TeisipÀev: kerge jooks. Ootasin teisipÀevast jooksu Àrevusega, kuna nÀdalavahetusel lÀbi pÔetud kÔhuviirus oli ju pika jooksu tempo tunduvalt alla vÔtnud. Ei teadnud, kas olin teisipÀevaks rohkem taastunud. Jooks kulges aga tÀitsa kenasti ja tempo-pulsi suhte jÀrgi paistis keha olevat haiguse lÔplikult seljataha jÀtnud. 8,12 km, 6:05 min/km, 149 bpm.
KolmapĂ€ev: lĂ”igutrenn. Tahtsin kĂŒll JJV-sse minna ĂŒle pika aja, aga kuna staadionile vihma tĂ”ttu nagunii minna ei saanud ja sisehall on hetkel suletud hooldustöödeks, siis soovitas Maris hoopis iseseisvalt oma trenn Ă€ra teha. Tegingi siis nii.
Ikka traditsioonilise kolmekas soojenduseks alla, kiirelt harjutused peale ja siis Ihaste teel edasi-tagasi punuma. Mul oli plaanis 4:30 tempoga 500-meetrised lĂ”igud, nimelt 4×500 m ja 2 blokki. LĂ”ikude vahel ainult 1 minut kerget sörki taastumiseks ja blokkide vahel 5 minutit, seega suhteliselt raske trenn, mis pidanuks Peetri jooksuks mootori kĂ€ima tĂ”mbama. Vist tĂ”mbas ka?
LÔikude tempod ja pulsid:
4:15 min/km, 161 bpm
4:30 min/km, 172 bpm
4:33 min/km, 170 bpm
4:41 min/km, 169 bpm
4:41 min/km, 169 bpm
4:38 min/km, 169 bpm
4:42 min/km, 170 bpm
4:38 min/km, 171 bpm
Ei suutnud kuidagi seda 4:30 tempot hoida ja jooksin ikka tĂ€iesti elu eest. Aga noh, enam-vĂ€hem vĂ”ib rahule jÀÀda. Minutilise vahe ajal enamiku ajast kĂ”ndisin, et pulss ikka alla ka lĂ€heks. Peale mitut nĂ€dalat tonniste jooksmist tundusid need 500-meetrised tĂ€itsa lĂŒhikesed lausa. đ PĂ€rast lĂ”ike tegi VO2max hĂŒppe 51 peale tagasi, aga koju jooksuga kukkus jĂ€lle 50 peale.
NeljapÀev: trennivaba.
Reede: vĂ”istluseelne soojendus. Oli see vast alles ĂŒks jooks. Enesetunne oli mitte midagi ĂŒtlev, jalad olid vĂ€sinud ja rasked, Ă”ues oli kuidagi vĂ€ga lĂ€mbe ja hapnikuvaene olla ning loomulikult kĂ”ige selle peale VO2max viskas end rahumeeli 49 peale. Tegin jooksu sees viis 100-meetrist lahtijooksu ka, aga sain tempo vaevalt 5:00 min/km peale, sest lihtsalt mootor ega jalad ei liikunud ĂŒldse. Tohutu venimine. Ei mingit head emotsiooni enne vĂ”istlust. 6,08 km, 6:18 min/km, 151 bpm.
LaupĂ€ev: Peetri jooks. Peagi kirjutan pikemalt, aga ĂŒldiselt jĂ€in oma jooksuga rahule. Rekordist just vĂ€ga palju puudu ei jÀÀnud, keskmise tempo eesmĂ€rgi saavutasin 100%. đ
PĂŒhapĂ€ev: taastav jooks. JĂ€lle midagi uut: pĂ€rast vĂ”istlust jĂ€rgmisel pĂ€eval tegin 140-pulsiga taastava jooksu. Jalad olid vĂ€sinud, aga enesetunne vĂ€ga hull ei olnudki. Ilusti sai pulss all hoitud. VO2max istus ikka oma 49 peal. 7,33 km, 6:40 min/km, 139 bpm.
KokkuvÔttes:
KĂ€esoleval nĂ€dalal ootab juba 5 pĂ€eva pĂ€rast ees Ăöjooksu poolmaraton. đł Ănneks saab seal vist enam-vĂ€hem normaalse ilmaga joosta, mis on positiivne. Mingit eesmĂ€rki, mida reaalne joosta oleks, pole suutnud veel vĂ€lja mĂ”elda, aga Ă”nneks on veel natuke aega. Isikliku rekordi jaoks peaks olema keskmine tempo 5:06 min/km â see tundub hetkel ikka natuke utoopia valdkond.
Berliini maratonini jÀÀb veidi vÀhem kui 48 pÀeva.
See nĂ€dal pidi olema ĂŒks tĂ€htsamaid nĂ€dalaid suvises maratoni ettevalmistuses, kuna see on viimane vĂ”istlusteperioodi eelne nĂ€dal, kui saab korralikult mahtu kasvatada ja trenni teha, sh ĂŒks vĂ€ga pikk jooks Ă€ra joosta. Miks ma ĂŒtlen “pidi olema“, mitte “oli“? Sest mul Ă”nnestus nĂ€dala lĂ”pus niimoodi haigeks jÀÀda, et see rikkus kogu mu nĂ€dala, kui mitte ka jĂ€rgmise⊠đ
EsmaspÀev: trennivaba.
TeisipĂ€ev: kerge jooks + BodyPump. Hommikul sadas vihma ja jĂ€tsin jooksmise vahetult enne Pumpi. Ilm oli pĂ€rast möödunud kuumalainet mĂ”nusalt jahe, aga minu pulss eriliselt madal kĂŒll ei olnud. Pigem selline tĂ€iesti tavapĂ€rane. 7,06 km, 6:05 min/km, 150 bpm. Pumpis nautisin iga minutit, kuna ilmselt jÀÀb see vĂ€hemalt mĂ”neks nĂ€dalaks minu viimaseks Pumpiks, sest vĂ”istlused tulevad vĂ€gisi juba peale.
KolmapĂ€ev: lĂ”igutrenn. Jooksma jĂ”udsin jĂ€lle lootusetult hilja Ă”htul, no JJV for me. 3 km soojenduseks alla, vĂ€ike vĂ”imlemine ja jooksuharjutused ning siis mööda Ihaste teed edasi-tagasi tiirutama. Plaanis oli 5×1000 m tempos 4:30â4:35, iga lĂ”igu jĂ€rel 400 m sörki. Tee, mis tahad, aga neid temposid ma hoida ei suutnud. Pingutasin elu eest, aga ei miskit. VĂ€lja tuli:
4:30 (168 bpm);
4:40 (170 bpm);
4:47 (167 bpm);
4:45 (168 bpm);
4:41 (166 bpm);
Njah. Ei olnud just parim enesetunne selles trennis ja jalad lihtsalt ei liikunud, kuigi pulsi poolest oleks vĂ”inud justkui rohkemgi pingutada. VO2max hĂŒppas ikkagi 51 peale ja ei kukkunud ka pĂ€rast jĂ€rgmise pĂ€eva trenni.
NeljapĂ€ev: kerge jooks. Jooksma jĂ”udsin jĂ€lle hilja. Kui on vaja kĂŒmnekas joosta ja vĂ€ga mĂ”elda ei viitsi, siis on asi lihtne: tuleb lihtsalt Ihastesse ja tagasi joosta. Minu Ă”nn, et Ihaste teel on sportijate jaoks WC-d ĂŒles pandud, sest (too much information) tagasi pöörates ootasin ma neid vĂ€ga, sest mingi hull valusĂ€hvakas lĂ”i kĂ”htu. Ănneks sain pĂ€rast peatust ilusti edasi joosta. 6:15 min/km, 146 bpm.
Kodus tundsin, et jube jahe on ja ronisin kuuma duĆĄi alla. Mis oli eriti imelik, siis vaatamata Ă”htusöögi puudumisele ei olnud mul ĂŒldse söögiisu, isegi puuvilja ei tahtnud pĂ€rast jooksu. Minu puhul ei juhtu seda mitte kunagi. Oleks pidanud aimama, et ega see head ei tĂ€hendaâŠ
Reede: trennivaba. Pidi olema puhkepĂ€ev, aga pĂ€rast neljapĂ€evast jooksu ja kuuma duĆĄĆĄi lĂ€ksin tuttu, kuid Ă€rkasin tund aega hiljem mingist veidrast poolunest tohutute kĂŒlmavĂ€rinate ja palavikuga, mis lĂ€henes 38 kraadile. Kohutav oli olla. đ MĂ”ned tunnid hiljem Ă€rkasin veel ja palavik oli juba 38.4, seega vĂ”tsin paratsetamooli sisse ja sain magada. Mitmes kord see on juba sel aastal, kui ma haige olen? Aeg oma jĂ€reldused tehaâŠ
Kahjuks reede pĂ€rastlĂ”unast lĂ€ks olemine jĂ€lle palju halvemaks ja sain aru, et see palavik, mis 38 kraadiga jĂ€lle naases, oli pĂ”hjustatud kĂ”huviirusest. Veetsin oma pĂ€eva suuresti WC ja voodi vahet joostes. đ Kuigi jĂ”in Ă€ra ligi 5 liitrit vedelikke, olin jĂ€rgmisel pĂ€eval ikkagi ca 2 kg kergem. DehĂŒdratsioon.
Tundub, et eelmisel ja sel nĂ€dalal kogetud WC-peatused jooksude ajal ei olnud ainult kehvast remonditoitumisest pĂ”hjustatud, vaid mingi pahalane on mul juba tĂŒkk aega organismis istunud ja sai nĂŒĂŒd remondist, trennist ja stressist kurnatud kehale 1-0 Ă€ra teha. See on minu oletus.
LaupĂ€ev: trennivaba. Oleks pidanud olema ca 10-kilomeetrine treening koos rĂŒtmijooksudega, aga ma tundsin end ikka nii nĂ”rgalt, et olin terve pĂ€eva voodis siruli. âčïž KĂ”ht oli ikka nii tundlik, kohati valutas, lisaks iiveldus. Kraadiklaas nĂ€itas vahepeal ikka kraade kuni 37.5. Sellise enesetundega ma jooksma minna kĂŒll ei julgenud/tohtinud. Puhkasin ja palvetasin, et tunneksin end paremini ja saaksin vĂ€hemalt pĂŒhapĂ€eval midagigi Ă€ra joosta.
PĂŒhapĂ€ev: pikk jooks. Mul oli hirm tĂ”siselt naha vahel, et mis sellest jooksust kĂŒll saab. Ărgates oli tunne palju parem kui eelmisel pĂ€eval, aga kĂ”ht oli tundlik ja kohati sutsuke valus ka. Ilmselt kogu sisikond oli veel ĆĄokis sellest shit-storm’ist, mis toimunud oli. Kindel oli see, et joogipudel ja geelid tuli kaasa vĂ”tta: ma sain kĂŒll eelmisel pĂ€eval juba mingeid asju sĂŒĂŒa, aga mul oli siiski tohutu energiapuudus, vedelikupuudusest rÀÀkimata. TĂ€ielik Ă”nn, et vĂ€ljas vĂ€hemalt kuum ilm ei ole.
Plaanisin lihtalt hakata tegema edasi-tagasi otsi Ihaste teel ja ringe ĂŒmber Anne kanali, et vajadusel oleks lihtne jooksu pooleli jĂ€tta. Esimesed sammud olid ikka nii imelikud. Siis tahtis samm olla ikka sama kiire nagu varasemalt, aga pulss sellest suurt midagi ei arvanud. Tuli ikka tĂ”siselt end rahulikumasse temposse sundida. Ăldiselt oli olemine ĂŒle ootuste normaalne. Ma olin nii ĂŒllatunud ja rÔÔmus. Kartsin, et jooksen max 10 km Ă€ra ja siis on vsjoo.
Aga imekombel pidasin vastu oma 2:38 jooksu, tĂ€pselt nagu pidanud olekski. đł TĂ”si ta on: vahepeal tegin puhkepeatusi, kui kĂ”hus vĂ€hegi imelik tunne tekkis, sĂ”in kaks geeli Ă€ra, mis Ă”nneks ei hakanud liiga kiirelt kuskilt vĂ€lja tulema đ , ja jĂ”in Ă€ra 750 ml elektrolĂŒĂŒtidega vett. Kilomeetreid tuli vĂ€hem, kui oleks vĂ”inud tulla, aga siiski rohkem kui eelmise nĂ€dal pikal otsal.
Ma olen nii tĂ€nulik, et mu keha lubas mul selle trenni Ă€ra teha, tempost hoolimata. Halvimal juhul oleks mu pulss vĂ”inud ka sörkides kuskil 165+ peal olla, aga tema pĂŒsis kenasti seal, kus vaja. Enesetunne kehvaks ei lĂ€inud. Vo2max kukkus ainult 1 ĂŒhiku. TĂ€iesti ĂŒllatav, arvasin hullemat. Loodan, et selle jooksuga nĂŒĂŒd midagi edaspidiseks peeti ei keeranud. 23,67 km, 6:40 min/km, 150 bpm.
KokkuvÔttes:
Selline natuke kole nĂ€dal siis seekord. đ Hakkaski kĂ”ik juba liiga hĂ€sti minema, eksole⊠Sel nĂ€dalal sai end veel Peetri jooksule ka kirja pandud, aga kuidas haigus mu jĂ€rgmise laupĂ€eva jooksmist mĂ”jutab, ei oska veel öelda.
Ăldiselt pidi jĂ€rgmine nĂ€dal olema niigi natuke kergem nĂ€dal, mis lĂ”peb lĂŒhikese vĂ”istlusega, mis on hea ettevalmistus poolmaratoniks 17. augustil Rakveres, aga see haigusepisood ilmselt mĂ”jutab mu trenne veel tĂŒkk aega. Juba vĂ€hem kui 2 nĂ€dala pĂ€rast tuleb Ăöjooksul tĂ€ie pingutusega poolmaratoni joosta. đł Kuhu see aeg kaob?
Berliini maratonini jÀÀb veidi vÀhem kui 56 pÀeva.