Treeningpäevik 29.07–4.08.2019

See nädal pidi olema üks tähtsamaid nädalaid suvises maratoni ettevalmistuses, kuna see on viimane võistlusteperioodi eelne nädal, kui saab korralikult mahtu kasvatada ja trenni teha, sh üks väga pikk jooks ära joosta. Miks ma ütlen “pidi olema“, mitte “oli“? Sest mul õnnestus nädala lõpus niimoodi haigeks jääda, et see rikkus kogu mu nädala, kui mitte ka järgmise… 🙄

Esmaspäev: trennivaba.

Teisipäev: kerge jooks + BodyPump. Hommikul sadas vihma ja jätsin jooksmise vahetult enne Pumpi. Ilm oli pärast möödunud kuumalainet mõnusalt jahe, aga minu pulss eriliselt madal küll ei olnud. Pigem selline täiesti tavapärane. 7,06 km, 6:05 min/km, 150 bpm. Pumpis nautisin iga minutit, kuna ilmselt jääb see vähemalt mõneks nädalaks minu viimaseks Pumpiks, sest võistlused tulevad vägisi juba peale.

Kolmapäev: lõigutrenn. Jooksma jõudsin jälle lootusetult hilja õhtul, no JJV for me. 3 km soojenduseks alla, väike võimlemine ja jooksuharjutused ning siis mööda Ihaste teed edasi-tagasi tiirutama. Plaanis oli 5×1000 m tempos 4:30–4:35, iga lõigu järel 400 m sörki. Tee, mis tahad, aga neid temposid ma hoida ei suutnud. Pingutasin elu eest, aga ei miskit. Välja tuli:

  • 4:30 (168 bpm);
  • 4:40 (170 bpm);
  • 4:47 (167 bpm);
  • 4:45 (168 bpm);
  • 4:41 (166 bpm);

Njah. Ei olnud just parim enesetunne selles trennis ja jalad lihtsalt ei liikunud, kuigi pulsi poolest oleks võinud justkui rohkemgi pingutada. VO2max hüppas ikkagi 51 peale ja ei kukkunud ka pärast järgmise päeva trenni.

Neljapäev: kerge jooks. Jooksma jõudsin jälle hilja. Kui on vaja kümnekas joosta ja väga mõelda ei viitsi, siis on asi lihtne: tuleb lihtsalt Ihastesse ja tagasi joosta. Minu õnn, et Ihaste teel on sportijate jaoks WC-d üles pandud, sest (too much information) tagasi pöörates ootasin ma neid väga, sest mingi hull valusähvakas lõi kõhtu. Õnneks sain pärast peatust ilusti edasi joosta. 6:15 min/km, 146 bpm.

Kodus tundsin, et jube jahe on ja ronisin kuuma duši alla. Mis oli eriti imelik, siis vaatamata õhtusöögi puudumisele ei olnud mul üldse söögiisu, isegi puuvilja ei tahtnud pärast jooksu. Minu puhul ei juhtu seda mitte kunagi. Oleks pidanud aimama, et ega see head ei tähenda…

Reede: trennivaba. Pidi olema puhkepäev, aga pärast neljapäevast jooksu ja kuuma dušši läksin tuttu, kuid ärkasin tund aega hiljem mingist veidrast poolunest tohutute külmavärinate ja palavikuga, mis lähenes 38 kraadile. Kohutav oli olla. 😐 Mõned tunnid hiljem ärkasin veel ja palavik oli juba 38.4, seega võtsin paratsetamooli sisse ja sain magada. Mitmes kord see on juba sel aastal, kui ma haige olen? Aeg oma järeldused teha…

Kahjuks reede pärastlõunast läks olemine jälle palju halvemaks ja sain aru, et see palavik, mis 38 kraadiga jälle naases, oli põhjustatud kõhuviirusest. Veetsin oma päeva suuresti WC ja voodi vahet joostes. 🙄 Kuigi jõin ära ligi 5 liitrit vedelikke, olin järgmisel päeval ikkagi ca 2 kg kergem. Dehüdratsioon.

Tundub, et eelmisel ja sel nädalal kogetud WC-peatused jooksude ajal ei olnud ainult kehvast remonditoitumisest põhjustatud, vaid mingi pahalane on mul juba tükk aega organismis istunud ja sai nüüd remondist, trennist ja stressist kurnatud kehale 1-0 ära teha. See on minu oletus.

Laupäev: trennivaba. Oleks pidanud olema ca 10-kilomeetrine treening koos rütmijooksudega, aga ma tundsin end ikka nii nõrgalt, et olin terve päeva voodis siruli. ☹️ Kõht oli ikka nii tundlik, kohati valutas, lisaks iiveldus. Kraadiklaas näitas vahepeal ikka kraade kuni 37.5. Sellise enesetundega ma jooksma minna küll ei julgenud/tohtinud. Puhkasin ja palvetasin, et tunneksin end paremini ja saaksin vähemalt pühapäeval midagigi ära joosta.

Pühapäev: pikk jooks. Mul oli hirm tõsiselt naha vahel, et mis sellest jooksust küll saab. Ärgates oli tunne palju parem kui eelmisel päeval, aga kõht oli tundlik ja kohati sutsuke valus ka. Ilmselt kogu sisikond oli veel šokis sellest shit-storm’ist, mis toimunud oli. Kindel oli see, et joogipudel ja geelid tuli kaasa võtta: ma sain küll eelmisel päeval juba mingeid asju süüa, aga mul oli siiski tohutu energiapuudus, vedelikupuudusest rääkimata. Täielik õnn, et väljas vähemalt kuum ilm ei ole.

Plaanisin lihtalt hakata tegema edasi-tagasi otsi Ihaste teel ja ringe ümber Anne kanali, et vajadusel oleks lihtne jooksu pooleli jätta. Esimesed sammud olid ikka nii imelikud. Siis tahtis samm olla ikka sama kiire nagu varasemalt, aga pulss sellest suurt midagi ei arvanud. Tuli ikka tõsiselt end rahulikumasse temposse sundida. Üldiselt oli olemine üle ootuste normaalne. Ma olin nii üllatunud ja rõõmus. Kartsin, et jooksen max 10 km ära ja siis on vsjoo.

Aga imekombel pidasin vastu oma 2:38 jooksu, täpselt nagu pidanud olekski. 😳 Tõsi ta on: vahepeal tegin puhkepeatusi, kui kõhus vähegi imelik tunne tekkis, sõin kaks geeli ära, mis õnneks ei hakanud liiga kiirelt kuskilt välja tulema 😅, ja jõin ära 750 ml elektrolüütidega vett. Kilomeetreid tuli vähem, kui oleks võinud tulla, aga siiski rohkem kui eelmise nädal pikal otsal.

Ma olen nii tänulik, et mu keha lubas mul selle trenni ära teha, tempost hoolimata. Halvimal juhul oleks mu pulss võinud ka sörkides kuskil 165+ peal olla, aga tema püsis kenasti seal, kus vaja. Enesetunne kehvaks ei läinud. Vo2max kukkus ainult 1 ühiku. Täiesti üllatav, arvasin hullemat. Loodan, et selle jooksuga nüüd midagi edaspidiseks peeti ei keeranud. 23,67 km, 6:40 min/km, 150 bpm.

Kokkuvõttes:

Selline natuke kole nädal siis seekord. 😕 Hakkaski kõik juba liiga hästi minema, eksole… Sel nädalal sai end veel Peetri jooksule ka kirja pandud, aga kuidas haigus mu järgmise laupäeva jooksmist mõjutab, ei oska veel öelda.

Üldiselt pidi järgmine nädal olema niigi natuke kergem nädal, mis lõpeb lühikese võistlusega, mis on hea ettevalmistus poolmaratoniks 17. augustil Rakveres, aga see haigusepisood ilmselt mõjutab mu trenne veel tükk aega. Juba vähem kui 2 nädala pärast tuleb Ööjooksul täie pingutusega poolmaratoni joosta. 😳 Kuhu see aeg kaob?

Berliini maratonini jääb veidi vähem kui 56 päeva.

Treeningpäevik 22.–28.07.2019

Esmaspäev: trennivaba.

Teisipäev: kerge jooks +BodyPump. Hommikune jooks oli tavapäraselt uimane, jalad ei liikunud mitte kuskile ja lisaks oli palav ka. Täiskompott. 5 km, 6:26 min/km, 143 bpm. Õhtul käisin Pumpis. Saalis oli tohutult palav ja seega oli kava tavalisest veel raskem, aga sai hakkama.

Kolmapäev: lõigutrenn. Kui Margit lõigutrenni tegema jõudis, oli JJV TYSKis juba ammu lõppenud. Ehk siis remondipäev lõppes hilja ja jooksma läksin kell 21. Selleks ajaks oli ainus hea asi see, et ilm oli tunduvalt jahedam kui päeval. Härra Jooksja pidi tegema samal päeval kerget jooksu, seega tuli mulle lõikudele tempot tegema ja joogipudelit tassima. Tema sai oma trenni keskmiseks pulsiks kõva 125 bpm (tempo: 5:43 min/km). 😅 Tegime 3 km soojendust, kiirelt jooksuharjutused peale ja siis lõikude kallale. Plaan oli 500-meetrised teha 4:25–4:30 tempos ja kilomeetrised 4:35–4:40 tempos. Välja tuli nii:

  • 500 m: 4:30 min/km (157 bpm)
  • 1000 m: 4:38 min/km (168 bpm)
  • 1000 m: 4:42 min/km (166 bpm)
  • 1000 m: 4:40 min/km (168 bpm)
  • 1000 m: 4:41 min/km (168 bpm)
  • 500 m: 4:22 min/km (170 bpm)

Üksi poleks elu sees suutnud neid temposid ära hoida, sest kuigi pulss oli madal, siis see remont on jalad nii läbi võtnud, et raske on sealt midagi välja pigistada. Pärast lõike näitas kell VO2max-iks lausa 2 ühikut korraga ehk 51ni – minu isiklik rekord. Liigub see vorm, liigub. 🙂 Koju jooksuga VO2max küll kukkus 50 peale, aga seegi on samm eelmisest nädalast edasi.

Neljapäev: kerge jooks. Jalad tahtsid kodus puhata ja esimesed 5 km oli veel enam-vähem olla, aga aga lõpp venis nagu kaameli ila. Aga tehtud sai siiski. 8 km, 6:09 min/km, 147 bpm.

Reede: trennivaba. Käisime Riias Ikeas mööblit toomas. Terve pikk tööpäev. Ajuvabalt väsitav. Eriti tagasitulles Riia maanteel ummikus istumine.

Laupäev: arendav jooks. Taaskord sain nautida isiklikku tempomeistri teenust. Õnneks ei olnud vaja tempost hammastega kinni hoida, vaid 2 km soojaks joosta, siis “lihtsalt” 6 km jutti pulssi alla 165 hoida ja 2 km koju sörkida. Jooksma läksime hommikul kell 7.30, et kuuma eest põgeneda. Söönud midagi polnud, palav oli ikkagi, janu oli ja ausõna: kohutav jooks. 6 km arendava tempod: 5:12 (157 bpm), 5:23 (161 bpm), 5:34 (161 bpm), 5:30 (163 bpm), 5:32 (164 bpm), 5:14 (166 bpm). Jube hea oli – kui see kõik otsa sai. 😂

Pühapäev: pikk jooks. Eilne jooks ennustas üpris täpselt ette, milline tuleb tänane pikk jooks. Jooksma saime veidi enne kella 8. Sõitsime autoga Anne kanali juurde, et pärast jooksu saaks kohe end vette jahutama minna. Jooksime kaks korda Ihastesse ja tagasi, härra Jooksja tiirutas veel linnas natuke, et oma 26 km täis saada. Üks veepudel oli meil kanali ääres, teine Ihaste silla lähedal – nii saime iga mõne kilomeetri tagant juua. Poole maa peal võtsin mina ühe Etixxi laimigeeli, mis maitses nagu täielik taevas. Oleks lausa veel tahtnud, kõht oli tühi. 😀

Jooks ise oli päris raske, sest päike küttis juba hommikul kõvasti. Ja noh, 2 nädalat on iga päev jõhkralt remonti tehtud, seega väsimus on paratamatu. Mina lõpetasin jooksu kell 10 läbi, seega õues oli ikka väga palav ja varjusid oli eriti teisel Ihaste ringil üpris vähe. Soola- ja vedelikukadu oli korralik.

Plaanisin joosta 2:15, seega 21 km kanti. Algus oli talutav ja pulss ootamatult hea, aga viimased 45 minutit olid juba üpris piinarikkad, kuigi tõele au andes: pulss oli ikka okei, imekombel. Venitasin joogipauside ajal oma sääri, sest need olid puhta lühikesed. See edasi-tagasi Ihaste tee tallamine oli tüütu, sest seal sai sel nädalal juba 3. korda käidud, aga parim valik, et mitte dehüdratsioonist kokku kukkuda. Raske jooks, aga tehtud. 21,46 km, 6:18 min/km, 148 bpm.

Kokkuvõttes:

Nädala kilometraaž: 57 km.

Järgmisel nädalal on oodata veel suurema mahuga nädalat, aga remondiga on paariks nädalaks kõik, sest nii minu kui ka härra Jooksja “puhkus” on läbi. Tuleb naasta töörinnetele ja kõigi kohustustega, mis kaks nädalat ootel olnud, uuesti pihta hakata.