Nädala kokkuvõte 25.–31.03.2024

Esmaspäev: rahulik jooks. Tagantjärele tarkusena oleks vist pidanud esmaspäeva veel trennivabana hoidma, aga siis ma muidugi sellest veel aru ei saanud. Lihasvalu oli poolmaratonist üpris märgatav, aga väikse rahuliku jooksu ja venitusega andis see tegelikult palju järele. Käisin kohe pärast tööd oma ringil ära, nautisin uut rada ja ilusat päikseloojangut. (6,13 km, 7:25 min/km, 132 l/min)

Teisipäev: rahulik jooks. Teisipäevane rahulik jooks oli igati priima, kuniks enam polnud. Pulss oli ilus ja tempo seal juures ka. Mõtlesin juba sellele, kuidas kolmapäeval oma nädala esimese olulise trenni mängleva kergusega ära jooksen. Nali minu kulul, sest 2 km enne kodu hakkasin üpris tugevalt ja äkki tundma suurt pinget pöias, seal, kus suur varvas jala külge kinnitub. Joostes ei olnud asi murettekitavalt hull, aga hiljem toas paljajalu oli päris valus. Hoidsin külmakotti peal ja teipisin jala ära. Sesamoiditis ehk siis sesamoidluu(?) põletik, ütles doktor Google. Need läbikantud maastikutossud poolmaratonil oli ilmselt piisav trigger. Ega siin midagi muud teha pole, kui RICE printsiipi rakendada: rest, ice, compression, elevation. Tuli plaanid ringi teha. (8,38 km, 7:15 min/km, 139 l/min)

Kolmapäev: trennivaba. Kuna mu jalg oli ikka veel veidike valus, siis kindluse mõttes jätsin oma tempojooksu ära ja tegin kaks trennivaba päeva.

Neljapäev: trennivaba.

Reede: rahulik jooks. Esimene katsetus. Jalg oli ikka igaks juhuks teibitud ja võtsin nõuks teha vaid lühikese, rahuliku 40-minutilise katsetuse. Õnneks mingit valu ei tundnud, ei siledal maal, ei tõusul, ei laskumistel. Kivi langes südamelt. Pulss kippus tavalisest kõrgemaks, aga muidu oli igati viisakas väike jooks. (5,44 km, 7:22 min/km, 141 l/min)

Laupäev: pikk jooks. Viimane pikemat sorti jooks enne maratoni. Käisin ringil Ihastes, sest polnudki jupp aega seal pikka jooksu teinud. Kavas oli kokku 80 minutit, selle sees 50 minutit maratonitempos jooksu. Alustuseks 10 minutit ja peale 20 minutit rahulikult. Tempokas osa kulges isegi oodatust kiiremini, eeldasin, et võiksin joosta 6:00 min/km, tegelikult tegin selle 5:48 tempos ja pulss oli vaid 158. Oleks maratonil ka nii, oleks ju elu puhta lill! Enesetunne just väga lennukas polnud, aga nädalake on veel selleks aega. Jalas valu ei tundnud. Igaks juhuks panin oma kõige värskemad tossud jalga, mis hoidsingi spetsiaalselt maratoni jaoks. Nendega on enne maratoni joostud 30 km – tundub, et on täpselt piisavalt. (13,05 km, 6:15 min/km, 152 l/min)

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Loodan, et selle väikese vigastusealge ja tagasilöögi sain nüüd seljataha jäetud. Jäänud ongi vaid viimased lühikesed trennid enne maratoni ja reedel sõidame härra Jooksjaga Milanosse, et pühapäeval, 7. aprillil joosta minu üheksas täispikk maraton.

Otepää Maraton 2024

Imelik on nimetada Pangodis algavat ja Tõrvandis lõppevat poolmaratoni Otepää Maratoniks, aga olgu. Pikkade traditsioonidega võistlus, mis toimus juba 51. korda. Mina osalesin esimest korda.

Mingit erilist ettevalmistust selleks poolmaratoniks ei teinud, sest see polnud eesmärk omaette, vaid lihtsalt hooaja avapauk, et minu esimene start 2024. aastal poleks täispikk maraton. Nagu tähelepanelikumad lugejad juba ammu nädala kokkuvõtetest aru on saanud, on lõpule jõudmas minu maratoni treeningplokk. 7. aprilli jookseme härra Jooksjaga Milano maratoni. Pikemalt, kuidas sellised plaanid tekkisid, juba siis, kui maraton joostud on.

Niisiis oli mul vaja üht starti, et vormist parem pilt ette saada. Ega siin palju midagi valida polnud, sest märtsis pole eriti võistlusi, eriti veel Tartus. Tuli valida, mida antakse. Kui poolmaraton, siis poolmaraton. Eriti tõsiselt ma seda ei võtnud, sest veel reedel ei teadnud ma, mis kellast start antakse, kus on finiš ja kust täpselt rada läheb. Aga selleks ongi mul härra Jooksja. Reede õhtuks olin briifitud, meenutasin nagu iga hooaja alguses, et mida üldse tavaliselt kaasa võtan, panin asjad kokku ja tuli valmis olla.

Jalad olid laupäeva hommikul jumala väsinud. Ilm oli täpselt selline, nagu Saaremaa Kolme Päeva Jooksu 1. päeval, seega võtsin blogi lahti ja uurisin, mis mul siis seljas oli. Läks sama outfit: pikad retuusid, pikk õhuke särk, tiimimaika peale, buff, kindad ja peapael. Selline 5 kraadi sooja, finišis isegi rohkem, päike, aga megatugev ja jäine tuul. Arvutused õnneks näitasid, et tuul peaks olema valdavalt seljatagant ja laskuv rajaprofiil on soosiv.

Parkisime auto finišisse ja jäime ootama bussi, mis viib starti. 12.30 saabuma pidanud buss tuli 12.40. Kell 13 olime stardipaigas, st lihtsalt Otepää maantee ääres, kus pole mitte midagi ega mitte kedagi. Start pidi olema kell 13.30. Sooja eriti kuskil teha polnud, WCst ei hakka isegi rääkima. Tuli leida varjuline kuusk, passisime bussis kuni 13.15ni, siis oli saabunud korraldaja numbritega. Kell 13.20 oli number küljes, aga mingist soojendusest polnud juttugi. Ei mäletagi, millal viimati soojenduseta starti sai mindud. Nii aga paarkümmend jooksjat kell 13.30 stardist minema saadeti.

Alguses sattusin kohe Liisiga sama sammu astuma. Minut enne starti arutasime, mis plaan on. Ma ei osanud rohkem oodata kui aega umbes 2:10, võib-olla suts vähem, arvestades soosivat rajaprofiili ja tuult. Esimesed kilomeetrid olid aga nii tugevalt laskuvad, et 160-löögise pulsi juures tuli näiteks 1. kilomeetriaeg 5:08. Neid napilt üle 5 min/km aegasid oli veel. Siiski jäin enne esimest vasakpööret Liisist natuke maha, kuna ei tahtnud pulssi üle 165 lasta. Vaateväljas oli ta mul aga kuni lõpuni.

Kui maanteelt väiksemale teele maha pöördusime, ootas esimene joogipunkt: korraldaja andis auto pagassist topsiga juua. Sain joogi kenasti kätte, aga kohe, kui see tühjaks sai, puhul äge küljetuul topsi mul käest minema kuskile kraavi. Midagi teha polnud. Õnneks Liisile tegi support tiimi abikaasa Argo, kes ütles, et ta nägi seda intsidenti ja sai topsi kraavist ära korjata.

Sealt algasid raskemad lõigud. Oli otse tugevat vastutuult, oli tõususid. Ootasin, millal lõpuks kruusateele pöörame. Enne jõudsin veel esimese geeli ära võtta ja käed kleepiva suhkruga kokku lödistada. Kruusatee tõttu olin jalga pannud läbijoostud maastikutossud, sest jumal teab, mis mudamülgas seal ees ootab. Tegelikult oli tegu megailusa, laia ja vähemudase kruusateega metsa vahel. Nägin kahes kohas hobuseid ja ponisid, oli veel kaks joogipunkti. Poolel maal näitas kell keskmiseks tempoks 5:22, aeg 56 minutit sekunditega. Suhteliselt ulme.

Üldiselt olin seal üksinda. Kaugemal ees nägin pidevalt Liisit, aga muidu polnud ees ega taga rohkem ei hingelist. Vahepeal elas Argo kaasa ja võttis mu tühjad geelipakid ja joogitopsid ära. Kõige suurem puudujääk oligi see, et korraldajal polnud loodud ühtegi prügist vabanemise võimalust, kui just punktis täiesti seisma ei taha jääda. Tuli leida loovaid lahendusi. Tänuväärt, kui kellegi support team ka sinu prügi ühes võtab.

15 km peal võtsin teise geeli ja hakkasin ootama uuesti asfalti, sest see tähendab, et peatselt on lõpp. Tartu Lennujaam kauguses juba paistis, seega polnud enam palju minna. Lõpuks ootaski parempööre, lasin autod mööda ja sain turvaliselt tee ületatud. Lõpuajast polnud täpset aimdust, sest peale poolel maal kella vaatamisele ma rohkem keskmist tempot ega aega ei vaadanud. Nagu ikka, on mul kella põhiekraanil ees vaid jooksva kilomeetri aeg ja praegune pulss. Aga jooksvalt ette tulevad kilomeetriajad näitasid juba pikalt, et üle kahe tunni ei tohiks minna. See oli minu jaoks kogu jooksu vältel suur üllatus.

Viimased kaks kilomeetrit venisid nagu ikka. Tõrvandi poole pööre viis kõige jubedamale kruusateele kogu jooksutrassil. Auk augu ja porilomp porilombi otsas. Seal kulusid need maastikutossud ära. Viimasel kilomeetril olid Treener ja Inglid kaasa elamas, tegi kohe tuju toredamaks. Kuigi ega ma rõvedaks seda jooksu ei jooksnud ja teoreetiliselt oleks võinud rohkem pingutada, aga ma ei tahtnud. Veel viimane jukerdamine Tõrvandi vahel, pool ringi staadionil ja oligi finiš.

1:57:39

Viimati jooksin ma poolmaratoni nii kiirelt viis aastat tagasi, eelmises elus.

Ma jäin naiste arvestuses neljandaks, aga see ei oleks suutnud kuidagi tuju rikkuda. Korraldaja andis nunnu osalusmedali, kõik said valida endale preemiaks tasuta seinakalendri, poodiumikohad said ka kommikarbi. Ootasime veel oma sõbrad-trennikaaslased maratonidistantsilt ära, ajasime pikalt juttu ja sellega saigi päev lukku. Selline poolmaraton uue jooksuhooaja avamiseks ja maratonieelseks vormikontrolliks saab teha ainult rõõmu.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:57:39
  • Distants: 21,1 km (minu kell: 21,3 km)
  • Keskmine tempo: 5:31 min/km
  • Max tempo: 4:25 min/km
  • Keskmine pulss: 163 l/min
  • Max pulss: 178 l/min
  • Koht: 15/18
  • Koht naiste seas: 4/7
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 175 s/min
    • Keskmine sammu pikkus: 1,02 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,9 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 252 ms
    • Vasakul jalal olin 51,2% ajast ja paremal 48,8%