Augusti lõpp hakkab lähenema ja kuidagi olen ma jälle siia punkti jõudnud: Tallinna maraton terendab ja hammas on maratoni järele verel. No täiesti lõpp! 😀 Mäletate, mida ma oma selle aasta võistluste plaanis kirjutasin? Mäletate, mida ma pärast oma eelmist maratoni mõtlesin? Ei? Las ma meenutan teile, sest ma ise mäletan seda kõike, nagu oleks see eile olnud:
You get the picture. Ma sain eelmisel maratonil nii tugevalt kõrvetada, et tõmbasin igasugusele rekordite püüdmisele ja maratonimõtetele vee peale. Mul oli vaja restarti, uut algust, pingelangust. Nii ma seda 2017. aastat siis alustasingi: lihtsalt jooksin vaikselt ja eesmärkideta edasi, ajasin oma rida, proovisin oma tervise ja heaolu nimel uuesti kaaluteema tasa ja targu ette võtta, tegin usinalt palgatööd ja elasin rahulikku, rutiinset, ent väga õnnelikku elu.
Life is what happens when you are making other plans
*Elu on see, mis juhtub siis, kui sa teed teisi plaane
Järsku hakkas elu kuidagi väga kiireks minema, kohustusi ja toimetusi tuli aina juurde ja ning rahulikust kulgemisest polnud enam ühelgi rindel juttu. Selle aasta möödunud 7,5 kuu jooksul on mu elu ja kõik eesmärgid pea peale pööratud:
- ühe töökoha asemel tegutsen kõrvalt oma niigi vähesest vabast ajast päris aktiivselt (loe: õhtuti, puhkuste ajal, nädalavahetustel, öösel…) oma fotoäriga, lisaks hakkan sügisel natuke tudengeid õpetama o_O, seega on mul mõneks ajaks praktiliselt… 3 töökohta?!
- lisaks ostsime ära oma kodu, millega on l-õ-p-u-t-u-l-t tööd ja mis paneb meid nii vaimselt kui ka füüsiliselt korralikult proovile, eriti arvestades, et vahel pole mul nädalate kaupa aega seal midagi teha;
- võtsin ca poole aastaga üpris muretult peaaegu 10 kg alla ja nüüd suvega jälle 2 kg juurde, sest mu keha, mõistus, hormonaalsüsteem, söögiisu ja lõualuud lihtsalt ei talu nii suurt hulka stressi;
- hakkasin endale ootamatult… päris kiiresti jooksma.
How the hell did all that happen? Päriselt ka. Järsku on kohustuste hulk mitmekordistunud ja paratamatult hakkavad mingid kohustused kannatama, kui teistele rohkem tähelepanu pööran. Igav pole mul mitme kuu jooksul enam kordagi olnud, vabast ajast rääkimata. Aga mis ma siin ikka oma rasket elu kurdan. 🙂 Kui kõik muu elu kõrvale jätta, siis räägime sellest, millele see blogi siin keskendub: sport.
Be brave enough to let go
*Ole piisavalt julge, et lasta end vabaks
Kui päris ausalt üles tunnistada, siis enam-vähem esimese rahuliku jooksu järel, kui üldse suutsin oma pulssi 150 kandis hoida, mõtlesin ma sellele, kas ma suudaks sel aastal maratoni joosta. 70% lugejatest nüüd vajutab selle postituse kinni ja ei tule enam kunagi tagasi, sest arvab, et ma olen puhta peast soe. 😀 Aga nii see tõesti oli. Kunagi kevadel see juhtus. Minu viimane päriselt raske jooks oli minu sünnipäevajooks 26. veebruaril. Laias plaanis on edasi kõik (jooksurindel) paremaks läinud.
Esimene tõsine murdepunkt oli Portugali laager. Enne ärasõitu tegin veel trennis selle üle nalja, et mina lähen sinna puhkama, päevitama, sööma ja natuke jooksma. 2 korda päevas trenni teha mina küll ei kavatse. No ja mis te arvate, mida ma seal tegin? 😀 Jep, jooksin oma elu mahukaima nädala, jätsin 10 päevaga seljataha üle 110 jooksukilomeetri ja parandasin oma poolmaratoni isiklikku rekordit põrgukuumuses 4 minutit, tuues selle 2 tunni piirile juba väga lähedale. Ja see oli alles kõige algus…
Ega siin mitte mingi saladust ei olnud: et joosta, tuleb joosta. Soovituslikult tuleb seejuures normaalkaalus olla, mitte kõikuda normaalkaalu kehamassiindeksi ülemises otsas (või sellest veel kõrgemal). Kui midagi on veel viimastel kuudel võrreldes eelnevate aastatega kardinaalselt muutunud, on see minu eneseusk. Vähemasti jooksuradadel on mu vaimne meelestatus nii õiges kohas, kui olla saab. Ma usun endasse nii roppu moodi. Minu “edulool” ja arenguhüppel on kolm olulist faktorit:
- kaalulangus,
- rohkem jooksumahtu,
- meeletu eneseusk.
Elus esimest korda tundsin tunnet, et ma võin jooksma jäädagi. Jalad elasid jooksud ilusti üle ja taastusid, isegi luuümbris tegi ülimalt harva muret. Kõige imelikum kogu asja juures oli see, et teised spordialad isegi ei tõmmanud mind. Kui varasemalt on minu jaoks emotsionaalselt väga raske olnud basseinist, rattast ja kangist eemale hoida, et selle aja arvelt rohkem joosta, siis nüüd ma muud ei tahtnudki, kui jälle rajale minna, normaalse tempo ja pulsiga joosta, endal hing sees laulmas. Tõsi, vahel tahtsin BodyPumpi ka, sest lisaks keha vormimisele (let’s face it: ainult joostes pole mul ei õlgu, selga ega tagumikku, mis peeglisse vaadates meele rõõmsaks teeks, ükskõik mida kaal seejuures näitab) annab see nii hea poweri sisse. Ma ei keelanud endale seda ega kahetse seda otsust karvavõrdki. Kui ma midagi selle aastaga õppinud olen, siis seda, et ükski äärmus ei ole hea. Kui ma tahan kooki, siis ma söön kooki; kui ma tahan BodyPumpi, siis ma lähen BodyPumpi. Tundub, et see loogika töötab, nii vaimset kui ka füüsilist vormi, õnnelikkust ja rahulolu silmas pidades.
Anyway, kuna see postitus on juba 700 sõna pikk ja ma pole selle teemani, mis pealkirjaks sai, veel üldse jõudnudki, siis võtame asja lühidalt kokku. Kes siin pikemalt lugemas on käinud, see teab, et aprill-mai-juuni olid minu jaoks väga edukad trenni- ja võistluskuud. Jooksukilomeetreid sai meeletult kogutud, isiklikud rekordid muudkui langesid ja jooksuvorm saavutas Narva Energiajooksuks kõigi aegade tipu. Kõike seda siis nende eelpool nimetatud saja muu rinde kõrval. Ma ise ka ausalt ei tea, kuidas ma selle kõigega toime tulin. Juuni lõpust juuli keskmeni lammutasime 3 nädala jooksul ära oma kodu, iseenda vaimse ja füüsilise tervise ning jooksuvormi.
Uus algus oli raske, PALJU raskem kui ma ette kujutada oskasin. Ma ei jaksanud enam joosta! Jalad olid pärast iga jooksu lihasvalu täis. Vaimselt oli jube raske, sest ma polnud enam harjunud nii aeglaselt liikuma ega sellist tempo ja pulsi suhet nägema. Hambad ristis ja hing paelaga kaelas pushisin end kaks nädalat kehvadest trennidest läbi, sest lootsin, et kui mingi maht jälle alla saab, peab keha uuesti ellu ärkama. Korrutasin endale, et “You are good enough” (“Sa oled piisavalt hea”) ja “Never stop believing” (“Ära kunagi lakka uskumast”). Keha ärkaski ellu. Nädal enne Ööjooksu jooksin pika jooksu jälle hea tundega, jalad läksid lennukaks ega teinud enam häda, pulss ja tempo hakkasid looma.
Tahtsin lühidalt kokku võtta, aga tuli ikka 200 sõna. God damn it. Täna lihtsalt ei oska lühidalt kirjutada. Mõtted on kuskil hajali.
Tartu vs Tallinn: vormikõver vs pikad jooksud
Jõudsimegi tänasesse päeva. Kui juunikuus mõtlesin ma tõsiselt sellele, et kui suvel trennid hästi lähevad, siis võiksin ma ju sügisel maratonile minna. Mitte ainult võiks, aga tahtsin. Esimene mõte, mis mul Ööjooksu finišis pärast Maria tänamist üle huulte tuli, oli: “Nii võiks ju isegi maratoni joosta.” Tunne oli hea. Midagi jäi justkui veel sisse. Pulss oli tegelikult poolmaratoni kohta isegi madal (173 bpm). Jalad pidasid vastu. Tekkis mingi enesekindlus, kuid samas ma ju tean, et poolmaratoni põhjal ei tohi maratoni jaoks liiga palju järeldada, sest maraton on midagi hoopis teisest klassist…
Noh, nüüd ma siin siis olen: tahan, aga ei julge. Olen ju kaks oma eelmisel aastal seatud kolmest kriteeriumist täitnud:
Kaal sai alla võetud, poolik sai alla kahe tunni ära joostud. 95% kindlust, et ma suudaksin maratoni lõpuni joosta (mitte kõndida), mul veel ei ole tekkinud. Kui päris aus olla, siis senini olen teinud ma ju poolmaratoni jaoks spetsiifilist trenni. Projekti raames lubatud maratoni treeningplaani ma kahjuks kunagi kätte ei saanudki. Mul oli oma peas plaan juuli teisest poolest hakata maratonitrenni tegema: üle 20 km pikad jooksud, pikad lõigud, korralikult mahtu. Noh, siis tuli see remont, füüsiline ülekoormus, trennipõud ja pidin nullist alustama… Juulikuu maratoni mõttes pikad jooksud jäid ära, mille pealt kavatsesin otsustada, kas jah või ei. Sellepärast pole mul ka kindlust, kas see maratonile minek on õige asi. Mõtlesin enda jaoks selgeks, et kui ma üldse sel aastal maratonile lähen, siis juhtub see Tartu Linnamaratonil. Sest noh, siis on mul aega veel pikkkkki jookse teha: üks augustis, üks septembris pärast Tallinna poolmaratoni…
Aga päriselt, tõeliselt, südames ei taha ma millegipärast Tartus maratoni joosta. Mul on siin sada emotsionaalset põhjust – peab üksi keset põldu rühkima, palju vähem osalejaid ja kaasaelajaid, Tartus tead iga kilomeetrit peast, Tallinnas on see maagiline maratoni X-faktor, jooksupidu, kõik teised tuttavad, samas võib muidugi olla Tartus jahedam ilm ning kes teab, kui raske see Tallinna rada seekord on – aga eilses trennis tuli veel midagi välja, millele ma enne eriti üldse ei mõelnud.
Praegu on Tallinna maratonini jäänud veidi enam kui 3 nädalat. Tartu Linnamaratonini on jäänud veidi enam kui 7 nädalat. Eelmisel laupäeval tegelikult suhteliselt kergelt joostud Ööjooksu poolmaratoni rekord rääkis iseenda eest: viimase 2 nädala jooksul on mu vormikõver kiirelt tõusma hakanud. Kui Tallinna jaoks ei jõua see kõver ilmselt oma täielikku tippu, mis ajaliselt leiaks aset nädal või kaks hiljem, siis Tartu Linnamaratonini mu vormikõvera tõus samuti vastu ei pea. Minu tippvorm lihtsalt läheb mööda enne, kui maraton kätte jõuaks. Teoreetiliselt peaks ma septembri lõpus Berliinis maratoni jooksma, siis oleks ajastus ideaalne. 😀
Samas ei tohi unustada, et Tallinna maratoniks jõuaks ma teha veel vaid ühe 3-tunnise pika otsa järgmisel nädalal ja ilmselt siis veel ühe lühema pika otsa või pikkade lõikudega trenni. Ehk siis mida teha: kas valida Tallinna vormi mõttes parem ajastus, aga üks pikkkkk jooks vähem, või riskida Tartu ajaks vormi langusega (mis paratamatult tuleks), kuid teha üks pikk jooks (pluss poolmaraton) rohkem? Ja noh, juurde see jutt, et ma eelistaksin ise emotsionaalsel tasandil Tallinnas jooksmist. Kes see ütleb, mis praegu see õige otsus on?
Maraton – miks ma kardan?
Teiselt poolt tõi eilne trenn veel ühe selguse hetke. Mida ma seal maratonil kardan? Mis saab halvemini minna kui eelmistel kordadel? Tahtmata kõlada ülbelt või üleolevalt: ma olen praegu oma elu parimas (jooksu)vormis. Ma olen läbi teinud selle suure arenguhüppe, mille üle ma sarkastilises toonis eelmise aasta lõpus nalja heitsin. “Kui maagiliselt alla võtan või suure arenguhüppe teen, siis võin maratonile minna.” Siin ma nüüd olen. Selle aastaga esimese 7,5 kuuga jooksnud juba peaaegu sama palju (1154 km) kui tavaliselt 12 kuuga, paremas vormis kui eales varem, väikseimas kaalus kui eales varem, justkui tugevaima eneseusuga kui eales varem ning samal ajal peljates maratonile minna rohkem kui eales varem.
Mis on tõenäosus, et tuleks kehvem aeg kui eelmistel kordadel? Mis peaks juhtuma, et ma 5:08 aeglasemalt jookseks? Peaksin katkestama. Jooksja kõige kardetum stsenaarium. Kui ma mingil põhjusel peakski kõndima hakkama, siis ilmselt oleks ma eelnevad kilomeetrid nii palju aega varusse jooksnud, et jõuaksin ikka kiiremini finišisse. Ei? Liigne enesekindlus? Samas jooksen ma praegu oma madalapulsilisi (150 bpm) pikki jookse ju ka ca 30 sekundit kilomeetri kohta kiiremini (6:30 min/km), kui oli mu varasem maratoni võistlustempo 170-–180 pulsi juures (7:00 min/km). Mida ma kardan?
Ma ei tea. Tegelikult… vist tean.
Julgesin eile trenni lõppedes väikse pundi ees välja öelda, miks ma tegelikult kardan maratonile minna. Kuna tegu oleks minu kolmanda maratoniga, siis paratamatult ei rahuldu minusugune maksimalist ainult raja läbimisega, vaid oluliseks on saanud aeg, iseenda (suurelt) võitmine, unistus. Ütlesin välja, mis aega ma tegelikult joosta tahaks. Ma ei julge seda avalikult isegi kirja panna… Ma kardan, et ma ei saa sellega hakkama ja pettun iseendas nagu eelmisel aastal, kuigi Maris usub, et see ajaline eesmärk oleks tegelikult reaalne minu praegust vormi ja tulemusi arvestades.
Oeh. Lihtsalt oeh.
Eks nüüd jääb üle see 3-tunnine jooks kunagi järgmisel nädalal ära joosta ja vaadata selle pealt, mis edasi saab. Kas jooksen, kus jooksen ja millal jooksen. Kui tunne on vähem surm kui pärast eelmiste aastate 3-tunniseid jookse, siis äkki võiks isegi maratonile minna…? Tallinnasse…? Või olen ma siiski liiga toores, liiga vähe jooksnud ja peaksin kogu selle asja lihtsalt ära unustama?
Esialgu ma ei muretsenud selle pärast, sest härra Jooksjal on varem nii juhtunud, et kiip ei fikseeri aega, aga siis fikseeritakse see video pealt. Koduteel sõime veel ühed burksid, ajasime juttu ja kell 4 sain koju tuttu. Päev missugune.
Saatsin korraldajatele väga mureliku kirja, et mis saab. Kas ma ei saagi oma aega kirja? Kas isiklik rekord jääbki ametlikuks saamata? Kas see jooks ei lähegi Linnajooksude sarja kirja? Saatsin kõik Garmini kuvatõmmised, et äkki ikka saab olukord lahendatud, puudu oli ju vaid lõpuaeg ja kõik vahepunktid oli kiip fikseerinud. Minu õnneks saigi. 🙂 Juhei!
Nourish, Train & Flourish 