Eelmisel nädalal ei hakanud ma kokkuvõtet kirjutama, sest taastusin ikka veel oma pikalt vinduma jäänud viirushaigusest ja lisaks kõigele jäin teisipäeval jälle ühe tarkusehamba võrra vaesemaks. See kõik hoidis mind nii palju tagasi, et käisin nädala vältel vaid jalutamas ja korra seljatreeningus selga lahti võimlemas. Kui eelmise tarkusehambaga läks mul detsembris kõik ülikergelt ja paranesin ilma valuvaigistiteta, siis seekord sain sellise taaga endale kaela, et hoia ja keela. 😐
Tulid komplikatsioonid, tõmmatud hamba kohale ei tekkinud korrektset vereklompi ja tekkis kuiva hambaalveooli sündroom. See on üks tõeliselt valus kogemus, kui luu ja närv on välistele elementidele avatud. Peaaegu sama hullud valud nagu mandliopi järel. Võtsin korraga iga paari tunni tagant erinevaid kombinatsioone Dolmenist, Solpadeinist ja kangest Ibumaxist (üks rohi korraga ei aidanud üldse), hoidsin haava puhtana ning see andis mulle päevas mõned valuvabad tunnid, mõned keskmiselt valusad tunnid ja kahjuks ka talumatu valuga tunnid, kui tahaks aknast alla hüpata sellest kiirgavast valust. See jant kestis poolteist nädalat. Siiani võtan valuvaigisteid, aga ühe korraga ja kolm korda päevas, mitte iga paari tunni tagant.
Esmaspäeval sain kätte vereanalüüside ja kopsuröntgeni tulemused. Kui arst kuulis eelmisel reedel kopsu põhjas veel natuke midagi, siis õnneks röntgen siiski midagi hullu ei näidanud, seal olid kopsud korras. Vereanalüüs oli samuti korras. CRP näit oli kenasti normi piires, aga 20 korda kõrgem mu tavalisest (0,1 vs 2,3), kuid õnneks on mul seda piisavalt palju mõõdetud, et teada, mida see näit mul alati peale viirusinfektsiooni teeb. Keha jätkuvalt taastub sellest viirusest, mis mind poolteist kuud räsis.
Minu jaoks kõige huvitavam oli hemoglobiin, mis on võrreldes eelmise aasta sama ajaga langenud 24 (!) ühikut. Minu tavaline näit on 135, eelmise aasta märtsis oli see tervelt 147 ja nüüd mu elu madalaim ehk 123. Punaste vereliblede hulk oli samuti langenud. Need kaks näitu võiks pärast mäel olekut olla just tõusnud, kuid minu puhul on vastupidi. Istun nüüd alumise piiri peal. Enesetundest õnneks seni ei ole aru saanud, et hemoglobiin nii palju kukkunud oleks.
Kokkuvõttes arvas arst, et ilmselt põdesin Kilimanjarol olles siiski COVID-19. Kindlalt seda muidugi kunagi teada ei saa, sest esimest korda sain testida alles sümptomite avaldumise 6. päeval ja kiirtest oli negatiivne. Küll aga ütles arst, et omikrontüve puhul on see igati võimalik ja PCR testi ma Tansaanias ei teinud. COVIDi põdemine selgitaks hästi ka seda, miks mu kopsud nii kaua taastusid ja haigus pikalt vinduma jäi, kuigi varasemate viirushaigustega pole mul kunagi niimoodi varem olnud. Võis olla midagi muud, aga üldiselt on haiguslugu omajagu COVID-19 nägu. Koroonaga Kilil – selline ebaõnn on ju minu eluloo musternäidis.
Igal juhul oli mul viimaks pärast korras analüüse võimalik vaikselt ka muu spordiga peale kõndimise vaikselt pihta hakata. Mu lõualuu küll valutas jätkuvalt igapäevaselt, aga kuna ka seal enam midagi hullemaks teha polnud, vaid tuli lihtsalt oodata, hakkasin ma sel nädalal vaikselt ennast liigutama.
Esmaspäev: kõnd-jooks. Esimene katsetus uuesti jooksurajale minna. Kartsin palju hullemat, aga tegelikkuses oli täitsa okei. Samas ma olen piisavalt palju pidanud uuesti alustama, et teada vana tõde peast: enne paremaks minemist läheb hullemaks. Kehtib 100% iga kord. Alustasin 5+5 süsteemis, et mitte kehale kohe liialt koormust peale panna. 5,12 km, 8:52 min/km, 128 l/min
Teisipäev: kõnd-jooks. Ilus ilm kutsus õue ja ma läksin. Kas oli mõistlik minna pärast pooleteist kuu pikkust jooksupausi kohe kaks päeva järjest trenni? Muidugi mitte. Kas ma tahtsin minna ja läksin? Muidugi läksin. 😅 Elus peab natuke rõõmu ka olema. Jälle üllatavalt hea enesetundega kulgemine. Jooksuosades oli tempo 7:30–8:00 kandis, aga pärast pausi tundub isegi see jube kiire. Endorfiinid, mis muud. Ma olen sõltlane. 4,34 km, 8:12 min/km, 141 l/min
Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Tagasi JJVs. 😍 Kuidagi läks nii, et hakkasin jooksma ja mingit vajadust kõndida ei tulnudki. Pulss oli kenasti madal ja enesetunne hea. Jooksu teises osas sain oma perearstiga rajal juttu ajada, seega win-win. Tõesti hea ja kerge jooks. 7 km, 7:47 min/km, 145 l/min Trenni lõpus jõudsime teha kerelihastele veidike ÜKEt, mis minu treenimata lihastele kohe 1-0 tegi. Tundsin neid harjutusi veel mitu päeva oma kõhulihastes. 33 min, 106 l/min
Neljapäev: trennivaba. Tegin ainult lühikese jalutuskäigu pärast tööpäeva, et pead tuulutada.
Reede: kõnd-jooks. Ma ei julgenud sel nädalal veel BodyPumpi kangi tõstma minna, seega tegin reedel ühe väikse õhtuse kõnni- ja jooksuringi, seekord 7 minutit jooksu ja 3 minutit kõndi süsteemis. Mõnus ja kerge oli, lausa ootamatult lihtne. Kuutõus oli samuti maagiline. Mõni jooks lihtsalt on kohe eriti hea. 🙂 6,5 km, 8:16 min/km, 138 l/min
Laupäev: trennivaba.
Pühapäev: kõnd-jooks. Kui reedel oli kõik lihtne ja tore, siis täna oli lihtsalt kehv trenn. Kuidagi üldse ei kulgenud see asi. Mõtlesin, et teen 7+3 süsteemis poolteist tundi, aga pärast esimest plokki oli juba selge, et tuleb teha trenn lihtsamaks ja lühemaks. Isegi kõndides ei olnud pulss väga madal ja joostes hüppas näit kohe päris kõrgele. Energiat polnud kuidagi üldse. Lihtsalt 💩. Peab ainult lootma, et edasi läheb ikka paremaks. 9 km, 8:22 min/km, 152 l/min
Kokkuvõttes:
Eks näha ole, kuidas järgmine nädal kulgema hakkab. Loodan parimat.
