Ma olen viimased 7 kuud – tegelikult peatselt juba isegi terve aasta 🤯 alates esimestest suurematest terviseriketest – oodanud tagasi oma normaalset elu. Küsinud endalt näiteks selliseid küsimusi nagu: “Millal ma oma elu tagasi saan?”, “Millal see jama need jamad lõpevad?”, “Millal kõik vanaviisi olema saab?”. Viimased jooksuliigutused Pühajärve küngaste vahel tõid viimaks lõpliku mõistmise, et vastus kõigile neile küsimustele on üks.
Mitte kunagi.
Mul ei ole võimalik kuidagi seda etappi oma elust välja lõigata ja lõikekohast sujuvalt jätkata. Naiivne on loota, et kogu see saaga ei jäta minusse igaveseks omi jälgi maha. Ma ei räägi siinkohal vaid füüsilistest tagajärgedest, millega tuleb mul ilmselt kogu ülejäänud elu rinda pista. Keegi ei saa mulle kinnitada, et ma kunagi enam päriselt valuvabaks saan. On vägagi võimalik, et isegi kui mind õnnistatakse võimalusega kunagi uuesti päriselt joosta – joosta oma rõõmuks, joosta maratone, joosta kas või natukenegi –, tunnen ma sümptomeid siin-seal aeg-ajalt ikka edasi. Aga: isegi kui juhtub ime ja mu keha paraneb, nagu poleks midagi halba vahepeal olnudki, siis mina ise ei unusta ju kunagi.
Ma jään alatiseks mäletama, mis minuga juhtus. Südamehaigus ei ole midagi sellist, mille sa läbi põed ja unustad. Lähed eluga edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Võib-olla sina suudad, aga mina ei suuda. See peatükk ei kustu. See jääb minuga. Ma mäletan ja ma ei unusta. Mitte kunagi. Minu ainus lootus on, et see mure tervise pärast kahaneb ühel hetkel piisavalt väikseks, et teda pole enam nii raske endaga kaasas kanda. Mure – see on kõige suurem koorem, mis väsitab kõige rohkem.
Ma tunnen, et ma olen viimase aastaga saanud uueks inimeseks. Minus eneses on toimunud seesugune fundamentaalne nihe, mida on isegi raske kirjeldada. Harjumused, väärtushinnangud, mõtted ja teod. Kohati tunnen ma lausa väikest eksistentsiaalset kriisi peale kippumas. Kui ma pole enam see, kes ma olin varem, siis kes olen ma nüüd või kelleks olen ma saamas?
Kui varasemalt oli mul nii raske, peaaegu et võimatu puhata ja (minu kunagise definitsiooni kohaselt) lausa laiselda, siis enam mul sellega erilisi probleeme ei ole. Tsiteerides klassikuid: doing nothing doesn’t serve for nothing. Ma ei taha enam sama intensiivsusega ja samas mahus ringi tormata. See lihtsalt ei ole seda väärt. Mitte üheski eluvaldkonnas.
Ma saavutan vähem ja mu kõrge saavutusvajadus karjub mulle seejuures kõrva. Ma teenin vähem raha ja see tekitab minus pidevalt ärevust. Ma kaotan sõpru, sest meie ühisosa on kokku kuivanud. Ja nii edasi. Tavaline FOMO – fear of missing out ehk ilmajäämise hirm. Ei ole hea tunne. Aga kas oli parem tunne oma vana mina ja FOMO poolt juhituna tippkiirusel põlevasse majja kihutada ja elusalt põleda?
Ei olnud.
28-aastaselt sain ma teada, mida tähendab tõsiselt karta oma tervise ja elu pärast. 28-aastaselt sain ma teada, mis on täielik ja põhjalik läbipõlemine. 28-aastaselt sain ma teada, et kõik olnud mured on toonud mulle pähe esimese halli juuksekarva. Minu enda teod ja veidike ebaõnne viisid mu sellesse seisu, kus ma olin. Olen veidike tänagi. Isegi kui ma polnud ise selles süüdi, sest talitasin ainult oma parima äranägemise järgi, on minu vastutus selle seisuga midagi ette võtta, vigadest õppida ja elada edasi paremini. Sest see on minu elu, minu otsused ja minu vastutus.
Kui oled nii harjunud vanast kinni hoidma, on lahtilaskmine keeruline ülesanne. Kui lihtne ja pealtnäha turvaline on käia mööda vanu ja tuttavaid radu, isegi kui oled seal õnnetu ja sul on valus. Kõige hullem: kui ühel hetkel enam arugi ei saa, kui valus ja kui õnnetu see tee on. Elu lükkas mu vanadelt rööbastelt kraavi. Kukkumine oli valus, oi kui valus. Rong sõitis ära. Ma olen viimaks püsti tõusnud ja tolmu maha pühkinud. Alanud on uue normaalsuse otsingud.
Nourish, Train & Flourish 