Täpselt nagu eelmisel aastal, toimub ka tänavu päev enne SEB Tartu Jooksumaratoni Tähtvere spordipargis Heateo jooks. Sellel aastal on eesmärgiks koguda annetusi selleks, et aidata ülekaalulistel lastel jõuda tervislike eluviisideni. Minu südant liigutab see eesmärk tugevasti. Olin minagi ju peaaegu terve lapseea ülekaaluline ja tean täpselt, mida need lapsed tunnevad. Aitame neid koos. 🙂
Toimumisaeg ja -koht: laupäeval, 9. mail kell 12.00 Tartu Tähtvere spordipargis.
Distants: 4,3 km, võib läbida joostes, sörkides, kõndides. Põhiline on osavõtt!
Osavõtutasu: 1€, soovi korral võib muidugi rohkem annetada. Eriti äge on see, et ravimifirma TEVA lisab iga osaleja kohta annetuste omalt poolt veel 5€. Seega minimaalselt läheb sinu osalusega annetuseks 6€.
Klubi Tartu Maraton kirjutab:
“Programmi algatamise ajendiks on ülekaalulisuste laste arvu tõus Eestis ning selle märkimisväärne mõju meie rahva tervisele. Vältimaks ülekaalulisusest põhjustatud tõsisemate tüsistuste ning haiguste teket, on SA TÜK Lastefond koostöös Laste Tervisekooli ning Klubi Tartu Maratoniga seadnud eesmärgiks probleemi suurema teadvustamise ning laste abistamise tervislike eluviiside omandamisel, sest kuigi ülekaalulisus on tõusva tendentsiga just laste seas, on neil vähe võimalusi iseseisvalt ilma kõrvalise abita oma eluviise kujundada. TEVA, Klubi Tartu Maratoni ja Heateo jooksul osalejate abil kogutud annetused suunab SA TÜK Lastefond ülekaaluliste laste treeningute rahastamiseks, mida viiakse läbi Laste Tervisekool Vireo poolt.
Sekkumise programm sisaldab: 2 korda nädalas treeningud kuni 15 last grupis, et suudetaks võimalikult personaalselt igale lapsele läheneda, 1 kord kuus tervise teemaline töötuba, 3 korda aastas pereüritused, läbi mille püütakse mõjutada kogu pere tervisekäitumist. Lisaks pakutakse individuaalset konsultatsiooni.
Treeningud sisaldavad lisaks harjutustele ja mängudele ka treeningõpetust, et lapsed mõistaksid, mida ja miks nad teevad. Mida vanemad lapsed, seda rohkem sellest räägitakse.”
See kõlab igal juhul väga hästi! 🙂
Sellel üritusel osalemiseks ei pea olema sportlane, jooksja ega isegi mitte trenniarmastaja. Kui sa jaksad kõndida või jalutada, siis sobid Heateo jooksule väga hästi. Mina olen 100% kohal, tulgu siis taevast kas või pussnuge alla või olgu 40 kraadi sooja. Ära maga maha võimalust head teha.
Ma ei oska kuidagi alustada. Tahtsin eilsest SEB Tartu Jooksumaratoni ühistreeningust rääkida, aga minus valitsevad väga vastuolulised tunded. Mõistus ütleb, et kõik läks väga hästi. Südames aga pole seda tunnet, mida ma jooksurajalt otsima läksin.
Kui vaadata asja külma peaga ning olla optimist…
… siis läks kõik hästi! 🙂 Esiteks: mu jalad olid küll natuke rasked ja mitte väga kiired ega lennukad, aga nendes ei olnud valu. See oli kõige olulisem teadmine, mida ma rajalt otsisin. Jalad pidasid ilusti lõpuni vastu. Teiseks: keskmise kiiruse ja keskmise pulsi suhe oli küll väga jube (7:01 min/km ja 163 bpm), aga enesetunne ei olnud ju tegelikult üldse halb (välja arvatud see, et mul kippus natuke pistma hakkama). Vahest mängis siin rolli tavalisest tunduvalt raskem maastik? Suurematel tõusudel kõndisin, et natuke säärte vastu sõbralikum olla ja neid säästa. No pressure, see oli ju ikkagi treening, mitte võistlus! Jalad korras, enesetunne tavapärane… Kolmandaks: ilm oli väga mõnusalt soe ja täiesti tuulevaikne, loodus oli imeline ning rahvas positiivsust täis.
Mille üle üldse vinguda?
Kui vaadata sügavale enda sisse…
… siis miski polnud nii, nagu pidi. Ma olin iseenda mõtete ori. Kahjuks mingil siiani seletamatul põhjusel polnud need mõtted ilusad. Esiteks olin ma iseenda peale kade. Kõlab täpselt nii rumalalt, kui see oligi. Kõigepealt lasin ma end häirida sellisel täiesti irrelevantsel asjal nagu tempo. Millegipärast hakkas mind häirima fakt, et eelmisel aastal vigase jalaga olin ma kiirem kui nüüd, kui ma peaks teoreetiliselt olema igatpidi tugevam jooksja. Miks, miks, MIKS peaks mind see häirima?! So what, who cares? Aga see hakkas mind mingil hetkel häirima. Lohutasin end sellega, et varsti olen piisavalt kaua jooksnud, et õnnehormoonid sisse lülituvad ja siis on kõik hästi. Aga jäingi neid ootama…
Siis mõtlesin sellele, kui head mälestused mul sellel Elva rajal eelmisel aastal olid. Enne eelmise aasta ühistreeningut oli varem minu pikim jooksudistants 12 km. Iga samm, mis ühistreeningul pärast 12 km märki tegin, oli täielik eneseületus ja saavutus. Mu jalg tegi põrguvalu, aga ma tundsin end hinges ja südames nii hästi. Ma olin iseenda üle nii uhke. Jooksin oma “mullis” ning hõljusin pilvedel. Kuna plaanis oli joosta 16 km, aga finiš saabus juba 15,5 km peal, siis jooksin veel koos ma treeneriga natuke peale, sest ma pole allaandja. 10 km võistlusel jooksin oma siiani murdmata rekordi ning olin nii õnnelik. Millised emotsioonid ja mälestused.
Sellel korral tegid need mälestused mulle karuteene. Olin kuidagi endas pettunud ning selle asemel, et joosta 16 km täis nagu plaanitud, leppisin 15,4 kilomeetriga ning läksin bussi, et võimalikult ruttu koju saada. See pole üldse minu moodi! Mõtlesin sellele, kuidas ma end eelmisel aastal tundsin, ning mul hakkas kurb. Eelmine aasta oli mu esimene korralik jooksuaasta ning see muutis asjad mõnes mõttes väga pingevabaks. Mul polnud mingeid suuri ajalisi eesmärke, mida taga ajada. Põhieesmärk oli läbida poolmaraton – see oli minu jaoks turvaline tee, sest ma teadsin, et olen võimeline selle ära jooksma, olgu siis tempo kui aeglane tahes. Tempo polnud oluline. Nüüd on kõik teisiti. Jah, põhieesmärk on läbida maraton, aga läbimise all mõtlen ma jooksmist, mitte kõndimist. See eesmärk pole enam üldsegi turvaline eesmärk, sest praegu pole ma küll kindel, et ma jaksan 42 km järjest joosta…
Kas see neiu on maratonimaterjal?
Kuhu on kadunud see tõeline spordirõõm ja miks on tekkinud väike hirm minu enda poolt püstitatud eesmärkide ees? Jah, muidugi mulle meeldib trenni teha: bodypumpida parimate lugude saatel, rattaga mööda pankrannikut rallida, aga see päris-päris-päris tõeline jooksurõõm on viimastel kuudel olnud rohkem kadunud kui kohal. Muidugi mulle meeldib koos oma jooksugrupiga trenni teha, muidugi mulle meeldivad pikad jooksud, muidugi ma … Aga midagi on kadunud, midagi on muutunud. Ja see häirib mind nii väga!
Kas nüüd peabki nii olema? Tulid teised eesmärgid, läks raskemaks ja ma peangi end teisiti tundma? Mõtlen ma lihtsalt üle? Mul on tunne, et asi pole selles, et mu keha enam ei jaksaks või ma oleks üle treeninud või mis iganes. Mul on tunne, et ma lihtsalt ise mõtlen valesid mõtteid ja häälestan end valesti. Ma olen iseenda peas kinni ning muutunud oma mõtete orjaks. Tekib see sama tunne nagu semestri alguses, kui sa vaatad oma kodutööde, vaheeksamite, kontrolltööde ja lõpueksamite kogust ja mahtu ning masendus tahab peale tulla, aga samas semestri lõpuks saab kõik tehtud ja korda ning siis saab endaga tõeliselt rahul olla. On siis praegu jooksmisega samamoodi: hooaeg algas, eesmärke on (liiga?) palju ning kõik tahab üle pea kasvada, kuid lõpuks saab kõik korda? Või ei saa? Kui üks võistlus lõppude lõpuks üle pika aja (= alates eelmise aasta SEB Tallinna poolmaratonist) tõeliselt hea emotsiooniga lõpetada, kas siis tuleb see päris jooksurõõm tagasi?
Mulle hakkab tunduma, et kõigepealt kadus mu eneseusk ning seejärel viis endaga kaasa jooksurõõmu.
Kõik algas Tartu Linnamaratonist. Lootused purunesid ning tekkisid esimesed muremõtted. Ma suutsin need küll korraks maha suruda, aga ebakindlus jäi hinge alles. Mul on vaja ühte korralikku võistlust, mis mu jälle iseendasse uskuma paneks. Ma kardan iseendas pettuda. Mul on täiesti ükskõik, mida teised minust arvavad ja kas nemad on minuga rahul, aga ma kardan iseennast alt vedada. If you can dream it, you can do it, right? Praegu pole ma selles enam nii kindel ja see mind vist muretsema panebki. Ma pelgan seda määramatust ja teadmatust. Ma tahaks kõike kontrollida, aga see pole lihtsalt võimalik.
Mul on seljataga tõeline tugitiim, kes mind alati julgustab ja aitab. Ma olen teile tõesti südamest väga tänulik. Näiteks olen lugematutel kordadel saanud Mariselt väga toetavaid kirju ja nõuandeid, kui jälle ühe negatiivselt meelestatud postituse avaldanud olen. Te ei kujuta ette ka, kui palju see aitab, kui sa tead, et keegi päriselt usub sinusse. Vahel kirjutavad mulle lugejad kirjakesi ning kommentaatorid siin blogis enamasti elavad mulle sajaga kaasa ja see kõik teeb mind tõesti rõõmsaks, et te mul olemas olete. Ma tunnen end väga süüdi, et ma ei suuda end kokku võtta, et end jälle iseendana tunda, vaatamata sellele, et teised minusse usuvad. Mul on tunne, et ma petan kõiki oma inimesi, sest kaua jaksab keegi mulle korrutada, et you can do it, aga mina ikka siin seletan, et no, I can’t? Ka lõpmatu kogus julgustust ei aita, kui ma ISE endasse jälle päriselt uskuma ei hakka. Kõik on kinni minu mõtteviisis.
Küll see õige tunne lõpuks ikkagi tagasi tuleb. Peab ju tulema?! Maratoni finišisisse väiksema naeratusega küll plaanis jõuda pole:
Fotod: Eesti Ööjooksu poolmaratoni finiš 2014 (I. Avaste), SEB Tallinna Maratoni poolmaratoni finiš 2014 (K. Jahilo), A. le Coq Igamehetriatloni finiš 2014 (erakogu)
Palun proovige koos minuga see raskem aeg ära kannatada.
See pole üldse minu moodi! Mõtlesin sellele, kuidas ma end eelmisel aastal tundsin, ning mul hakkas kurb. Eelmine aasta oli mu esimene korralik jooksuaasta ning see muutis asjad mõnes mõttes väga pingevabaks. Mul polnud mingeid suuri ajalisi eesmärke, mida taga ajada. Põhieesmärk oli läbida poolmaraton – see oli minu jaoks turvaline tee, sest ma teadsin, et olen võimeline selle ära jooksma, olgu siis tempo kui aeglane tahes. Tempo polnud oluline. Nüüd on kõik teisiti. Jah, põhieesmärk on läbida maraton, aga läbimise all mõtlen ma jooksmist, mitte kõndimist. See eesmärk pole enam üldsegi turvaline eesmärk, sest praegu pole ma küll kindel, et ma jaksan 42 km järjest joosta…
Nourish, Train & Flourish 