Nädala kokkuvõte 29.06–5.07.2020

Esmaspäev: trennivaba. Pärast pühapäevast Pühajärve kõnd-jooksu tundsin kerget imelikku tunnet rindkeres nii pühapäeva õhtul kui ka esmaspäeval. Ei olnud valus, ei olnud painav, aga oli ebameeldiv. Nagu rõhk kuskil rindkere sees oleks paigast ära. Imelik tunne.

Tundub, et kolm kõnd-jooksu eelmisel nädalal selliste palavate ilmadega oli siiski liig. Praegu kahjuks ei saa ma muud teha, kui vargsi neid asju katsetada ja siis omi järeldusi teha. Sel nädalal kärpisin kõnd-jooksude hulka võrra ja tegin muid madalapulsilisi treeninguid, kus pulss ühtlasem püsib. Kõnd-jooks on mu südamele justkui lõigutrenn hetkel, tuleb välja.

Teisipäev: BodyPump. Esimest korda üle 7 kuu Pumpis, viimati 22. novembril 2019. See oli ikka väga ammu. Plaanis oli üks väga vana kava ehk BodyPump 88. See oli teine kava, mida mina Pumpis üldse kunagi tegin. Aasta oli siis 2013. Imekombel olid kõik lood väga tuttavad, seega oli mul kergem uuesti alustajana kaasa teha. Tempodega pidin muidugi vahepeal mängima ja tegema kõike palju aeglasemalt, sest pulss tahtis väga taevasse (= minutiga 160+) ronida iga suurema liigutuse peale. 🙄 Väljaasteid näiteks ma praktiliselt teha ei saanudki, tegin siis hoopis aeglaseid kükke. Ilma lisaraskuseta, otseloomulikult. Hea, et kõige viimasesse ritta ronisin, siis vähemalt ei olnud teiste jaoks nii suur segaja.

Hea oli tagasi olla, aga pulsi pidev jälgimine teeb asja minu jaoks praegu väga pingeliseks ja võtab pool trennirõõmu ära. Ja kuna ma olen nõrgaks jäänud, siis oli trenn isegi aeglases tempos ja miniraskusega või üldse lisaraskuseta väga raske. Aga ma proovin tasapisi alustada, harjuda, tugevamaks saada. Ehk saan ma kunagi jälle Pumpi päriselt nautida, ilma et süda rinnust välja hüpata tahaks… 62 min, 128 l/min

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Kuna staadion oli vihmast ligumärg, toimus trenn sisehallis. Kuna esmaspäevane ebamugavustunne oli veel selgelt meeles, siis jooksmist ei hakanud isegi proovima ja tegin ainult kõndi (6 km, 11:11 min/km, 95 l/min). Lisaks pisuke ÜKEt kerelihastele. Kui alguses tundus, et BPst polnudki lihased väga valusad, siis trenni lõpus sain selgelt aru, et tagareis ja rinnalihased on ikka päris valusaks jäämas.

Neljapäev: Vaskna järve kõnd. Lihasvalu oli täiega kohal. Jalad olid lausa nii valusad, et autosse istumine oli üpris problemaatiline. 😅 Kuna härra Jooksja on võtnud plaani Võrumaa jooksusarja, siis on ka minul võimalus temaga kaasas käia. JJVs pandi mulle pähe mõte, et võiksin ju samad rajad läbi kõndida, osalustasu on vaid paar eurot. Saaksin ka medali ja elamuse. Mõeldud, tehtud.

Vasknas käisime ka eelmisel aastal, tookord sörkisin mina raja enne ametlikku starti trennina läbi ja tegin ainult härra Jooksjast pilti. Seekord ootasin ametlikku starti ja läksin koos teiste kõndijatega rajale. Ausalt öeldes oli kogu see “võistlus” minu jaoks nii segaseid emotsioone täis. Selline kibemagus. Ühelt poolt tore osa võtta, teisalt aga täiesti piinav näha teisi jooksmas, kui ma ise seda teha ei tohi. Peab tunnistama, et nii mustas meeleolus võistlust mul polegi veel olnud. Võitlesin oma mõtetega. See-eest läks see 7,5 km väga kiirelt mööda.

Kuna tegu on siiski Võrumaaga, siis päris siledat maad seal ei leia ja see mõjus kohe ka minu pulsile. Kui mul oli alguses lootus rada kõnd-jooksuna läbida, siis juba esimeste minutitega oli selge, et mingit jooksu teha pole lihtsalt võimalik. Pulss oli kõndideski juba nii kõrge, et mul oli tegu seda allpool hoidmisega. Plaksi tõus lõi pulsi lakke, aga õnneks viimane kilomeeter kulges kenasti mäest alla ja siis sai pulsi enne finišit mõnusaks tagasi.

Kokkuvõttes: väga segaste emotsioonidega võistlus. Ma pole kindel, kas ma teistel võistlustel kaasa kõndida tahangi. Ma kardan, et ma ei saa oma peast välja, et neid sündmusi kõndides nautida. 7,4 km, 8:55 min/km, 147 l/min

Reede: trennivaba.

Laupäev: kõnd-jooks. Võtsin julguse kokku ja proovisin laupäeva õhtul uuesti kõnd-jooksu. Tunne oli täiesti normaalne ja lemmikring oli ikka lemmik. Küll aga ei saa öelda, et ma järgmisel päeval mitte midagi imelikku poleks tundnud. Natuke imelik tunne oli ikka rindkeres sees, kuigi vähem imelik kui esmaspäeval. Jube keeruline on aru saada, mis on normaalne kogus imelikkust, mis läheb ise mööda ja millega tuleb leppida, või milline kogus on juba liig ja nõuab tähelepanu ja tegelemist. Ma loodan, et see imelikkus lõpuks ikkagi läheb üle, täpselt nagu oli aasta alguses kõndimas käimise ja taastusravidega. Aeg parandab kõik haavad? 🤷🏻‍♀️ 6,5 km, 8:30 min/km, 138 l/min

Pühapäev: trennivaba. Enesetunne oli üldiselt kehv ja pea oli terve päev uimane, seega tegin täieliku puhkepäeva.

Kokkuvõttes:

Ideaalis ma nüüd kirjutaks, mis mul järgmisel nädalal plaanis on, aga reaalsuses pole mul võimalik mingeid plaane teha, seega eks näis, mida keha mulle lubab.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.