Nädala kokkuvõte 5.–11.06.2023

Võtsin nädala jooksuvabaks, et mu jalg saaks võimaluse lihasrebendist paraneda kauaoodatud tiimiürituseks Tipust Topini. See tähendas, et Narvas ma jälle poolmaratoni rajale ei saanud. Kurb, aga vajalik otsus. Tegelesin teiste spordialadega, et aktiivsust ja mingit aeroobset vormi hoida.

Esmaspäev: trennivaba.

Teisipäev: BodyPump. Üle mitmete nädalate käisin Pumpis. Mu jalg oli juba üpris hea, aga ma olin ikka väga ettevaatlik. Teipisin end ära, tõmbasin kompressioonisäärised peale ja läksin trenni. Jalgadega ühtegi kiiret ega rapsivat liigutust ei teinud, kartes säärelihast liigselt pingestada või venitada. Väljaasteid ei teinud, asendasin kükkidega, need tegin kõik aeglasemates tempodes. Modifitseerida tuli ka seljalugu. Sain täiesti valuvabalt trenni tehtud. Raskused hoidsin samuti madalal. (61 min, 106 l/min) Tuleb jälle vaikselt peale hakata – tugev lihas niimoodi ei lagune. Mul on plaan sügiseks olla kiire ja tugev.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Ei jooksnud, sain Kerli ja Saalega ühes toreda kõnniringi teha. Seejärel ootas süvalihaste ÜKE – jälle asi, mida nädalaid teinud pole. (39 min, 82 l/min) Lihased olid eelmise päeva Pumpist omajagu kanged ja lihasvalu täis, eriti andis tunda rinnalihas. Päris huvitav oli käsi pea taga hoides harjutusi teha, kui rinnalihas järele ei veni.

Neljapäev: moomoo x hanna 7. rattasõit. Taaskord üks väga mõnus veeremine koos Hanna naiste pundiga. Grupp sõidab aina sujuvamalt koos ja lausa lust on need neljapäevased sõidud. Parim otsus, et aprillis esimesele ühissõidule läksin. (56,7 km, 23,1 km/h, 123 l/min)

Reede: trennivaba.

Laupäev: Narva Energiajooks. Kolmapäeval registreerisin end poolmaratonilt 5 km distantsile. Ametlik ümberregistreerimise periood oli läbi, kuid küsisin ilusti ja korraldajad tulid mullev astu. Ega’s ma ise oma lihasrebendit valinud ja ka nemad said sellest aru. Tegin koos Treeneri ja inglitega teistele support teami ja kella 13ks läksin ise starti. Läbisin 4,5 km kiirkõndides ja viimased 500 meetrit proovisin sörkida. Positiivne: valus ei olnud. Lihtsalt imelik tunne sääres, selline kergelt tuim ja inaktiivne. Eks saab näha, mis selle jalakesega saab. (4,95 km, 9:00 min/km, 129 l/min)

Pühapäev: rattasõit. Jäime eile Ida-Virumaale minu vanemate juurde. Täna oli mul plaan minna lemmikule rattaringile pankrannikule. Viimasel hetkel tuli härra Jooksja mu venna vana maastikurattaga kaasa, seega sain seekord mina ees tempot teha ja tuult murda. Oli päris tuuliseid lõike, aga üldiselt oli täna ikkagi kerge sõit, jalas oli jõudu ja aeg läks lennates. Ilus rada on ilus. (41,24 km, 23,5 km/h, 134 l/min)

Kokkuvõttes:

Minu ainus missioon on jalg terveks ravida, et Tipust Topini täies mahus läbida. Ma olen tiimis ja ma pean vastu pidama. Vaikselt tuleb jooksusammu proovima hakata, aga ma pean veel mõtlema, kuidas seda turvaliselt teha. Hoidke mulle pöialt.

Eesti Ööjooks 2023

2016 – ületreenitus. 2019 – põie- ja neerupõletik. 2022 – puusavigastus. 2023 – säärevigastus.

Mul ei ole selle Rakverega lihtsalt õnne. Midagi peab alati enne juhtuma, kui ma oma hea vormi seal realiseerida suudan. Seekord õnnestus vaid kolm päeva enne võistlust trennis ära nihestada/rebestada/venitada oma säärelihas ja nii kardinaalselt, et reedel arvasin, et ma ei saa Rakveres üldse mitte midagi teha. Kahjuks oma osalust järgmisesse aastasse enam lükata ei saanud. Minu saatus oli oma 26-eurose registreerimistasu eest välja võtta särk ja vaadata raja kõrvalt pealt, kuidas teised jooksevad.

Minu õnneks lasi mu jalg mul kõndima minna. Sain raja peal vaadata, kuidas teised jooksevad. Läksin esimese 10 km stardiga minema, selle laine lõpus oli veel umbes kaks kõndijat. Hea rahulik esimene kilomeeter. Siis hakkasid järjepanu tulema 2. laine jooksjad. Nende eeldatavad lõpuajad oleks pidanud olema 60–75 minutit, aga I kid you not: 70% sellest pundist jooksis 2. kilomeetril kiiremini kui 6 min/km.

Selle pundi lõpus oli juba rohkem kõndjaid. Minul sellest muidugi mingit kasu ei olnud, sest ma kõndisin üsna aeglases tempos, sest pidin hoidma sammu tiheda ja lühikesena. Nii kui kogemata samm pikemaks venis, tundsin, kuidas mu ülevenitatud koht venib ja see ei ole hea tunne. Tippisin seal ja enamik kõndijaid läks minust mööda.

Umbes 3,5 km peal Pikal tänaval hakkas järjest mööduma poolmaratoonareid, kes olid oma 2. ringil. Esimese ees oli rattur, kes ei suutnud inimesi juhendada. Kui sa ütled lihtsalt, et “Kiire jooksja tuleb!”, siis usu mind: tavaline inimene, kes tuli ööjooksule kõndima ja võib-olla on esimesel jooksusündmusel, ei liigu sentimeetritki üheski suunas. Ta ei tea, mis ta tegema peab, kui sa talle ei ütle. Tegelikult ta ei peagi: korraldaja peaks oma sündmuse nii korraldama, et keegi ei pea 10 km slaalomit jooksma. Igal juhul võtsin mina enda ülesandeks aeg-ajalt kõva häälega instrueerida: “Hoiame paremale, kiire jooksja vasakul!”. Abiks ikka. You’re welcome, Ööjooks. Mis mul ikka seal kõndides paremat teha.

Igasugust melu ja meelelahutust oli raja ääres palju, seda Ööjooks on alati osanud. Mida ma aga ei näinud, oli meditsiiniabi. Vaatasin juhendist järele – meditsiinirauutreid polnudki, abi sai stardi- ja finišialast ning kahest teeninduspunktist. Ootamatult läks seda aga vaja. Mitte minul.

Olin umbes 5,5 km peal, allee peal teisel pool spordihalli, kui minu ees haaras üks väga kiire poolmaratoonar oma säärest, suured valugrimassid näol. Paremal juhul kramp, kuid halvemal juhul juhtus temaga täpselt sama vigastus, ehk kraad-kaks kangem (loe: tõsisem rebend), mis minuga kolmapäeval. Jõudsin temani, üks naine tuli minu kutse peale veel appi ja aitasime ta rajalt kuidagimoodi kõnniteele ühe maja servale istuma. Kõrvalmaja ees olid kohalikud elanikud kaasa elamas, nendel palusin tuua vigastatu säärele kohe midagi külma. Edasi läksin ise nii kiire sammuga, kui ennast vigastamata sain, järgmist suunajat-korraldajat-abi otsima. Leidsin ühe ca poole kilomeetri kauguselt keskväljakult, andsin edasi asukoha ja ta kutsus abi. Loodan, et see jooksja saab kiiresti terveks.

Minul jäi minna veel umbes 4 km. Oli juba päris pimedaks läinud ja vaikselt ootasin lõppu. Suunajad kohati ei suunanud, pidin ise küsima, kuhu poole pöörata, kui enda ees kedagi ei näinud. Viimastel kilomeetritel möödus minust poolmaratoni 1:40 tempogrupp ja siis juba 1:50 tempogrupp. Et neile mitte ette jääda, siis juua ma joogipunktides võtma ei hakanud, tegin neile ruumi juurde.

Viimaks paistis Rakvere linnus ja tarvas ning peatselt olingi finišis.

Jalad olid väsinud, aga lihasega tundus kõik korras olevat. Kõige rohkem häirisid paistes sõrmed, sest kõndides käed poolteist tundi üksnes allapoole rippudes kipuvad need sõrmed ikka 4 numbrit suuremaks paisuma. Kohe minu taga finišeeris Maria, panime soojad riided selga, tegime tiimipildi, vaatasime autasustamise ära ja algas kojusõit.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:39:23
  • Distants: 10 km (minu kell: 9,96 km)
  • Keskmine tempo: 9:59 min/km
  • Keskmine pulss: 110 l/min
  • Max pulss: 129 l/min
  • Koht: 1491/1527
  • Koht naiste seas: 810/844
  • Koht N vanusegrupis: 431/443