Eelmisel päeval polnud mul võistluse suhtes üldse mingit närvi. Niisama chill võistlus, no pressure. Aga millegipärast ei maganud ma üldse hästi, ärkasin juba 7.30 üles ja stardipaika suundudes oli närv ikkagi sees. Lisaks kõigele oli mu maratonil viga saanud parem tald mitte millestki jälle valus. Võta siis kinni. Igal juhul hommikusöögi (natuke putru ja karaskit, isu polnud…) ajasin endale kella 9 ajal sisse ja orienteeruvalt 9.45 olin juba Raekoja platsil. Oli ju vaja härra Jooksja heade soovidega poolmaratoni rajale saata.

Edasi jäi mul üle ainult oodata, orienteeruvalt tund ja 20 minutit. Vaatasin lastejookse ja maratoni liidrite finišeerumist, aga finišialas oli tõeliselt külm tuul ja vari ning mul ilmselgelt liiga vähe riideid. Hakkasin külmast lausa värisema. Ootasin härra Jooksja ja Marise ära ning läksin sealt külmast päikese kätte end soojendama. Õnneks enne oma 10 km distantsi starti sain ikka inimliku temperatuuri tagasi.

Ilm iseenesest oli jooksmiseks hea: päikesepaiste ja peaaegu 15 kraadi sooja. Kohati oli ainult tuul liiga tugevalt vastu. Enne starti ma eriti sooja ei viitsinud ega julgenud teha, tald oli ikka valus, kartsin asja hullemaks ajada. Tuju jooksma minna oli ka täiesti null. 😀 Kuidagi ei kiskunud sinna rajale… Sõin oma banaani ära, kiskusin riideid vähemaks (oli täielikult lühikese vormi ilm), paar fotot ja oligi aeg stardikoridori minna. 3, 2, 1 – START!

Esimesel kilomeetril mõtlesin, et miks ma küll siin olen. 😀 Õnneks kohtasin paari tuttavat ning tuju läks paremaks. Ilm oli ju ilus, jalg tundus joostes täitsa valuvaba olevat (kuidas see võimalik on?!) ja mingit eesmärki ju polnud. Olin tulnud lihtsalt jooksupidu nautima. Alguses tundus 6:00 min/km tempo päris mõnus ja mõtlesin, et noh, lõpus kustun nagunii, täpselt nagu alati. 😀 Mul polnud eriti lootusi, et vähem kui 3 nädalat pärast maratoni poolkatkise jalaga 10 km tunniga ära jooksen. 

Igal juhul, juba varsti tuli esimene tõus 2. km kandis. Olen ju sama rada 2013. aastal jooksnud (minu esimene 10 km võistlus!) ning mäletasin seda tegelikult täitsa hästi. Kodurajad. Mida on siin mitte mäletada? Igal juhul, tõus sai ruttu läbi, suuri mägesid meil ju sellel rajal polnud. Niisama nautisin melu ja kella vaatasin ka vaid siis, kui see kilomeetri läbisaamisel käel värises. Enda üllatuseks olid kilomeetriajad ikka seal 6 minuti kandis. Eeee… mis toimub? 🙂

5. kilomeetri alguses saime Sõpruse sillal jälle tõusu võtta. Pulss oli ikka päris kõrge, väiksemaid numbreid kui 180+ lööki ma ei näinudki. Joogipunkt saabus ka väga õigel ajal, sain jooksu pealt joodud ning sealt oli finišisse 5,5 km. Tekkis mõte, et kas ma tõesti jaksan need 10 km punases ära joosta? Millal ma kustuma hakkan? Millal hullult raskeks läheb?

5 km tiksus kinni minu kella järgi ajaga 30:22 (ametlik: 30:53, 878. koht).

Mind lohutas kogu aeg see mõte, et 10 km saab ju ikkagi enam-vähem 5 korda lühema ajaga tehtud kui maraton. Mõtlesin pidevalt, et: “Kodulinn. Kodurajad. Kodused inimesed. Chill. No pressure. Naudi ilma. Ülimõnus on ju!” Oligi. 🙂 

Juba olime Atlantise juures, kust lõppu jäi ainult 3,5 km. Neetud trepid. Võtsid pulsi ‘mõnusalt’ 190 juurde. Mis seal ikka. Korraks lasin tempo natuke aeglasemaks, et pulss natuke kukuks. Kukkus. Kõik töötas nagu kellavärk!

Jalad olid lausa üllatavalt head. Mitte ükski lihas mitte kuskilt ei valutanud. Olin ikka kergelt öeldes hämmastunud selle peale. Ülilennukas ja hea tunne oli sees. Mootor ainult ei tahtnud sama lennukalt järele tulla. Natuke ikka oli raske seal anaeroobikat teha, aga emotsioon oli piisavalt hea, et seda raskust ignoreerida. 

Vahepeal kohtasin veel paari TYSKi trennikaaslast ning olingi jõudnud juba Supilinna, kust lõppu jäi ei vähem ega rohkem kui 2 km. Ainult 2. See pole enam üldse mitte midagi maratoniga võrreldes. Sellel jooksul võrdlesin ma vist kõike maratoniga ja kohe hakkas kergem. 😀 Teadsin, et ühtegi erilist tõusu ega rasket kohta enam pole. Korraks tahtis pistma hakata, aga vana hea kerge langusega Ülikooli tänav päästis olukorra. 

Viimane kilomeeter. Puhtalt emotsiooni pealt. 500 m enne lõppu nägin veel Elarit ja viskasin talle ühe patsu. Siis elasid kaasa trennikaaslased Kaire ja Kristina, kes hüüdsid mulle, et 200 m lõpuni. Õnneks ma teadsin, et see puha vale jutt, tervelt 400 m veel. 😛 Peale viimast parempööret ergutasid mind veel High5 sõbrad ka. Tuttavate nägemine andis jõudu veel viimaseks lõpuspurdiks. Minu kella järgi (panin tööle joone peal) täitus 10 km ajaga 59:57. Alla tunni! Say whaaaaaaaat?!

Minu ees oli punane vaip. Nagu Tartu Linnamaratonil ikka. Eelmise aasta poolmaratoni lõpp oli seal nii raske, nii valus ja elu halvima finišiemotsiooniga. Tekkisid kõik need kahtlused, kadus suur tükk enesekindlust ja tekkis hirm maratoni ees. Seda 2014. aasta poolmaratoni võib kujundlikult pidada mu 2015. aasta auku ronimise alguseks.

Sellel aastal oli kõik absoluutselt teistmoodi. Aasta hiljem. Ma jooksin seal punasel vaibal ja tundsin end tõelise võitjana. 10 km. Ümmarguselt tund aega. Nüüd juba maratonijooksjana. 🙂 Enam polnud mul hinges enam ühtegi kahtlust ega ruumi ühelegi halvale emotsioonile. Mõnes mõttes olid need 10 km kinnituseks sellele, et see vaimne auk on seljataha jäetud. Ma olen tagasi. Tõeliselt tagasi.

Numbrites:

• Ametlik brutoaeg: 1:01:12 (minu kell: 1:00:42 ja 10,2 km)
• Keskmine tempo: 6:07 min/km (minu kell: 5:57 min/km)
• Koht: 840 (1485-st) -> teise poolega möödusin 38-st jooksjast 🙂
• Koht naiste seas: 326 (825-st) -> esimese poole seas, MIDAAA? 😀
• Koht N21-vanusegrupis: 169 (376-st) -> jälle esimese poole seas
• Keskmine pulss: 181 bpm
• Maksimumpulss: 195 bpm

Ei saa öelda, et ma poleks pingutanud, sest lõpuspurdi ajal sain kätte 3:39 min/km ja pulsi 195 lööki minutis. Anaeroobses viibisin kogu jooksust 79% aega. Finišiprotokolli uurides selgus ka tõsiasi, et esimest korda elus õnnestus mul võistlusel joosta negative split ehk teise poole jooksin esimesest 34 sekundit kiiremini. :O Täielik müstika. Kustumist ei tulnudki ning kokkuvõttes jooksin üpris ühtlase tempoga, välja arvatud viimane täispikk kilomeeter, mis oli seekord minu kiireim. Peaks tihemini neid eesmärgituid võistlusi jooksma, kui kõik lausa nii hästi läheb. 😀

Kogu selle valusa statistika juures selline särav emotsioon. Hooaja lõpp on ikka tõeliselt heaks läinud. Nüüd veel viimane punkt Novembrijooksul kirja ja võibki sellele hooajale joone alla tõmmata. Lõpp hea, kõik hea! 🙂