Rubriik: Jooksmine

Kirja pandud 3. mail 2021.

Breaking my silence

Tänaseks ei ole ma oma blogisse sõnagi kirjutanud juba kuus nädalat. Täpselt nii kaua möödub ka sellest 23. märtsi arstivisiidist, mis minu jaoks oli üks pöördeline hetk. Ma läksin otsima abi ja mõnes mõttes ma seda ka sain. Küll aga absoluutselt mitte sellist, nagu ma olin ette kujutanud. Mu arst vestles minuga kaua ja jõudis otsaga sinna, et minu südant ei ole enam mõtet uurida. Ma ei saanud aru, kuidas ei ole mõtet: mu sümptomid andsid ju ikka veel tunda. Poolteist aastat hiljem! Arsti seisukoht oli aga kindel: minu sümptomid olid küll haiguse alguses kindlasti füüsilised ja “päris”, kuid nüüdseks on need ilmselt suuresti kui mitte täielikult psühhosomaatilised.

Psühhosomaatiline häire on tervisehäire, mille puhul vaevused psüühikas tekitavad kehalisi (somaatilisi ehk somatoformseid) häireid.

Ma sain aru, et sellel teoorial on põhi taga: iga jumala kord, kui mõni arst minult uuris, miks see haigus mu elu segab, suutsin ma vaid läbi pisarate rääkida sellest, kui väga ma igatsen sporti, võistluseid, jooksmist ja oma eelmist elu. Poolteist aastat hiljem ei olnud ma kuidagi ära harjunud selle mõttega, et ma ikka veel ei tohi sadat asja teha. Ma ei suutnud ikka veel täielikult leppida, et nüüd nii ongi: eksisteerid üheskoos valuga, jälgid oma sümptomeid ja elad pidevalt pooles vinnas.

Kõigepealt uuris arst, et ega ma juhuslikult pole mõelnud lapse saamise peale, sest “laps muudab kõike”. Ma ei hakka isegi pikemalt rantima, miks sellised küsimused mind pehmelt öeldes närvi ajavad. 🙄 Olen millegipärast pidanud vähemalt kolmel korral selgitama, et ei, ma ei taha lähiaastatel last saada, veel vähem selleks, et mingeid teisi probleeme oma elus “ravida”. Thank you but no thank you. Ma saan lapse alles siis, kui ma seda päriselt tahan.

Ainus abi või ravi, mida mulle seejärel pakuti, olid antidepressandid. Antidepressandid, et maha suruda negatiivseid tundeid, eriti ärevust ja hirmu, mida mu (möödunud) südamehaigus mulle seoses elu, eelkõige liikumise ja treenimisega tekitab. Et alustada üheskoos antidepressantidega uuesti treenimist ja näha, kas valud kaovad. Ma olin hämmingus, et mind esmajoones psühhiaatri vastuvõtule ei suunatud, kes mind enne uuriks ja seejärel vastavalt ravima asuks. Teraapia, ravimite või mõlema kombinatsiooniga.

Minus tekitas trotsi/pettumust/viha see suhtumine, et mul justkui polekski õigust eelnevale spetsialisti vastuvõtule, enne kui apteeki antidepressantide järele tõttan. “Proovi ise leida mõni spetsialist. Me siis praegu retsepti ei kirjuta, kui sa ei soovi.” Justkui mõte eriarstiga konsulteerimisest oleks midagi metsikut ja ebanormaalset. Rääkimata sellest, et ma ei peaks olema ärev ja hirmul ja hakkama oma vaimset tervist antidepressantidega ravima, kui keegi oleks mind kohe südamehaiguse algfaasis korralikult uurinud ja minu “päris” somaatilisi sümptomeid ravinud, mitte korrutanud üksteise järel, et “sa oled noor ja sul pole midagi viga”. Me ei oleks sel juhul poolteist aastat hiljem siin.

Ühesõnaga ma kõndisin sealt visiidilt koju nõutult ja pisarad silmis. Kodus vahtisin arvutiekraani, et aru saada, kust nüüd seda psühhiaatrit otsima hakata, kes suudaks üldse mõista minu muret. Et üht tavalist inimest, üldsegi mitte tippsportlast võib nii väga vaimselt mõjutada see, et ta enam oma allapoole keskpäraseid maratone joosta ei saa, et sellest sõna otseses mõttes füüsilised valud tekivad. Ma ei osanud sellist inimest mitte kuskilt otsida. Ma ei tahtnud isegi mõelda sellele, et peaksin nüüd mitu kuud ootama kuskil järjekorras ja siis ise maksma hakkama selle eest, et keegi mulle jälle tühja pilguga otsa vaataks, mõistmata, mida on uluda sellepärast, et üks isehakanud hobijooksja enam joosta ei saa. Ma lihtsalt ei jaksanud enam seda laulu laulda ja püüda kuskilt abi või mõistmist otsida. Ma polnud seda ju siiani kuskilt leidnud.

Just do it!

Samal õhtul langetasin ma otsuse: ma hakkan nüüd uuesti jooksma. Teen täpselt seda, mida arst soovitas: alustan uuesti treenimisega. Jooksmisega. Lihtsalt ilma antidepressantide toeta, vähemalt esialgu. Kui mu süda läheb katki, siis ta läheb: vähemalt on lootust, et keegi mu südant uuesti uurima hakkab. Kui mu süda aga ei lähegi katki, siis… siis saan ma lõpuks oma eluga (joostes) edasi liikuda. Ilma valu ja haiguseta. Kui mu süda on tõepoolt terveks saanud, mu elustiil on teinud enese läbipõletamisest 180-kraadise pöörde jätkusuutlikkuse suunas ja see kõik on ainult minu peas kinni, siis kõigepealt proovin ma ise enda peas tööd teha. Kui ma läbi kukun, tuleb leida abikäsi. Ja ravimeid.

Ma ei julgenud mitte kellelegi teisele rääkida, et ma jälle sörkima olen hakanud. Isegi härra Jooksja ei teadnud sellest mitu nädalat mitte midagi! 🤯 Ma lõpetasin blogi kirjutamise, sest ma tundsin, et ma olen nii haavatav, et ma ei saa oma mõttemaailma mitte kellegi teisega jagada. Ma ei tahtnud mitte kellegi tarku sõnu ega tagasisidet. Mul ei olnud vaja publikut. Ma pidin hakkama iseendaga tööd tegema, oma hirmud ületama ja iseend taas usaldama hakkama.

1. nädal. Pühajärvel jalutamas

Küll aga ei usaldanud ma ennast endale plaani tegema, kartes end kohe läbi põletada. Ma leidsin Garmin Connect keskkonnast ühe treeningkava, mis on mõeldud algajatele. See sisaldas endas 3 jooksutreeningut nädalas ja alustas tõepoolest lühikeste treeningutega, a la: kõnni 10 minutit, sörgi aeglaselt 20 minutit, kõnni 10 minutit, venita. Done. Võtsin selle kondikavaks, et mitte jooksutrennidega liialdada. Muudel päevadel võtsin alguses kergemalt, kui kava ette nägi: puhkasin (2–3 päeva nädalas), kõndisin (1–2 päeva nädalas) ja kord nädalas tegin kergeid oma keharaskusega harjutusi kerelihastele.

ÜKEtamas (1), vihmas jooksmas (2) ja närviliselt enne esimest pikka kõnd-jooksu selfit tegemas (3)

Te ei kujuta ette, kui ärev oli minna oma esimestele jooksudele. Mitte 5+5 jooks-kõnnile või matkale või ükskõik millist trenni tegema, kus peab hammastega pulsikella näidust kinni hoidma, sest “kui pulss läheb üle aeroobse läve, siis ma suren kohe ära“. Ma lasin tasapisi sellest hirmust lahti, aga see oli tõeline väljakutse. Kui minu kava mõni nädal pärast alustamist nägi ette mikroskoopilist lõigutrenni stiilis: kõnni 10 minutit; tee 4 korda läbi: kiire jooks 2 minutit, kõnd 1 minut; kõnni 10 minutit koju, siis ma võtsin igaks juhuks telefoni kaasa, et saaksin endale vajadusel kiirabi kutsuda. Selline oli see hirm… Kui mu süda on tõepoolest füüsiliselt terve, siis ei juhtu temaga absoluutselt mitte kui midagi, kui minutiks kas või täiesti anaeroobsesse tsooni satun. Ma ei sure sellepärast kohe ära. Ma usun, et sellist hirmu on väga raske mõista, kui pole pidanud seda ise kogema (ja ma tõesti loodan, et keegi pole pidanud seda kogema).

Niimoodi ma siis vaikselt taasalustasin ja õppisin ennast uuesti tundma. Kui kätte jõudis 6. nädala lõpp, oli aeg esimeseks verstapostiks. Ma läbisin mõõduka pingutusega esimest korda (ilma kõndimata) ühtlases tempos 10 kilomeetrit. Sellest aga lähemalt järgmisel korral postituses, mis räägib Tartu Maastikumaratoni virtuaaljooksust.

Just keep running.