Teate, seda võistlust ma ikka kartsin. Viimastel nädalatel enne võistlust kuulasin rulluisumaratonil käinud tuttavate soovitusi, uurisin internetist videosid ja käisin harjutamas. Sain enam-vähem kannapidurdamise käppa, harjutasin Tähtveres langusi ja sain natuke enesekindlamaks. Kokku käisin enne võistlust uisutamas 6 korda (42 km). Kui keegi ise aru ei saa, siis seda on vähe. 😀
Igal juhul seadsin pühapäeva hommikul jalad bussipeatusesse ja sõitsin mugavalt Peetri kiriku juurde. Stardimaterjalid olin juba eelmisel päeval ära toonud. Olin juba tund ja 15 minutit enne starti kohal. Õnneks oli 10 km sõitmas ka Maria, ootasin ta ära, sättisime end valmis, andsime asjad pakihoidu ja tegime natuke sooja. Oligi aeg stardikoridori minna. Võtsime kohad tagapool sisse. Minek!
Esimene kilomeeter: hirm asendus kohe eufooriaga. 😀 Kõik sõidavad nii mõnusas tempos, mõnusalt vähe inimesi, kõik on nii äge. Nagu väike laps mänguväljakul, sain isegi mitmetest mööda sõita. Ruttu oli juba 2,5 km läbi saanud ja hakkasime Jõhvi-Tartu maanteele Vahi poole pöörama. Järsku kuulsin, kuidas tüdruk, kes kaaslasega oli mu taga sõitnud ja mitu korda öelnud, et sõidame nii kiiresti, asfaldile kukkus ja hakkas kõva häälega nutma. See võttis südame alt kõhedaks küll, aga vaatama ma seda ei hakanud ja sõitsin muudkui edasi. Sõitsin mina mööda ja sõideti minust mööda. Sisestasin endale, et liiga uljaks ei tohi minna. Mõõdukus eelkõige.
Juba varsti oligi käes aeg tagasipöördeks. 5 km läbimiseks kulus mul 19 minutit. Võtsin ringi rahulikult ja joogipunkti otsustasin vahele jätta, sest mingit hullu janu ei olnud ja polnud tahtmist sinna ülerahvastatud laudade taha trügida ka. Ilm oli palav ja tegelikult võib-olla oleks lonks ära kulunud küll. Pärast tagasipööret sain ka aru, et tagasitee hakkab suures osas vastutuules kulgema, lisaks kergelt ülesmäge, pulss täpselt samas suunas.
Natuke oli ikka raske küll, tuul oli tugev ja kellegi seljataha väga hoida ei olnud. Vaikselt kulgesin seal omas tempos. Kiirus võrreldes algusega oli muidugi langenud. Ootasin muudkui, et äkki linna poole jõudes see tuul vaibub, aga ei. Tuul oli tõsiasi.
Peagi oli juba 9 km läbi. Tuli see Raadi langus, mida ma üldse kõige rohkem peljanud olin. See langus, kus eelmine aasta Maria ees üks naine kukkus. Lähenesin langusele tagasihoidliku kiirusega, proovisin meelde tuletada, kus olid kaevuluugid, surusin põlved kokku ja läksin. Minu selja taga keegi kukkus, see võttis natuke hirmu sisse, aga sain endast kohe üle. Oligi juba see langus läbi ja mitte midagi õudset ei olnud. Totaalne eufooria jälle. 😀 Natuke veel sõitu, vaade kellale ja alla 40 minuti olingi finišis. Juhhuu!
Olin ise oodanud mingit kohutavat emotsiooni, et nii kole ja hirmus spordiala ning aega 45–50 minutit. Tuli aga säravalt briljantne tunne ja vägagi hea aeg minu kohta! 🙂 Rõõm. Puhas rõõm.
Aitäh, Eesti Blogiauhinnad, et parimale spordiblogijale just rulluisud kingiks valisite. Aitäh kõigile heade nõuannete eest sõpradele, tuttavatele ja lugejatele. Aitäh kõigile teile, kes te mind hoiatasite ja kes te mind julgustasite. 🙂 Üks samm Kuubiku läbimisele lähemal. Viimane etapp Tartu Linnamaratonil.
Kokkuvõttes:
- Aeg: 39:50
- Distants: 10 km (minu kell: 9,94 km)
- Keskmine kiirus: 15 km/h
- Max kiirus: 24 km/h
- Keskmine pulss: 166 bpm
- Max pulss: 178 bpm
- Koht: 111 / 156
- Koht naiste seas: 71 / 95
- Koht vanuseklassis: 19 / 23
Nourish, Train & Flourish 