Kas mäletate veel üht minu selle aasta eesmärkidest osaleda vähemalt 1 triatlonil? Nüüd on asjalood siis sedamoodi, et vähemalt ühele triatlonile olen ma ka ametlikult kirja pandud! 🙂
9. juulil osalen Tartu Mill Triatlonil (1,5 + 40 +10 km).
Ujuda tuleb Emajões allavoolu 1500 meetrit: Lodjakojast kuni turuhooneni, mida on päris palju ja mis hetkel päris korralikult südame alt kõhedaks võtab. Rattasõidus peab läbima 2 x 20 km. Kogemus 2014. aasta sprindidistantsilt ütleb, et tegelikult on ring pikem ja distants tuleb 43 km lähedale. Kohe pärast ujumist tuleb rattal võtta Narva mägi, seega lihtne on endale liiga teha, samuti on Jõhvi maanteel alati suur oht pool teed puhta vastutuules sõita. Joosta tuleb 2 x 5 km, seal õnneks ühtegi suurt tõusu ette ei tule, aga pärast ujumist ja rattasõitu saab see jooks olema kõike muud kui jalutuskäik pargis.
Tahate ausalt teada? Tegelikult ei tunne ma end hetkel ühelgi alal üldse kindlalt.
Ujunud olen ma sellel aastal… noh, viisakalt väljendudes ikka väga vähe. Basseini olen jõudnud täpselt 2 korda. 2!!! Seda on ikka väga vähe. Piinlik lausa. Eks ma ujuks selle 1,5 km ära küll, aga see ei ole ujumisvõistlus. Seal loeb 3 ala tervik, mitte iga alati eraldi.
Rattasõiduga on asjad ‘paremad’, rattaga olen sõitnud tänase seisuga 5 korda. Seda on ikka naeruväärselt vähe. Enne järgmisel pühapäeval eesootavat Rattarallit (kus muideks kavatsen ilmselt pigem sõitu nautida ja ajale mitte tähelepanu pöörata) saab veel paar rattatrenni teha, aga noh… Saate aru küll.
Jooksnud olen ma muidugi omajagu, 4 ja poole kuuga 450 km. Aga. Siin on üks aga. Minu jooksutrennid on olnud pigem fun and games kui struktureeritud ja eesmärgistatud tegevus. Jooksnud olen pigem lihtsalt enda lõbuks ja seltskonna nautimiseks. Pikki jookse tegin ma süstemaatiliselt viimati… veebruaris. Khmm. Ilmselt mõistate, kuhu see jutt tüürib. Ma olen nautinud seda, mida ma teen. Muidugi olen.
Aga ma tunnen puudust plaanist, süsteemist ja rutiinist. There. I said it! 😀
Treeningplaan
Ma tahaks midagi kindlamat, süstematiseeritumat ja eesmärgistatumat. Eriti triatloniks valmistudes on mul mingit ‘kondikava’-treeningplaani vaja. Et teaksin, et sellel päeval ujun, sellel päeval sõidan rattaga (nii temposõidud kui mahusõidud), sellel päeval jooksen (lõike, fartlekki või mahtu) ja sellel päeval tegelen hädavajaliku jõutrenniga. Kindlasti peavad plaani mahtuma ka need päevad, kus kombineerin alasid, näiteks sõidan rattaga ja sealt lähen kohe jooksma. Vastasel juhul jäävad need trennid ainult ideeks ega mahu kuidagi mu nädalaplaani. Puhkepäevad muidugi veel kõige otsa. Neid ei saa unustada. 🙂
Ühesõnaga pean oma omajagu pead murdma hakkama. Ilmselt on kasulik oma Joe Frieli triatloniraamat välja otsida ja sealt natuke inspiratsiooni otsida. Keegi kindlasti soovitab, et otsi endale triatlonitreener, aga ma olen siiski liialt omapäi kõndiv kass. 😛
Rekordid & eneseületused
Ja tegelikult mahub tänasesse postitusse veel üks mõte. See mõte, et asju tuleb teha omal ajal. Sellepärast on mul nüüd oma tagasihoidlik plaan Narva Energiajooksu poolmaratoni kohta. Ma ei ole praegu ega ka juunis veel poolmaratoni rekordi jooksmise vormis. See on reaalsus ja mul on hea meel, et ma sellest aru olen saanud. 🙂 Kui võimalik, jääb Narva poolmaraton prioriteet B võistluseks ja proovin hoopis nädal enne 10 km peal rekordi ära joosta. Kripeldab see 10 km, kus enam see aasta rekordit püüda ei saa. Väga kripeldab. Siin teemas pole aga kõik veel selge ja paigas, seega ma rohkem palju ei räägi. Kui aga ilm, muud tingimused ja saatus soosivad, võib mind äkki hoopis 5. juunil Raplas jooksmas näha. Poolmaratoni rekord jääb augustit ootama. Eks näis, kuidas elu end kokku mängib.
2014. a sprinditriatlonil Tartus
Võib-olla tahab nii mõnigi teist nüüd selle ’iga asi omal ajal’ kohta öelda, et aga Margit, selleks triatloniks ei ole sinu aeg käes… Eks ma vahel arvan isegi täpselt samuti. Millesse ma end küll segasin?!
Aga mul on kuskil sügaval sees mingi kindlus olemas, et see distants on mulle läbitav. Ma teen trenni, ma valmistun ja ma saan selle võistluse jaoks küpseks. Triatloni olümpiadistants on minu selle aasta seni proovimata eneseületus. Ma tunnen vajadust teha midagi, mis tundub natuke hullumeelne ja päris palju ambitsioonikas. Ma tahan oma mugavustsoonist välja hüpata. See olen lihtsalt mina. 🙂
Inimene õpib aja jooksul, kui ta just päris silmad kinni oma elu ei ela. Mina olin võrreldes eelmise aastaga väga palju Tartu Jooksumaratoni jaoks õppinud.
1. Loo realistlikud ootused lõpuaja suhtes. Tee plaan vastavalt. Unistused on toredad, aga iseenda vormi tuleb osata kriitilise pilguga hinnata.
2. Kui on üle 15 kraadi sooja ja paistab päike, siis ära pane selga tumedaid riideid. Kindlasti hele maika ja nokamüts.
3. Enne starti end üleni märjaks tegemine (eriti paksud juuksed) on väga hea mõte.
4. Kuuma ilmaga, kui on oodata suurt veekadu higistamise kaudu, lae eelmisel ja samal päeval korralikult vett, spordijooki ja mineraalaineid.
Ajakirja SPORT ennustusvõistlusel pakkusin ma oma ajaks 2:29:27. Mängisin oma sünnipäevanumbritega (27.02.1992) ja pakkusin välja aja, mis on ka ilmatingimusi arvestades reaalne. See oleks tähendanud eelmise aasta aja 4-minutilist parandust. Tempo 6:25. Reaalne. Kuidas läks tegelikult? Hästi. 🙂
Igal juhul, pühapäev algas kell 7 hommikul. Uni oli niii magus, et oleks jube hea meelega koju jäänud. Vaikselt sättisime härra Jooksjaga end valmis, sõime hommikusöögiks riisiputru moosi ja banaaniga, jõime vett ja spordijooki. Väga eeskujulik. Kella 10ks olime juba Otepääl.
Õnneks leidsin kohe üles ka TYSKi trennikaaslased. Ajasime suts juttu ja läksime soojendusjooksule. Sörkisime 10 minutit, võimlesime ja tegime mõned jooksuharjutused ja lahtijooksud. Täitsa mõnus oli, aga jube palav.
Foto: Mallor Malmre (CEP Eesti)
Mariselt sain laenuks CEPi Ultralight valged põlvikud. Enda CEPi tavalisi pakse ja musta värvi sääriseid ei julgenud jalga tõmmata. Oleks liialt kuumaks läinud. Aga need Ultralightid olid nii mõnusad, et kaalun endalegi need osta (vaid 55€ hinnasilt hoiab mind kõvasti tagasi…). Jalas olid kahjuks minu täielikult läbi Saucony Cortanad, sest ma ei saanud tellitud uusi tosse õigeks ajaks kätte. See jooks jäi ka Cortanade viimaseks, sest ühe uue tossupaari sain kätte võistluspäeva õhtul ja teine paar tuli nädal hiljem.
Stardikoridori võtsin veel kaasa vett, mis kogu meie seltskonnas äärmiselt popiks osutus. Viimased lonksud kulusid kõigile ära seal kuumas seistes. Edasi lendas pudel väljapoole stardikoridori. Viimased sekundid enne stardipauku mõtlesin küll, et no miks ma siin olen. 😀 Palav, päike (19 kraadi, pilvitu ja 2 km/h ehk olematu tuul), viimase 2 kuu jooksul vaid 1 pika jooksu jooksnud… Ohjah. Aga minna tuli.
Start!
Foto: Tarmo Haud
Esimesed kilomeetrid kulgesid mööda asfalti. Tõusud ja langused, aga võrreldes eelmise aastaga need tõusud nii hullud enam ei tundunud. Ainult päike kõrvetas seal asfaltil. Kuna startisime suhteliselt eest, vist 3. koridorist, siis saime ruttu ja ilusti minema. Tempo oli alguses muidugi kiirem kui plaanitud, aga arvestades, milline rada edasi tuleb, pidigi end natuke varusse jooksma (muidugi mõistuse piires).
Umbkaudu 4,5 km täitudes tuli pöörata kruusateele. Tegelikult tegi see mind natuke isegi õnnelikuks, sest seal andis juba tunduvalt rohkem varju otsida. Terve raja vältel valisin alati varjulise osa, isegi kui see tähendas raja mitteoptimaalselt pikemaks jooksmist. Raja suutsin seetõttu 100 m pikemaks venitada, võrreldes härra Jooksjaga lausa 200 m pikemaks. Aga kuna minu kuumustaluvus on täpselt null, siis oli see ainus õige tegu.
Foto: Tarmo Haud
5,3 km peal tuli esimene teeninduspunkt. Mul polnudki õnneks veel tapvat janu tekkinud, aga sellegipoolest peatusin ja jõin ning kastsin end märja švammiga üleni jälle märjaks, pöörates erilise tähelepanu peale ja mütsile. Enesetunne oli veel täitsa tore, aga minna oli ka veel tervelt 18 km.
Kirikuküla (5,3 km): aeg: 31:11, 1239. koht
Peagi jõudsime juba metsateele ja sain tervituse endiselt kursakaaslaselt, kellega raja jooksul veel mitu korda kokku sain. Küll jooksin mina temast, siis jälle tema minust mööda. Metsateel üldiselt väga viga polnudki. Vähemalt sai varjus olla. 🙂 Vahepeal jõudsin veel näha sadat varianti, kuidas CEPi sääriseid kanti: küll logo ees, taga või hoopiski kuskil külje peal… Mis siis õige on ja mis vale? Sellised imelikud mõtted eksisid pähe ära.
10 km tiksus täis enam-vähem täpselt tunni ajaga. Siis võtsin ära ka oma esimese geeli (High5, apelsini IsoGel). Geeli võttes samuti kõndisin, sest pulss kippus nii kõrgeks, et geel ei tahtnud muidu väga alla minna. Pärast seda tuli 11 km peal kohe ka joogipunkt, kust võtsin jälle vett, seekord ka natuke soola ja kastsin end korralikult. Nende km ajad peegeldavad hästi, kui kaua ma teeninduspunktides aega veetsin. 4 TP pealt oleks ilmselt saanud jaheda ilmaga kokku hoida umbes 3–4 minutit. Aga pühapäeval oli oluline mitte kuumarabandust saada. Kui päris aus olla, siis kartsin eelmise aasta stsenaariumi kordumist ikka väga.
Paluveski (11 km): 1:07:12, 1317. koht –> kaotanud olin tervelt 78 kohta
Kuskil pärast teist joogipunkti hakkasin ma vaimselt murduma. 12 km oli veel jäänud, mingid tõusud ja tõusukesed võtsid motivatsiooni alla ja kippusin seal kõndima hakkama. Raske oli noh! Palav, üle tunni aja korralikult pingutanud ja väsimus oli juba suur. Kui 13,3 km täis tiksus, siis näitas kiire arvutus, et kui 10 km 6:30 tempos vastu pidada, jõuaks ma täpselt plaanitud ajaks finišisse. Motivatsioon tuli naksti tagasi ja võitlus jätkus. Let’s do this!
6:30 ei tundunud midagi hullu, aga ma teadsin, mis mind ees ootab ja kuidas need minutid seal kätte ära sulavad. Rada läheb pehmemaks, tuleb lahtist liiva, pehmet saepuru, kohati muda, lisanduvad veel hullemad tõusud, kus ilmselt on mõttekam kõndida. Midagi kindlat veel ei olnud. Kas jõuan eesmärgi täitmiseni – selles ei saanud veel mingil juhul kindel olla.
Foto: Ardo Säks
Kokku ma end igal juhul võtsin, sest Ketneri TP-sse jõudes olin kohta parandanud 12 võrra.
Ketneri (15,6 km): 1:37:15, 1305. koht
Mis Sassi ja Ketneri punktide vahel 4 km jooksul täpselt juhtus… Ausalt öeldes ma ei mäleta, sest juhe oli juba üpris koos. Meelde jätsin selle, et 7 km enne lõppu algas uus rajaosa ehk rada liikus traditsioonilisele suusamaratoni rajale, eemale tavaliselt sirgelt kruusateelt. Oi kus see rada oli alles pehme. Uut lõiku jätkus vist 2 km, aga seda oli piisavalt, et jalg täiesti lödiks oleks muutunud. Edasi olime juba vanal rajal tagasi, mida mööda tuleb ka 10 km võistlustrass. Vana ja tuttav rada.
Sassi TP-s võtsin natuke koolat ja vett ning liikusin edasi. Unustasin end kasta, millegipärast ei jäänud veekausid silma. Ilmselt seetõttu, et jäin kuulama, mida valjuhääldist räägiti. Nimelt oli umbes minutijagu minu seljataga Tanel Padar isiklikult. Arvasin, et ta on ammu kuskil eespool. Ei olnudki. Vähemalt Tannule sai ära teha. 😀
Sassi (19,6 km): 2:04:54, 1304. koht
Joosta jäi 4 km. Ühe vihmuti all sain enda tulitava selja veel üle kasta, viimane hullem tõus ja edasi ainult finiši poole. Aju oli muutunud kalkulaatoriks, mis püüdis arvutada, kas mul on veel lootust soovitud ajal kohale jõuda. Väga hullult närvi ajas, et 4 km veel. Kui oleks tegu poolmaratoniga, oleks ainult 2! Proovisingi nii mõelda, et tegu on poolikuga ja ainult 2 km on veel jäänud.
3 km enne lõppu lülitusin ümber autopiloodile. Iga hingamisega kordasin enda peas sõnu:
Ei.(Välja hingamine.)Anna. (Välja hingamine.)Alla!(Välja hingamine.)
Ma ei mõelnud mitte millelegi muule. Ma nii tahtsin vahepeal kõndida või puhata, mingil moel alla anda, aga need peas kõlanud sõnad ei lubanud. Mul oli tekkinud eesmärk ja ma tahtsin selle täita. Ma pidin jõudma. Oli alanud minu lõpuspurt.
Sassi ja Mizuno poolmaratoni ajavõtu vahel oleva 1,5 km jooksul olin möödunud 24 (!!!) inimesest ja ma ei kavatsenud hoogu maha võtta. Ma liikusin edasi nagu mingi masin. Pulss oli anaeroobses ja tekkis tunne, et kohe oksendan oma mao sisu raja äärde, aga aeglustada ma ka ei kavatsenud.
Mizuno (poolmaraton): 2:15:41, 1281. koht
Lõpuni jäi natuke üle 2 km, mille jooksul möödusin veel 20 inimesest. Te ei kujuta ette, kuidas see aeg venis ja venis. Tundus, et see “1 km lõpuni” silt ei tulegi mitte kunagi. Aga ta tuli. Samal ajal möödusin veel kahest klubikaaslasest, mis tuli mulle täieliku üllatusena. Nad on minust kiiremad jooksjad, aga ilm ei halastanud kellelegi.
500 m enne lõppu kohtusin veel tuttava Liisiga ja koos rühkisime lõpu poole. Viimane väike tõus ja avanes finišikoridor, mille tabloolt paistsid rõõmustavad numbrid. Kuulsin juba kuskilt oma nime, märkasin ProRunnereid kaasa elamas, manasin naeratuse näole, lükkasin käed taeva poole ja liuglesin üle finišijoone.
Tehtud!
Ajasime juttu, käisime söömas, tegime pilte ning oligi aeg kodu poole suunduda. Olin oma võistlusega väga rahul. Kõik läks kokkuvõttes nii, nagu plaanisin ja tahtsin. Tegin palju õigeid otsuseid, mis lõpuks ära tasusid. Olin lihtsalt õnnelik ja nautisin hetke. 🙂
Ägeda tiimifoto tegi Ardo Säks. Nägid seda Tartu Postimehes? 😉
Kokkuvõttes:
Aeg: 2:28:29 (neto: 2:28:04) –> ajaparandus üle 5 minuti!
Distants: 23,3 km (Garmin: 23,39 km)
Tempo: 6:21 min/km
Keskmine pulss: 173 bpm
Maksimumpulss: 186 bpm
Koht: 1261 (1501-st)
Koht naiste seas: 284 (413-st)
Koht N21 vanusegrupis: 128 (189-st)
Eesti parimat spordiblogi saab valida SIIN. Kas oled juba hääle andnud? 🙂
Nourish, Train & Flourish 