LUGEJA KÜSIB: miks me maratoni joosta tahame?

Just nimelt sellise küsimuse küsis oma kirjas minult pärast maratoni läbimist üks blogilugeja:

“Ma tahaks, et sina ja ka teised noored maratonijooksjad avaldaks arvamust, et millest see tuleb, et maraton oleks nagu see päris jooks. Ja kõik hästi kiiresti püüavad selle poole. Ma saan aru, et isegi meedia ja ühiskond soosib ja ergutab seda, aga kas põhjuseid ja mõjusid on veel teisigi. 

Kas või näiteks see, et SEB maratonil ja poolel olid nimelised numbrid ja medalid, aga 10 oleks nagu laste ja rasedate jooks. Samas ju peaks 10 km alla 50 või isegi alla 40 minuti jooksmine olema ka tõsise treeningu tulemus… Aga ikkagi pole see, vähemalt mul blogisid lugedes silma jäänud, mitte kellegil eesmärgiks. 🙂 “

Kui nüüd päris olla, siis ei osanudki ma talle väga täpset ja põhjalikku vastust anda. 

Miks me tahame maratoni joosta? Vastasin nii:

“Ma arvan, et igaüks püüab sinna siis, kui hinges tunneb, et tahaks. Ma tean nii palju jooksjaid, kes ei mõtle isegi maratonile või üldse võistlemisele. Seega mul pole siin palju analüüsida: vaieldamatult kõik jooksjad, keda ma tean, kes maratoni on läbinud, teevad seda sellepärast, et nad tahavad seda. Pole mingi külmalt kalkuleeritud analüütiline otsus, vaid oma südame hääle ja unistuse järgimine. Igaühele oma.”

Minu sõnad said otsa. Ma ei osanud enam kuidagi paremini seletada, MIKS ma tahtsin maratoni joosta. Mina ei mõelnud 2 aastat tagasi sellele, et ma kunagi tahaksin maratoni joosta. Ma nautisin jooksu, nautisin võistluste melu ja nautisin neid emotsioone. Kui läbisin kunagi trennis 10 km, siis oli see minu jaoks nagu maailma suurim saavutus. Tundsin end nii uhkelt ja hästi. Ma ei mõelnud esimesi jooksutrenne tehes, et pean kunagi maratonile jõudma. Aga just nii läks: ajapikku tekkis see soov, tekkis eesmärk ja ma viisin oma unistuse täide. Miks ma tahtsin seda maratoni joosta? Miks tekkis see soov, eesmärk ja unistus? See oli asjade loomulik kulg? Sest ma lihtsalt… tahtsin? Süda ütles nii? Hing karjus maratoni järele? Miks me unistame asjadest, millest me unistame? Hmmmm…

follow your dreams

Aga see polnud päris see vastus, mis oleks lugejat rahuldanud. Ta kutsus mind üles oma blogis väikest arutelu arendama. Just seda ma selle postituse kommentaariumis näha tahaksingi. Ja mitte ainult noorte maratonijooksjate arvamusi, nagu lugeja küsis, vaid küsin teilt kõigilt, kes te olete maratoni läbinud:

Miks Sa tahtsid maratoni joosta?

Või kui sa pole veel maratoni jooksnud, aga oled sellest mõelnud või unistanud:

Miks Sa tahaksid tulevikus maratoni joosta?

Palun-palun-palun, ütle oma sõna sekka, kas või anonüümselt. 🙂 Teema on tõesti huvitav. Isegi kui sa jääd vastusega jänni, nagu mina jäin, siis lao see jännijäämine siia ikkagi välja. Tahaksin väga kuulda teie kõigi mõtteid ja arvamusi. Äkki koos leiame selle heureka-hetke. Mina (ja paljud teised ka!) ootavad su mõtteid. Ära ole kade! 😉

Workout Week 21.–27.09.2015

21.-27.09.2015

Esmaspäev: JJV. Esimene ja siiani ainus jooksutrenn pärast maratoni. Pulss kiskus kõrgeks ja näitas ikka väga koledaid numbreid. Ignoreerisin neid. Lisaks kõigele lõi viimasel jooksuringil mulle vasakusse põlve mingi imelik valu, mis kergelt andis tunda ka järgmisel päeval ning kiirgas säärde. Liiga ruttu jooksurajale tagasi? Ei tea. Õnneks nädala jooksul see valu kadus. Kerelihaste osa tegime tavapäraselt topispallidega, juurde plangud, keretõsted, puusatõsted. Täitsa läbi võttis ning korralik post-workout high oli õhtuks kindlustatud.

Teisipäev: puhkus. Eelmise päeva põlvevalu rikkus mu plaanid ära ja läksin hoopis lihashooldusesse.

IMG_3640

Kolmapäev: JJV. Jooksuosa asendasin siserattaga, et mitte mingi vigastusega riskida. Edasi tegime ÜKEt, kus mina oma jalgadele ohtlikud harjutused jällegi asendasin. Seina ääres ’istumine’, puusatõsted, keretõsted (tavalised ja pöördega), reie tagakülje surumised, alakõht, plangud, seljalihased. Täitsa mõnus trenn oli ja jalad ei teinud kuskilt valu.

Neljapäev: puhkus.

Reede: BodyPump. LÕPUKS OMETI! 🙂 Piinlik tunnistada, aga paus kujunes 3 kuu pikkuseks. Igatsesin seda trenni nagu kala vett, sest let’s face it: seal trennis olen ma täielikult omas elemendis. Raskustega pidin muidugi kõvasti tagasi hoidma, sest ma olen palju nõrgemaks jäänud. (Siinkohal ma räägin iseendast ja minu tavalistest raskustest, mitte ei väida, et need oleksid kehvad raskused või midagi sellist. Vahel on oma keharaskus piisav koormus, mina ei arvusta kedagi.) Pärast trenni värisesid kõik lihased, väljaastete loos võbelesin nagu sült. 😀 Ühtegi päkkadel kätekõverdust ei suutnud samuti teha. Hull lugu, aga nüüd vähemalt on jälle, kuhu püüelda. Esmalt oma vana vormi juurde tagasi (halloo, 50+ päkkadel kätekat polnud probleem…) ja siis sealt edasi. Teeme ära!

Raskused:

  • Soojendus: 3,5+3,5 kg
  • Kükid: 5+5 kg (ja mu jalad surid selle raskusega…)
  • Rind: 5+5 kg, 3+3 kg hantlid, põlvedel kätekõverdused
  • Selg: 5+5 kg
  • Triitseps: 5 kg ketas, 3 kg hantel
  • Biitseps: 3+3 kg hantlid
  • Väljaasted: keharaskusega, kükiosad 5 kg kettaga
  • Õlad: 3,5+3,5 kg, 2+2 kg hantlid

Laupäev: puhkus.

IMG_3650

Pühapäev: BodyPump. Kui arvate, et mul polnud kõik lihased reedest valusad, siis eksite. 😀 Olid, aga ma tahtsin veel Pumpi minna, kuna järgmisel nädalal mul seda võimalust ei teki. (Loe altpoolt, miks.) Veel mõnusam oli kui reedel. Minu lemmik sellest kavast on ilmselt õlalugu, puhtalt see muusika juba meeldib ja sobib sinna viimasesse raskesse loosse väga hästi. Nautisin iga hetke ja jube kahju oli, kui tund läbi sai. Mõnes kohas võtsin isegi tibake rohkem raskust. Pumpiks veel ja veel ja veel… 🙂


Kokkuvõttes: 6 tundi (neto: 5 tundi)

21.-17.09.15

Täitsa asjalik nädal oli. 🙂 2 JJV-d ja 2 BP-d ehk põhimõtteliselt tegin oma lemmiktrenne oma lemmikute inimestega oma lemmikus spordiklubis. Hea nädal oli.

Aga miks ma järgmisel nädalal Pumpi ei jõua? Vastus on siin:

Jah, ma lähen Linnamaratonile 10 km jooksma. 🙂 Ma nii tahtsin minna ja tundsin end halvasti, et ei lähe. Aga kuna jalad (nii parem tald kui vasak põlv) said korda, siis keskmise pingutusega läbida suudan selle raja kindlasti. Miks mitte? Muidugi lähen. Jooksupidu kodulinnas ja mind pole osalemas? Mis nali see veel oleks? 😀 Ennekuulmatu!

Ühesõnaga: näeme seal! Kes veel tulevad ja mis distantsile?