui sa tahaksid, et ma mingil spetsiifilisel teemal kirjutaksin, siis paku aga ideid. Kommentaarium on avatud nagu ikka ja ootan huviga lugejate mõtteid.
Tänase sissejuhatava postituse lõppu aga hoopis üks huvitav link. Nimelt kirjutasin eile Elari blogisse külalispostituse sellest, kuidas minust jooksja sai. Kui huvitab, siis viska pilk peale:
http://www.tervislikelari.ee/margit-partei-tsempioniks-ei-sunnita/
EDIT: Kuna Elari blogi enam pole, siis lisan teksti siia.
2000. aastate algusajad. Kena sügispäev. Põhikool. Kehalise kasvatuse tund. Õpetaja teatab, et täna jookseme hindele kaht suurt ringi, ca 1000 meetrit. Oh issand, miks küll? Ma ju ei jaksa! Ma ei taha halba hinnet saada!
Sörgime soojenduseks paar staadioniringi. Hingeldan ja olen väsinud. Lähme stardijoone juurde. Hoian teadlikult tagumisse ritta, et mitte kiiretele kaaslastele ette jääda. 3, 2, 1 – START!
Kõik tuhisevad minema. Annan endast parima. Esimese ringi lõpus tahab pilt vaikselt tasku minna. Pingutan edasi, sest tunnistusel on kõik viied, ei tohi kehalist nelja saada. Finišisirge. Jooksen nii, kuis suudan. Lõpp!
Oksemaitse on suus ja sisikond tahab üles tulla. Istun murule maha ja üritan kuidagi hingata. Kogu maailm mu ümber on peatunud. Mis hinde ma saan? Issand, kuidas ma vihkan jooksmist… Ei kunagi enam!
Lapsepõlves vihkasin ma pikamaajooksu. Ma olin alati viimaste seas, mul polnud võhma ning iga meeter tundus kui põrgupiin. Klassikaaslased, kes vabatahtlikult spordiringides ja trennides käisid, tundusid mulle lihtsalt peast segased. Miks peaks keegi vabatahtlikult jooksma?! See on ju nii raske!
Kehalise kasvatuse tunnid olid vihatuimad tunnid, vähemalt kuni gümnaasiumiajani. Kehaline oli ainus aine, mis nooremates klassides oli hinnatud hindega “4”. Kõik teised hinded olid viied. Tõsi: tihti oli ka kehaline “5”, kuna õnneks hindasid mu õpetajad seda, et andsin endast alati 100% ja pingutasin lõpuni. Ma ei täitnud küll norme, kuid ma ju püüdsin täiest väest. Jah, oli ka alasid, mis mulle meeldisid, näiteks ujumine, pallimängud ja 60 meetri jooks, kuid kõik köieronimised, akrobaatikad ja pikamaajooksud: lihtsalt totaalne piin!
7. klassis, aastal 2007, teatas õpetaja meile kevade alguses pikalt ette, et mõne aja pärast kooliaasta lõpus tuleb joosta Cooperi testi. Kõik, kes jooksevad 12 minutiga ära 2000 meetrit, saavad viie. Andke Margitile väljakutse ja võite kindel olla, et sellest ta ka kinni haarab. 🙂
Alustasin iseseisvalt 2 kilomeetri treenimist. Mõõtsime isaga välja täpselt 2-kilomeetrise distantsi ning seda ma stopper käes paar korda nädalas läbima hakkasingi. Tegin trenni umbes 15 minutit päevas. Mõne nädalaga olin piisavalt vormis, et Cooperi test viiele ära joosta. Mina, see teistest oma 10–15 kg raskem tüdruk, jaksasin joosta rohkem, kui nii mõnedki teised klassiõed. Mis aga veel olulisem: mulle oli jooksmine meeldima hakanud!
Ema tellis Anttila kataloogist mulle soodushinnaga Nike jooksutossud, mis tollal tundusid idiootselt kallid, ning algas minu elu esimene jooksusuvi. Jooksin ikka oma täpselt 2-kilomeetrist ringi umbes 3 korda nädalas ja nautisin seda. Suve lõpus tundsin, et tahan joosta rohkem ning pikendasin ringi kilomeetri võrra. Siis tuli aga kool ja talv ning jooksutossud jäid esikunurka tolmu koguma…
Üritasin oma ilusaid jooksumälestusi ellu äratada ka paar aastat tagasi. Jooksin 4-kilomeetrist ringi. Olin täiesti treenimata, ligikaudu 10 kg ülekaalus ja mul polnud võhma, et kogu distants kõndimata ära joosta. Vaheldumisi kõndisin ja jooksin, kõndisin ja jooksin. Kahjuks lõppes see üritus pärast mõnda jooksuringi, sest sain jalavigastuse. Isegi kõndimine tegi haiget ning jooksmine oli täiesti võimatu. Nii palju siis sellest…
28. märts 2013. Olin selleks ajaks langetanud ligikaudu 10 kg kaalu, kuid olin siiski ülekaaluline. Veidi üle kuu aja olin käinud 3–4 korda nädalas Tartu Ülikooli Akadeemilises Spordiklubis trenni tegemas: strippaeroobikat, jõutreeningut ja elliptilist cross-trainerit. Juhtus aga nii, neljapäev ning reede olid koolist vabad ja tulin Tartust vanematekoju puhkama. 3 trenni nädalas oli tehtud, puudu oli aga neljas. Mida teha? Siin pole ju spordiklubi…
Otsustasin minna jooksma seda sama 4-kilomeetrist ringi. Väljas oli veel täielik talv, maas oli lumi ning õues oli külm. Hakkasin jooksma. Möödus kilomeeter, möödus teine – ei mingit väsimust. Kas ma tõesti jaksan ilma kõndimata koduni välja joosta?!
…jaksasin! Cross-traineril väntamine ja strippaeroobika olid mu võhma piisavalt kasvatanud, et see distants aeglaselt, kuid edukalt läbida. Tundsin end justkui maailmameister või olümpiavõitja. Sama aasta mai lõpus algas minu esimene tõsine jooksusuvi. 2013. aastal läbisin juba kolm lühemat jooksuvõitlust ning kokku 447 jooksukilomeetrit. Aasta lõpus püstitasin suure eesmärgi: 2014. aastal läbida poolmaraton. Minust oli saanud tõeline jooksusõltlane. 🙂
15. juuni 2014 kell 10.58. Seisan koos trennikaaslastega Narva Energiajooksu poolmaratoni stardis. Panen kõrvaklapid kõrva. Vähem kui 2 minutit stardini. Süda lööb ootusärevalt, kuid mitte närviliselt. Kas mu jalg peab vastu? Kas mu vaim peab vastu? Olen selleks valmistunud pool aastat. Lähme!
Start. Jookseme. Tervitused ja naeratused sõpradelt ja tuttavatelt rajal. Olen nii õnnelik! Kõik läheb hästi. Püsin enda kohta vägagi kiire tempos ja enesetunne on hea. Kas see kõik peabki nii kerge olema?
Ei, ei pea.
17. kilomeeter. Tuul. Väsimus. Jalad on justkui rauast. Ainult 5 kilomeetrit lõpuni. Margit, sa suudad seda. If it doesn’t challenge you, it doesn’ change you. Pea seda meeles.
19. kilomeeter. Kas te teete nalja – selline tõus enne lõpukilomeetreid? Mõtle nüüd, mida sa trennides mägede kohta õppinud oled. Nii vähe lõpuni! Kõik su unistused on selle mäe taga. Üks jalg teise ette ja ikka edasi. Oh näe, fotograaf. Naerata talle! 🙂
Viimane pööre enne finišisirget. Minust möödub ühe käega mees. Kui tema suutis, suudad ka sina.
Mingi imelik õnnetunne kisub vägisi suunurkasid ülespoole. Ma naeratan. Ma olen nii õnnelik. Trennikaaslased on raja ääres, ergutavad ja plaksutavad. Oh, te toredad inimesed, mis ma küll teieta teeksin? Kust see jõud nendesse väsinud jalgadesse nüüd tuli? Sprindin finišijooneni. Ma olen kohal!
Võtan kõrvaklapid peast ära. Ma saavutasin oma eesmärgi: jooksin just 21,1 kilomeetrit. Kuulen veel kõlaritest: “… ning finišisse on jõudnud ka number 508: Margit Partei”. Jah, ta on jõudnud finišisse. Maailma kõige õnnelikum inimene on finišis.
Mis oli kogu selle pika jutu mõte? Tšempioniks ei sünnita. Kui olla piisavalt pühendunud, teha kõvasti tööd ja pingutada, võib saavutada palju. Kõik algab iseendast.
Nüüd aga juba uute eesmärkide poole. 🙂
Tänaseks ongi vist kõik. Homme näeme! 🙂
Nourish, Train & Flourish 