Üritaks kuidagi selleaastase Sügisjooksu lühidalt kokku võtta. On vist aus öelda, et läks hästi ja olin tubli. 🙂
Raekoja platsi saabusin juba kella 11 paiku, veidi aega enne esimese maratoonari finišit. Tahtsin kõikvõimalikele tuttavatele pikal ja poolikul kaasa elada. Eriti hea meel on Marise üle, kes sai poolikul naistest 3. koha. 🙂 Ja muidugi Maria üle, kes on ikka täiesti hullumeelselt heas hoos. Elu esimene ja teine maraton joosta nii heade aegadega 3 nädalase vahega… Pole midagi muud öelda, kui et: respect! On uskumatu mõelda, et kunagi olime me sama taseme jooksjad. Nüüd on Maria hoopis teises liigas. 🙂 Eeskuju, kuhu poole püüelda.
Teistele kaasa elamise vahelt jõudsin kiiresti 10 minutit sooja teha. Kerge sörgi sees mõned põlve- ja sääretõsted, vahele paar kiiremat sammu. Sai soojaks küll. Natuke veel jutustamist ja oligi aeg stardikoridori minna. Õues päikseline ilm, 14-15 kraadi ja megatuul (üle 30 km/h). Ilmselge lühikese vormi ilm.
Mingit eesmärki mul ei olnud, lihtsalt tuli pingutades (aga mitte maksimaalselt, tahtsin ikka head emotsiooni, mitte veremaitset suus) rada läbida ja Tartu Maratoni Kuubikule edukas punkt panna.
Kell 13.30 kõlas stardipauk. Juba 3. korda sellel rajal ja 4. korda Linnamaratonil-Sügisjooksul üldse. Järgmine aasta on aeg hõbemärgiks. 🙂
Esimene kilomeeter möödus hästi mõnusalt. Tempot ei vaadanud üldse, üritasin aru saada, kes võiks umbes minu tempos joosta ja üritasin pidevalt kellegi seljataha hoida. Härra Jooksja luges hommikul sõnad peale, et grupis tuleb joosta. Kui gruppi pole, tuleb see leida. Jess, boss! 😀 Tuul tegelikult ei seganudki raja esimeses pooles eriti.
Kuskil 2. km oli väike tõusuke ja veel tõusuke, aga Lossimäe trenni oli asja ette läinud ja tõuse võtsin üldiselt lennates. Ei olnud kuskil väga raske. Võib-olla lihtsalt hoidsin tempo ja pulsi seal, kus poleks oksetunnet. 🙂 Tõenäoliselt.
Tore oli see, et tuttavaid oli igal pool, kes nimeliselt mulle kaasa elasid. Liisi abikaasa Argo, meie trenni Janek, veel mõned mulle tundmatud, ilmselt siis blogilugejad. Tänud! 🙂
4 km täitumisel tuli võtta Sõpruse sild. Pelgasin natuke, aga mis seal ikka. Ma ei mõelnud ühtegi kohta endale raskeks. Peas mõlkus vaid, et sain hakkama Lossimäe trenni ja ränkraske maratoniga, peaks see 10 km nuusata olema. Ja ma ei ole ju siin aega püüdmas. Ausalt öeldes pärast seda Rapla alla 53 minuti jooksmist ei ole mul enam eriti motivatsiooni aega püüda, kui ideaaltingimusi just pole. Sest ma tean, et seda rekordit lihtsalt nagunii ei tule. 😀
4,5 km joogipunkti järel, kus oli liiga palju rahvast ja pidin põiklema, et vett saada, jooksis minust mööda trennikaaslane Liisi. Püüdsin teda kogu aeg silmas pidada ja mitte väga maha jääda. Vähemalt oli jänes olemas. 🙂 5 km möödus ajaga 28:34. Prognoositav lõpuaeg 57 minuti kanti. Päris hea minu kohta! Jõe ääres jooksin pidevalt ühe või teise suurema mehe taga, vahepeal võtsin isegi tempot natuke maha, et mitte üksi tuule kätte jääda.
Atlantise juures jälle need neetud trepid. Kuigi ma seda ei plaaninud, otsustasin seekord treppide kõrvalt mööda muru joosta. Parim otsus. Palju lihtsam, kui neid astmeid seal võtta. Keegi karjus, et vaat kui ilus ja kaval tüdruk. Ma eeldan, et see käis minu kohta ja tänan komplimendi eest. 😀
Pulss oli kuskil 185 peal pärast seda tõusu. Võtsin Ülejõe pargis tempot maha ja jäin Merili ning tema elukaaslase taha umbes kilomeetriks tšillima. Nad liikusid mu eelnevast tempost veidi aeglasemalt ja see sobis mulle. Sain pulsi jälle inimlikumaks (ikkagi anaeroobse lähedale, nagu graafikult selgub) ja TÜASKi juures läksin neist mööda.
Sealt jäi minna umbes 2 km. Üritasin end jälle meeste sappa haakida, et jumala eest mitte üksi jääda. Väga mõnus on kellegi tuules joosta. Võtsin jalad tagumiku alt välja ja Kloostri tänava tõusu võtsin nii, et hiljem mõtlesin, kas tõmbasin nüüd jalad kinni või ei. Vist ei. 😀
Minna jäi viimane kilomeeter. See kõige hullem ja pikem ja venivam. Kui Ülikooli tänav on veel täitsa OK, siis Küüni tänav venib nagu tatt. Selgeks sai ka tõsiasi, et olen jälle raja pikemaks jooksnud nagu igal aastal. Minu kella järgi sai 10 km täis 57:09 peal, ligi 3 minutit kiiremini kui eelmisel aastal.
Punane vaip ning finišisse jõudsin ajaga 58:05. Hea töö, Margit!
Sain kätte ka oma uhke Kuubiku medali ja diplomi ning jäi üle taastuma hakata, et järgmise päeva Paide-Türi jooksuks mitte päris sandiks jääda.
Kokkuvõttes:
- Aeg: 58:05
- Distants: 10 km (minu kell: 10,19 km)
- Keskmine tempo: 5:47 min/km (minu kell: 5:42 min/km)
- Keskmine pulss: 179 bpm
- Max pulss: 187 bpm
- Koht: 532/1318
- Naiste seas: 165/739
- N vanusegrupis: 73/268
Ma ise arvan, et kõndimisest. Ägeda lisana tegime sääre rullimise asemel paarisharjutusi ehk masseerisime treeneri-füsioterapeudi juhendamisel paarilisega vaheldumisi teineteise sääri ja taldu. Super!
Nourish, Train & Flourish 