Skechers Suvejooks

Skechers Suvejooksus taaskord erilisi ettevalmistusi ei teinud: läksin sinna jooksma mahu pealt, järeleandmisi tegemata. Kolmapäeval jooksin veel mahuka ja raske lõigutrenni 32-kraadises kuumuses. Selle kõrval tundus võistluspäeva hommikune 20 kraadi ikka väga vähe, aga öösel sadanud suure vihma järel oli niiskus nii hull, et see 20 tundus nagu 30. Päike tuli ka veel välja ja oligi paras saun valmis. Nagu Suvejooksul ikka!

Läksime koos härra Jooksjaga sörgiga kodust stardipaika, kokku 2,5 km. Korralik soojendusjooks tehtud nagu naksti. Võtsime materjalid välja, ajasime sõprade-tuttavatega juttu, vibutasime jalga ja tegime mõne jooksuharjutuse. Kaua polnudki enam oodata, kui juba tuli stardikoridori minna.

Start!

Treeneriga oli räägitud, et päris kasti end ei jookse, võiks 4. tsoonis joosta, sest järgmisel nädalal tuleb veel sisukalt trenni teha ja üks väga pikk jooks kirja saada. Olgu, rääkisid ära. Panin kellale pulsinäidu suurelt ette, loksutasin tempo paika ja aeg-ajalt kontrollisin, et pulss üle 170 ei purjetaks. Tempot ei jälginud, nägin ainult kilomeetrisplitte.

1. km: 5:25

2. km: 5:35

Algus oli hea ja lame, aga juba 2. km saime vaikselt ronima hakata. 3. km alguses oli joogipunkt, kus õnnestus ainult üks tops vett kätte saada. Ühe lonksu jõin, ülejäänu läks pead jahutama. Õnneks olid pilved päikese ära varjutanud, aga nii megapalav oli ikkagi. Oleks tahtnud rohkem juua, aga lohutasin end sellega, et 4,5 km peal saab uuesti juua.

3. km: 5:39

Terve neljas kilomeeter oli ainult üks tõus. Ma isegi ei liialda. Teadsin kõiki tõuse ja pöördeid ette, sest mõni nädal tagasi jooksin raja läbi. Lammi teelt hakkas tasapisi kerima ja Mõisavahe on ju täielik killer. Võistlustempos veel eriti. Tõusu alguses karjus keegi seljatagant minu nime ja lõpus oli Kaire ergutamas, abiks ikka, aitäh!

4. km: 5:58

Pulsi hoidsin ilusti seal, kus pidi, aga tempo kukkus kivina. Viies kilomeeter algas korraliku allamäge lõiguga, aga täpselt samapalju tuli kahjuks sama kilomeetri seesülesmäge tagasi rühkida. Lisaks see joogipunkt, mis pidi 4,5 km peal olema, seda de facto polnud.

See oleks pidanud olema sama joogipunkt, mis 2 km peal, sest tegime Annelinna väikese ringi ja jõudsime samasse kohta tagasi, aga need lauad olid teise punkti jaoks täiesti valel trajektooril. Ma ei hakka tagasi jooksma, et juua saada, lisaks ei jaganud ma kohe ära ka, et pöörde taga pole lisalaudasid. Kui ma ei eksi, oli seal liikumissuundade vahel torbikud ja/või lint ka lisaks kõigele. Jooksin sealt läbi, pöörasin vasakule ära, nägin enda ees pikka tõusu, aga ei ühtegi joogipunkti lauda.

5. km: 5:43

Reaalsus hittis kiirelt, sest ma teadsin, et järgmine joogipunkt on alles Ihaste silla all ca 8 km peal. See tundus ikka väga kaugelt, mul oli janu ja megapalav. Loivasin järgmisest tõusust üles ja leinasin natuke. Vähemalt tõus sai otsa ja keerasime Nõlvaku tänavale kruusateele. Lõpuks sai natuke allamäge joosta.

6. km: 5:44

Nagu tempo näitab, siis isegi allamäge lõik ei päästnud, ma sain jumala surma alguse tõusude peal. Lootsin küll, et teises pooles aitab lihtsam profiil kaotatud aega natuke tasa teha, aga ei midagi. Tempost 5:30 võisin ainult und näha ja ootasin lihtsalt lõppu. Tempo, mis lõigutrennis tundus nii tehtav, oli nüüd täiesti võimatu.

7. km: 5:52

Kaheksandal kilomeetril kastis keegi meid oma aiavoolikust, see oli nii mõnus, et ma tahtsin sinna jäädagi. Lõpuks saime Ihastest välja ja jõudsin kauaoodatud joogipunkti. Sain topsi vett pähe, sain topsi vett kõhtu. See oli nagu viieliitrine kanister metsatulekahju peale, aga abiks ikka. Vähemalt sain mõned putukad enda näost minema pesta, mida Ihastes tundus lendavat mustmiljon.

8. km: 5:42

Pärast joogipunkti ootas sirge 2 km Ihaste teed finišisse. Ca 10–11 minutit. Aeg filosofeerida eluvalikute üle: miks ma siin jooksen, kas ma jään ellu ja muud sellised põletavad küsimused. Viimane kilomeeter visualiseerisin, kuidas jooksen staadionil kilomeetrist lõiku, see pole nii hull.

9. km: 5:57

10. km: 5:34

10 km täitus täpselt sellel hetkel, kui üle finišijoone jõudsin. Olgu see rada, mis ta oli, vähemalt oli täpne kümnekas!

Netoaeg: 57:07

Tunnistan ausalt, et lootsin joosta umbes 2 minutit kiiremini. Teise poole jooksin 25 sekundit aeglasemalt, kui esimese, aga tunne oli selline, nagu oleks vähemalt 2 minutit aeglasem olnud. Punasesse end pulsikella järgi justkui ei jooksnud, aga ei olnud ka tunnet, et kuskilt oleks veel midagi võtta olnud. Seekord siis niimoodi. Eks näis, mida toob järgmise nädala Kihnu poolmaraton.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 57:07
  • Distants: 10 km
  • Keskmine tempo: 5:43 min/km
  • Keskmine pulss: 168 l/min
  • Max. pulss: 177 l/min
  • Koht: 148/194
  • Koht naiste seas: 46/72
  • Koht N vanuseklassis: 26/34
  • Jooksu dünaamika:
    • Sammu tihedus: 172 s/min
    • Sammu pikkus: 1,01 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,8 cm
    • Paremal jalal 50,8% ja vasakul jalal 49,2%

4 nädalat maratonini | 7.–13.08.2023

Esmaspäev: trennivaba. Käisin JJVs teistega jutustamas ja rullimas. Nii imelik oli, et ei saagi esmaspäeval fartlekki joosta, harjumus on juba tekkinud. Jälle puhkepäev: nagu paneks poppi. Aga see puhkepäev pidi olema. Taastumine on arengu alus!

Teisipäev: BodyPump. Võistlusest oli veel vähe aega möödas, aga reede peale ei tahtnud Pumpi lükata. Tegin hästi kergelt kaasa, ülakeha võtsin ka rahulikumalt, jalad iseenesest mõista ainult keharaskusega. See kõik peegeldub keskmises pulsis, mis oli ikka puhta madal. Kui muidu väga aru ei saanud, nagu oleks võistlemas käinud, siis trenni tehes siit-sealt natuke ikka lihas kiskus. (65 min, 108 l/min)

Kolmapäev: rahulik jooks. Ma ei saanud õhtul JJVsse minna, seega tegin oma rahuliku jooksu varem ära. Treener ei lubanud kiireid liigutusi veel teha, kuigi ma ise juba oleksin tahtnud. Jumal tänatud, et ei lubanud, sest joostes olid jalad okeid, aga kiirust sealt välja poleks pigistanud mingi nipiga. Tuleb veel taastuda. (8,19 km, 7:23 min/km, 138 l/min)

Neljapäev: hanna x moomoo 13. naiste rattasõit. Ülimõnusa ilmaga rahulik veeremine pundis. Hästi tore oli jälle, rada ka võrdlemisi lihtne ja ilus. (47,79 km, 24,4 km/h, 119 l/min) Varsti tuleb rattasõit kõrvale jätta, sest maratonini on niivõrd vähe aega jäänud. Üldse ei tahaks, aga saan aru, et tegelikkuses toimub ikkagi aeglane väsitamine, baasvastupidavus on juba kogutud ja nüüd tuleb otsida kiireid ja kergeid jalgu + enesetunnet, millele ratas ei pruugi kaasa aidata. Äkki ühe korra saan veel käia, siis tuleb juba Kihnu minek peale ja ongi vaid 2 nädalat maratonini.

Reede: rahulik jooks. Siin polegi pikalt midagi rääkida: tegin ühe rahuliku õhtuse 6,5 km ringi Tähtveres, ilm oli okei, enesetunne ja jalad okeid, pole midagi pikalt jutustada. (6,56 km, 7:13 min/km, 142 l/min)

Laupäev: pikk jooks. Jätsin jooksu õhtu peale, et hommikul kaua magada, päeval oli jällegi väga kuum ja päikseline ilm, sellise saunaga mina vabatahtlikult ei jookse. Hea meelega oleks ringitamise asemel teinud ühe pikema ringi, aga teadsin, et vajan regulaarselt jooki ja ei tahtnud janu kannatada. Esialgse plaani teha sel nädalal pikana 26 km jätsin Treeneri soovitusel ära ja tegin sellise poolpika otsa. Maratoniks treenides on alla 20 km jooksud mitte väga pikad – milline veider fenomen.

Pulss kippus hästi natuke üle selle piiri, mida oleks tahtnud näha. Enesetunne samas oli hea, parem kui pulss. Alustasin jooksu kell 19, aga oli ikka veel päris soe (ca 23 kraadi), ilmselt seegi mõjutas üht-teist. Mida tund edasi, seda mõnusamaks temperatuur läks. Õnneks jooksin enamiku ajast puude ja majade varjus, abiks ikka. (19 km, 7:28 min/km, 145 l/min)

Vaikselt hakkab nendest ühtede ja samade ringide tegemisest koppa ette viskama, aga põhimõtteliselt ongi veel ainult üks pikk treeningjooks Tartus järgmisel nädalal jäänud. Edasi on juba Kihnu poolmaratonile minek ja pärast seda tulevad koormused alla. Aeg kaob kiirelt.

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Üldiselt oli selline imelik nädal. Ühelt poolt seetõttu, et nii vähe sai trenni tehtud, teiselt poolt seetõttu, et väljaspool trenni on mu enesetunne alates neljapäevast olnud kuidagi off. Ei saa aru, kas mingi haigus tikub ligi, stress on liialt kõrge või mis siin kehas toimub, aga miskit on teoksil. Mingid imelikud pinged kimbutavad ülakeha ja selga ja isegi pea on valutanud, mida mul peaaegu kunagi ei juhtu.

Loodan, et peatselt asi laheneb, sest järgmisel nädalal tahaks enne viimast suvist puhkusenädalat roppu moodi tööd tehtud saada, lisaks paar pildistamist ja kvaliteetselt ilusa mahu trenni ära teha. Keha, palun pea vastu!