Viljandi, see Viljandi… See on üks omamoodi jooks.
Minu jaoks oli Viljandi järvejooks 2021. aasta esimene päriselt toimunud võistlus. Stardinumbri, ajavõtu ja meluga. Kevadel sai veidike virtuaalvõistlusi tehtud, aga see pole ikka kunagi päris see õige tunne. Kauaks meile neid reaalelus toimuvaid võistlusi veel antakse – ei oska uute nakatumisnäitajate valguses ette aimata. Seda enam oli tore kuskile kohale sõita ja võistlusest päriselt osa võtta.
Tegelikult sattusin ma taaskord Viljandi jooksule pooljuhuslikult: täpselt samadel põhjustel nagu 2018. aastal. Nagu Maijooksu postituses juba mainisin, sain kampaanias osalemisega ka sel aastal tasuta osavõtud Linnajooksude sarja. Tõele au andes ei ole mul plaanis neid kõiki läbida, sest see kalender on lihtsalt liiga tihe. Viljandi aga istus minu plaani kenasti. See oli lihtsalt üks jooks treeningperioodis, milleks ei teinud ma mingit erilist ettevalmistust. Päev enne tegin ühe tunniajase rahuliku jooksu, et nädalavahetusega ikkagi nii öelda pika jooksu maht täis joosta, lihtsalt jaotatuna kahele päevale ja erineva intensiivsuse ning rajakattega.
Nädal varem sai käidud JJV pundiga Käärikul laagris, seega oli jooksumaht all korralik. Võistluseelsel neljapäeval jooksin veel tonniseid lõike. Tehtud lõigutrenn jättis nii tugeva positiivse emotsiooni, et selle pealt oli lausa lust võistlusele vastu minna. 🙂 Keha oli laagri kenasti ära talunud ja väsimusest välja tulnud. 19 nädalat treeninguid kannavad juba vilja. Jalad olid head – nii head polegi nad juba paar aastat olnud. See lennukas tunne ja runner’s high on midagi, mida ei saa kirjeldada: seda tuleb ise kogeda.
Härra Jooksja ootas samuti Viljandi jooksu suure huviga. Möödunud suvine põuaaeg oli järveraja kenasti kuivaks tõmmanud ja tõotas kiireid aegu. Härra Jooksja on täpselt selline kiire ja kerge jooksja, kellele Viljandi rada oma vahelduva maastikuga sobib väga hästi. Kahjuks tabas teda võistlusnädala esmaspäeval kohe ebaõnn: pärast Pühajärvel tehtud pikka jooksu oli ta haigeks jäänud. Valus kurk, köha, nohu, puudulik hääl, vahepeal väike palavik – korralik “täispakett”. Järgmised kuus päeva ei jooksnud ta ühtegi kilomeetrit. Veel päev varem polnud päris kindel, mis saab. Lõpuks otsustas ta, et tunneb end piisavalt hästi, et koos minuga rajale kaasa tulla ja oma medal välja teenida. Talle oli see lihtsalt väga madala pulsiga testjooks, et aru saada, mis seis pärast haigust vormiga on. Mina olin väga hämmingus, et terve see nädal õnnestus mul tema kõrval mitte haigeks jääda, kuid etteruttavalt võib öelda, et võistlusjärgsel nädalal olin ka mina sama haigusega veidikeseks siruli maas.
Niimoodi me koos 1. augustil Viljandi poole teele asusime. Teel sadas korralikult vihma ja ilmaennustus jooksu ajaks oli samuti armutu. Saabusime Viljandisse rohkem kui tund enne starti, kuid juba olid parklad kiirelt autodega täitumas ja mitmed jooksjad tegid soojendust. Ümberringi oli palju tumedaid pilvi, kuid stardini püsis ilm kuiv. Tegime koos väikese soojenduse, ajasime kiirelt paari tuttavaga juttu ja juba oligi aeg stardikoridori liikuda. Olime täiesti viimase lindi taga.
Kell 12 kõlas stardipauk. Algus on tagantpoolt tulijatel traditsiooniliselt aeglane. Stardijooneni jõudmiseks läks umbes 50 sekundit ja staadionilt välja jõudmiseks veel peaaegu sama palju. Aga meil polnud kuskile kiiret. 🙂 Mina olin võtnud eesmärgiks see rada läbida mõõduka pingutusega: nii et punasesse ei lähe ja rõveraske ei hakka, aga et ka liiga kerge poleks. Selline mõnus tempojooks vahelduval maastikul, mis juba iseenesest asja keerulisemaks teeb. Mäletasin veel liiga hästi 2018. aasta jubedaid emotsioone, kui üritasin Viljandis head aega püüda ja põlesin seal pehmetel põlluradadel sajaga. Seekord tahtsin head emotsiooni püüdma minna, kui see üleüldse Viljandi järvejooksul võimalik on. 😅
Tuleb välja, et on küll. Paar esimest kilomeetrit tulid oma 7+ minutit kilomeetri kohta tempoga rahulikumalt, esimese suure tõusu võtsime poolelt maalt kõndides. Kohtusime Tauriga ja vahetasime paar head sõna. Seejärel tuli see kurikuulus koht, kus on võimalik joosta kahtmoodi. Eelmine kord pöörasin ma kogemata vasakule, kuid kuuldavasti pidi majade vahelt ehk paremalt minek olema kiirem ja kergem. Seekord läksimegi sealt ja tuleb tunnistada, et kergem oli kohe kindlasti. Vahepeal sadas mõnusalt jahutavat vihma ja kilomeetrid asfaldil läksid lennates, sealt tuli üks kilomeeter isegi ajaga 5:49. See on minu jaoks praegu päris kiire tempo.
Pärast 4. kilomeetri lõppu said kaks rada jälle omavahel kokku ja tuli kiire asfaldiga hüvasti jätta. Maastikul reageeris keha täiesti ootuspäraselt veidi kiirema pulsiga, seega lasin tempo jälle allapoole, et liiga raskeks ei läheks. Minna oli ju veel üle poole maa. Tuleb aga tõdeda, et rada oli maastikul tõepoolest väga kuiv ja sel aastal oleks võinud vist isegi soost suurema “ujumiseta” läbi tulla. Meie aga sinna ei pööranud. Isegi põllulõigud olid täiesti normaalsed ja joostavad, erinevalt kolme aasta tagusest õudusest, mida mäletatakse ka plastiliinirajana. 😂 Kiirelt oli möödunud kuus kilomeetrit, siis juba üheksa.
Taaskord jõudsime asfaldile ja linn paistis. Minna oli ca 2,5 kilomeetrit. Vaikselt hakkas tempo jälle tõusma, kuid hoidsin end teadlikult tagasi, sest mul pole praeguses seisus kahjuks aimugi, kui kaua mu keha mingite pulsside juures vastu peab. 🤷🏻♀️ Selleks oleks vaja natuke rohkem võistelda, et oma keha suurema pingutuse juures uuesti paremini mõistma hakata. Kuskil paar kilomeetrit enne finišit suuremat sorti haamer saada oleks ju ka nadi. Igal juhul tulid need kaks ja pool kilomeetrit kõik märkamatult alla 6 minuti tempos.
Kui nägin silti “1 kilomeeter veel minna”, siis panin kõik välja, mis torust tuli. Pulss liikus üle 170 ja tunne oli tumepunane. Anaeroobne tsoon on miski, mida ma enam päris hästi ei mäleta. See viimane kilomeeter aga meenutas väga hästi, mis see punane tunne täpsemalt oligi. Õnneks oli juba aeg pöörata vasakule staadioni poole, kust paistis finišikaar. Jalad läksid ootamatult kergeks ja lendaval, alla 5:00 min/km sammul liuglesin ma väikese rõõmuhõiskega üle finišijoone.
Tehtud!
Planeeritud aeg 1:20–1:30 jäi päris kaugele, sest finišeerisime hoopis ajaga 1:15. Enesetunne oli megahea, ei mingit leinamist, ei mingit rõvedat suremist. Täiesti 180 kraadi erinev kogemus eelmisest korrast. Jäin oma Viljandi ringiga väga rahule. 🙂 Mõned võistlused on plaanis sel aastal veel läbi teha, kuid eks saab näha, kas need ka päriselt toimuvad või mitte. Pöidlad peos!
Kokkuvõttes:
- Aeg: 1:14:48 (neto)
- Distants: 12 km (minu kell: 11,77 km)
- Keskmine tempo: 6:14 min/km (minu kell: 6:26 min/km)
- Keskmine pulss: 164 bpm
- Max. pulss: 183 bpm
- Koht: 1013/1452
- Koht naiste seas: 268/560
- Koht N21 vanuseklassis: 84/158
- Jooksu dünaamika:
- Sammu tihedus: 170 spm
- Sammu pikkus: 0,91 m
- Vertikaalne ostsillatsioon: 8,2 cm
- Paremal jalal 50,2% ja vasakul jalal 49,8%
Nourish, Train & Flourish 