Rubriik: Trenn

93. Suurjooks Ümber Viljandi Järve

Published on by Margit Partei2 kommentaari

Veel kuu aega tagasi olin ma kevadhooaja osas väga negatiivselt meelestatud. Trennid ei sujunud mitte kuidagi, iga päevaga läks aina raskemaks, mitte kergemaks, ja valgust tunneli lõpus ei paistnud. Iga uus algus on raske, aga kas ta päris nii raske olema peab? Õnneks võtsin ma nõuks heade inimeste utsitusel (aitäh, Aveliis!) oma tervist veel põhjalikumalt uurida, sain rauapuuduse diagnoosi ja asusin seda ravima. Pea neli nädalat olen iga päev 100mg Ferrum Leki juurde krõbistanud ja viimaks hakkavad ka trennid kergemaks minema. Siit õppetund: mida avalikumalt vingud, seda kiiremini leiad lahenduse. 😂

Nädal enne Viljandi järvejooksu sain lõpuks kätte oma esimene kerge ja mõnusa jooksu. Sinnamaani olin vaid rahulikult lonkinud, sest mis arendavaid trenne ja lõike sa kehva enesetundega ikka raiud? Pole mõtet. Enne terveks, siis kiireks. Seega polnud mul täpselt samuti nagu eelmiselgi aastal mingit aimdust, mis strateegiaga Viljandisse jooksma minna. Mõtlesin, et keskmise pingutusega peaks ellu jääma ja hea emotsiooniga lõpetama, kui midagi väga ootamatut ei juhtu. Pikki rahulikke otsi olen peaaegu kaks kuud ju ladunud, seega sellest ainult natuke kiiremini võiks suuta 12 kilomeetrit ju joosta küll? Teeb ühe pikema arendava tempojooksu.

Kuna ma nautisin kogu eelneva nädala oma head ja kerget jooksutunnet, oli omajagu mahtu nädalast pühapäevaks all. Sääred ei olnud selle üle üldse rõõmsad ja protestisid soojenduse ajal päris korralikult. Kange, väsinud, valus oli seis nendes säärtes. Ei mingit tunnet, et peaks nüüd tükk aega kuskil maastikul tampima. Mõtlesin: “Nojah siis, mis seal ikka,” ja läksin rahulikult starti. Minu elu õppetunnid on mind ikka palju leplikumaks ja rahulikumaks muutnud selliste asjade suhtes: mis ma seal ikka leinan ja võitlen asjade vastu, mida ma (vähemalt lühiajalises perspektiivis) muuta ei saa.

Tegime kiirelt #mariseinglite tiimifoto ära ja suundusime napilt paar minutit enne starti oma stardikoridoridesse.

Põhivara on kohal. Kus teised jäid? Ei tea.

Kui tavaliselt mõtlen ma iga võistluse ajal sellele, mida ma oma blogis sellest kirjutan ja üritan kõiki tähtsamaid sündmusi meelde jätta, siis seekord ei mõelnud ma kirjutamisele kordagi. Stardipauk käis ära, minuti ja 15 sekundiga jõudsin stardikaareni, üle kahe minuti kulus staadionilt välja saamisele. Sel aastal oli omajagu rohkem rahvast kui eelmine kord. Esimene kilomeeter on tavaline kõndijate ja jooksjate vahel ellujäämine rahvasummas, aga alates 2. kilomeetri suurest tõusust toimub piisav hajumine. Läksin jooksusammuga sellest tõusust üles ja mõtlesin, et kui juba siin kõndima ei pidanud, ehk ei pea seda seekord üldse tegema. Kui ma nüüd õigesti mäletan, oli see esimene Viljandi jooks, kus ma rajal sammugi ei kõndinud.

Pärast esimest tõusu sai juba vähe hajusamalt rajal paikneda ja normaalsema rütmiga joosta. Majade vahelt läbi ja seejärel peaaegu kaks kilomeetri mööda asfalti ja allamäge. Mida oskaks hing veel rohkem tahta maastikujooksul. 😀Orika sillale jõudmine käib alati kuidagi väga kiirelt ja seejärel hakkab see rada natuke venima. Ei ole ma kunagi see põllujooksja olnud ja ilmselt ei saa selleks ka edaspidi. Seekord oli rada täiesti üllatuslikult kuiv ja normaalne. 2018. aasta plastiliinipõldu ei unusta ma kunagi. Täiesti kustumatu mälestus.

Sohu ma loomulikult oma aeglase tempoga ronima ei hakanud. Minusugune pigem kaotaks seal aega ja jõudu. Kiirematel muidugi tasub soost alati läbi minna, võit on vähemalt 250 meetrit. Ainult et uusi tosse ei tasu nii ehk naa Viljandisse jalga panna: kunagi ei tea, mis täpselt seal maastikul ootamas on. Mina pääsesin seekord ainult paksu tolmukihiga, härra Jooksja tossud rändasid kohe pesumasinasse.

Kella panin käima stardipaugust.

Künklikel põldudel tegelesin suuremalt jaolt enda ette vaatamisega, et jumala eest kuskil pahkluud välja ei väänaks. Kilomeetriajad olid isegi suhteliselt normaalsed, ega ma ei jooksnud seal põllul ka oma tippaegadel just väga palju kiiremini. Võib täitsa rahule jääda. Meeleolu püsis samuti normaalne ja juba varsti olimegi jõudnud kiire laskumiseni tagasi alla järve juurde.

Lasin jalgadel kiirelt käia, aga kahjuks viimased poolteist kilomeetrit polnud väga leida kedagi, kes minu tempos jooksnud oleks. Osad olid liiga kiired, teised liiga aeglased. Väga oleks tahtnud kuskil tuulevarjus hiilida, sest vastutuul oli päris tugev, aga mis teha. Tuli ise hakkama saada.

Viimasel paarisajal meetril oli juba härra Jooksja vastas, seega sain aru, et enam palju jäänud pole. Tõmbasin jalad tagumiku alt lõplikult välja, pöörasin staadionile ja lasin minna. Väga suurt väsimust justkui polnudki, sest jalg tõusis veel kõrgele ja tunne oli tugev. Parandasin oma eelmise aasta aega 1 minuti ja 2 sekundit!

Täiesti ootusteta jooksu kohta ikka väga hästi saadud. Nüüd võib veidi rahulikuma südamega järgmise pühapäeva Otepää-Elva jooksu ootama hakata.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:13:46 (neto)
  • Distants: 12 km (minu kell: 11,79 km)
  • Keskmine tempo: 6:09 min/km (minu kell: 6:21 min/km)
  • Keskmine pulss: 168 bpm
  • Max. pulss: 183 bpm
  • Koht: 1285/1946
  • Koht naiste seas: 340/756
  • Koht N21 vanuseklassis: 108/211
  • Jooksu dünaamika:
    • Sammu tihedus: 173 spm
    • Sammu pikkus: 0,9 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8 cm
    • Paremal jalal 50,4% ja vasakul jalal 49,6%

Nädala kokkuvõte 25.04–1.05.2022

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

She went full crazy. 🤪 50 jooksukilomeetri nädal!

Esmaspäev: hommikujooks; Jooks Jõud Venitus. Kuna sel nädalal oli käimas spordiklubidevaheline liikumisväljakutse, oli meie tunniplaanis lisaks kaks hommikujooksu tundi. Õnneks tuli see mulle pühapäeva õhtul Instat scrollides meelde, kui Treeneri postitust nägin. Lükkasin äratuskella varasemaks ja tuli minna. Kuna õhtul ootas ees veel üks jooksutrenn, ei hakanud hommikust trenni jooksujalu spordiklubisse minekuga pikendama. Kohal oli isegi üllatavalt palju inimesi. Jooksime 2 kilomeetrit, tegime natuke võimlemist ja mõned ergutavad jooksuharjutused ja jooksime spordiklubisse tagasi. Väga mõnus ja värskendav hommik! Ainus miinus on see, et kui hommikul trenni teha, oled terve päeva pidevalt õudselt näljane. 😅

Õhtusesse JJVsse läksin aga joostes ja sain seega hästi korraliku soojendusjooksu alla. (4,58 km, 7:23 min/km, 146 l/min) Pulss tegi jätkuvalt koostööd, mis omakorda tegi meele heaks. Jooksuharjutusi tegime kaks pikemat plokki, kokku pool tundi, ja siis ootas ees juba lõigutrenn. Minu selle aasta enam-vähem vist esimene lõigutrenn, pärast koroonat ja rauapuudust. Kuna pühapäeval ootas ees võistlushooaja algus ja enesetunne viimaks on parem, siis oli aeg midagi asjalikku teha. Alustasin tagasihoidlikult ja tegin kaks plokki:

  • 400m: 5:18 min/km, 158 l/min; 5:38 min/km, 164 l/min;
  • 300m: 5:17 min/km, 163 l/min; 5:33 min/km, 162 l/min;
  • 200m: 5:19 min/km, 164 l/min; 5:40 min/km, 160 l/min.

Eks ikka oli raske, aga pulss taastus iga taastava ringiga päris hästi. Võib rahule jääda. Seejärel venitasime veidike ja kulgesin vaikse jooksusammuga koju tagasi.

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: jooks. JJVs ootas meid ees koolitus Tiidrek Nurmega, seega ma teadsin, et väga pikalt ma tunni raames joosta ei saa. Tegin oma jooksu ära enne trenni: pakkisin härra Jooksjale oma vahetusriided kaasa ja läksin ise tunniajase jooksuringiga TYSKi. 😀 Päris tuuline ja pidevalt kergelt vastumäge jooks oli, kuid selle kohta oli enesetunne ja statistika siiski kena. (7,75 km, 7:16 min/km, 148 l/min)

Koolitusel kuulasime päris pikalt Tiidreku juttu ja seejärel tegime üheskoos mõned pöia- ja jooksuharjutused. Midagi revolutsiooniliselt uut seal polnud, sest jooksmise põhitõed ju ei muutu, kuid siiski oli huvitav kuulda jooksumõtteid Eesti tippmaratoonarilt. Lisaks on Tiidrek inimesena nii vaba ja sõbralik, et teda on alati lust kuulata. 🙂

Neljapäev: hommikujooks. Neljapäeval tegin oma planeeritud jooksu ära hommikujooksu trenni raames. Nii sai enne võistlust kehale päris pika puhkeaja anda. Jooksujalu spordiklubisse, sealt Tähtvere spordiparki (4 km, 7:16 min/km, 142 l/min), taaskord kerge võimlemine ja harjutused peale ning jooksuga koju tagasi (2,8 km, 7:29 min/km, 142 l/min). Väga mõnus!

Reede: trennivaba. Sääred olid päris valusad ja pinges. Aprilli jooksukilometraaž ületas 160 km, seega pole midagi imestada. Rullisin, venitasin, masseerisin, kuis jõudu oli. Põhiline, et hullemaks ei lähe.

Laupäev: võistluseelne soojendus. Tuli meelde tuletada, kuidas see võistluseelne soojendus käiski. Enesetunne oli vaatamata trennivabale päevale ikka täiesti meh. Energiat kuidagi üldse polnud. Lonkisin oma 3 kilomeetrit ära (7:22 min/km, 150 l/min), vibutasin natuke jalga, tegin paar jooksuharjutust ja kaks lahtijooksu ning seadsin sammud koju tagasi (2 km, 7:33 min/km, 151 l/min). Aga jooksurahvas teadnud ikka rääkida: mida kehvem võistluseelne soojendus, seda parem võistlus!

Pühapäev: Suurjooks Ümber Viljandi Järve. Täna käisin kolmandat korda Viljandi järvejooksul ja jäin oma tulemusega väga rahule. Pikemalt järgmisel nädalal. 🙂

Kokkuvõttes:

Järgmise nädala missioon on sääred ja jalad Tartu Maastikumaratoni 24 kilomeetriks värske(ma)ks saada. Ilmselt tuleb selleks homme puhata, teisipäeval ja kolmapäeval kergelt natuke joosta, neljapäeval jälle puhata. Reedel toimub traditsiooniline Heateo jooks, kus kindlasti käia tuleb, laupäeval ülipisike võistluseelne soojendus otsa ja ongi käes pühapäev. Eks veidike ma seda 24-kilomeetrist distantsi ikka pelgan, sest ta on nii pikk ja veel maastikul, kuid lohutan end sellega, et pikki otsi olen teinud eeskujulikult ja keskmisega pingutusega peale minnes peaks olema võimalik normaalse enesetundega lõpuni jõuda. Loodame parimat. 🙂