Esmaspäev: rahulik jooks. Õhtul oli viimaks selline tunne, et viirus on taastunud, kõhus oli peaaegu rahu majas ja võib jooksma minna. Tegin rahuliku 6 km ringi männimetsa vahel. Raske ja energiast tühi, aga ikka oli tore. (6.16 km, 7:19 min/km, 139 l/min)
Teisipäev: rahulik jooks | õhtujooks. Ennelõunal võtsime ette päeva põhitrenni. Minul 10 km rahulikult. Kulgesin vaikselt ikka nende mõnusate metsateede peal, päris palav ja raske oli, suuremad tõusud lausa kõndisin, aga ühel hetkel hakkasin tundma oma vasaku jala Achilleust. Pingest sai valu. Halb. (10.05 km, 7:25 min/km, 143 l/min)
Õhtul oli jalg jätkuvalt valus, aga läksin ikkagi jooksma. Lollid õpivad ikka oma vigadest. Paari kilomeetriga läks oluliselt paremaks, aga pärast jooksu oli muidugi kohe päris valus ja läks paiste. Positiivselt poolelt nägin kaktusemetsas jälle jänest jooksmas. (5.54 km, 7:35 min/km, 132 l/min)
Kolmapäev: trennivaba. Kannakõõlus oli paistes, ilmselt mingi limapaun põletikus. Väike bursiit oli end sisse sättinud. Käisin jalgupidi külmas ookeanis jalgu jahutamas, siis tõmbasin kinesioteibi peale ja masendusin niisama. Päris nukker oli, et kolm päeva läks viiruse nahka ja nüüd võttis vigastus rajalt maha. Mis puhkus see on. Enamiku päevast olin lebos, vahepeal käisin pagaritöökojas ja seega sain vähemalt sammud täis. Väga valus ei olnud, aga piisavalt, et jooksma minna isegi ei mõelnud.
Neljapäev: trennivaba. Ei hakanud selle jalaga veel riskima. Kuna oli ilus ilm, siis veetsime päeva hoopis ratastega ringi rallides ja käisime paadiga üle Guadiana jõe Hispaanias, Ayamontes. Õhtul sain pikalt ookeanis ujuda, nii soe ja mõnus oli. Korras päev.
Reede: pikk jooks. Jalg ei olnud kindlasti veel korras, aga oli juba päris hea. Otsustasin, et haavu võin kodus lörtsis ja pimeduses lakkuda, Portugalis tuleb nautida, eriti kui on viimane päev. Panin oma viimase teibi peale, tõmbasin kompressioonid otsa ja lootus südames läksin tormi vahepausil jooksma. Terve päev tormas coastal event, metsik tuul ja vihm ühes. Päeval lubas umbes kahetunnist auku, mille mõlemad ära kasutasime.
Rajad olid mudased ja lompides, aga ikka oli nii tore. Nagu vesi, mis tammi tagant valla lastud. Õhk mõnusalt värske ja puhas. Sain käia oma lemmikrajal kõigis kohtades ja kõigil radadel, mis on lemmikud. Männimetsas, Vila Realis, ookeani ääres. Eks mingi pinge oli ikka kannas sees, aga läbi valu ei jooksnud. Jala poolest oleks võinud ka pikema ringi teha, aga ma ei hakanud oma õnne rohkem pushima. Super lõpetus meie kahele nädalale Monte Gordos. (15.38 km, 7:10 min/140 km, l/min)
Laupäev: trennivaba. Reisipäev tagasi koju. Nägin vaeva, et sammud lennujaamades täis saada.
Pühapäev: trennivaba.
Kokkuvõttes:
Vaatame, mis selle jalaga edaspidi saama hakkab.
Nourish, Train & Flourish 