Postitus valmis vahetult pärast võistlust.
Just sellise pealkirja see postitus sai, sest võistlus oli vaimselt ja füüsiliselt ikka väga raske. Väike isikliku rekordi parandus küll tuli, aga põhimõtteliselt selle jooksu tulemuse järgi pole ma aastaga absoluutset mingit arengut läbi teinud. Nüüd aga kõigest lähemalt.
Parkmetsa jooksu start antakse alles kell 13, seega oli mul hommikul aega kaua magada, putru süüa ja siis veel voodis vedeleda ning Austraalia-teemilisi blogisid sirvida. Vaikselt toppisin end riidesse ning umbes veerand kaheteistkümne ajal hakkasime korterikaaslasega kodust liikuma. See aasta olin laisk ning stardipaika jõudmiseks kasutasime lisaks kondimootorile ka bussi. Bussis kohtasime veel kaht trennikaaslast.
Stardipaigas võtsime materjalid välja, panime numbrid särkide külge ning hakkasime soojendust tegema. Õues oli meeletult ilus ilm: täis päikesepaiste, umbkaudu 14–15 kraadi sooja ning paiguti kerge tuul. Kella seadistasin nii, et nägin aega, tempot ja keskmist tempot ning pulsi peitsin ära. Teadsin niigi, et kogu eelnev nädal oli väga kehv olnud ning pulss ronib isegi sörkides lakke. Soojenduseks jooksime paar kilomeetrit ja siis tegime mõned jooksuharjutused. Oligi aeg seista vetsujärjekorras ning siis juba soojendusdress maha koorida ning stardikoridori minna. Jooksin lühikest varrukate ja pikkade pükstega, aga tegelikult oleksin ka püksid lühikesed panema, sest kohati hakkas mul rajal päris palav.
Kell 13 kõlas stardipauk ning niimoodi me sealt Raja tänavalt minema tuhisesime. Peas oli eesmärk alistada eelmise aasta aeg. Paar nädalat tagasi tekkinud idee joosta aeg 35–36 minuti kanti oli veel kuskil mõtetes olemas, aga tunne oli sõna otseses mõttes nii halb, et väga palju lootusi ma ei hellitanud.
Raske oli algusest peale ning aina raskemaks läks. Kõik muudkui jooksid minust mööda ning 3. kilomeetril jäi ka trennikaaslane Kaire minust maha (enne jooksime 2,5 km koos). Ütles, et ära oota ja mine. Läksin siis. Kella vaatasin ainult siis, kui ta mulle värinaga märku andis, et täis on tiksunud järgmine kilomeeter. Nägin sealt iga kilomeetri aega. Eelmisel aastal jooksin tempoga 5:30 min/km ja seega terve tee arvutasin oma peas, mitu sekundit ma sellest ajalisest eesmärgist eespool olen. Esimese kolme kilomeetriga “võitsin” mullusest üldajast 51 sekundit. Edasi enam asjad nii roosilised polnud.
Rada oli kohati väga pehme ning seal kadus mul kiirus ikka täiesti ära. Olin ikka päris väsinud ka ning lugesin ainult kilomeetreid, mis mind finišist lahutasid. Korraga nägin kellal kilomeetriaega 5:56 ja see viis tuju ikka absoluutselt nulli. Kuidas mul NII raske on ja kiirus samas täiesti olematu? Miks?!
5. km lõpuks oli minu 51-sekundilisest varust alles jäänud ainult 23 sekundit. Aga see pole veel kõik! 6. km oli jätkuvalt raske ning enne viimast kilomeetrit oli mul varu jäänud ainult 20 sekundit. Õnneks ma teadsin, et enam mingit väga pehmet pinnast ei tule ning eelmise aasta aega peaksin ma edestama küll, aga et see vahe ainult alla poole minuti jääb… See oli ikka masendav.
Jooksin nagu suutsin. 500 m enne lõppu nägin raja kõrval Kaisa Kukke, kes oli juba ammu finišeerinud (naiste 2. koht) ning tuli oma klubikaaslast eduka lõpuni vedama. Üritasin siis neile sappa võtta ning finišisse jõudsin netoajaga 38:26. Ehk täpselt 24 sekundit kiirem kui eelmisel aastal.
Njah.
Miinimumeesmärk sai täidetud, aga pettunud olin ikkagi. 
Kui eelmisel aastal olin naistest esimese poole seas, siis sellel aastal see ei õnnestunud. Kaaslased küll kiitsid ja toetasid ning tuju läks korraks üles, aga koju jõudes tundsin end nagu luuser.
Kuidas ma olen aastaga täpselt samal tasemel?
Kuhu jäi areng?
Millega ma nii puusse panin?
- Aeg: 38:24
- Keskmine tempo: 5:24 min/km
- Keskmine pulss: 176 bpm (puhas anaeroobika)
- Maksimumpulss: 183 bpm
- Koht: 300 (416-st)
- Koht naiste seas: 86 (166-st)
- Koht N-vanuserühmas: 49 (87-st)
Nüüd asjale tagant järele mõeldes…
Ega enam muud üle ei jäägi, kui oodata uusi võistlusi ning mitte lasta eneseusul unustusse vajuda. Kõik ei läinud nii, nagu lootsin, aga see ei tähenda, et kogu hooaeg nii möödub. 🙂 See oli ju ainult üks võistlus. Poolmaraton ja maraton on kõige olulisemad eesmärgid ning loodatavasti need lähevad ikkagi korda. Õnneks on mul olemas korralik tugisüsteem: inimesed, kes mulle kinnitavad, et olen õigel teel ning annavad jõudu edasi minna. Nende eest pean küll väga tänulik olema.
Põen selle väikse tagasilöögi läbi, õpin sellest ja astun ikka edasi põhieesmärkide suunas. Ma ei ole ju tegelikult samal tasemel nagu eelmisel aastal. 12 kuud tagasi polnud ma elus isegi kordagi 15 km läbi jooksnud, rääkimata poolmaratonidest, nädalavahetuse pikkadest jooksudest ja 48 km jooksust-kõnnist. Aastaga on palju juhtunud. See, et üks võistlus ei läinud nii, nagu ma tahtsin… See ei näita veel seda, kes ma tegelikult olen. Küll need selle aasta suured teod alles tulevad! 🙂
Nourish, Train & Flourish 